Kestvasse olevikku sulgumise masin

Mihkel Ilusa ja Marten Esko multimeedium oli näitus, etendus, osalusrituaal, mõistatusmäng ja iselaadne katkendlik lugu, mille puhul oli eelkõige tähtis küsimus „kuidas?“.

HANNO SOANS

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Marten Esko ja Mihkel Ilusa installatiivne lavastus-näitus „T2“ Kanuti gildi saalis 21. IX – 8. X. Helikujundaja Mihkel Tomberg, valguse ja erilahenduste kujundajana Kalle Tikas, dramaturgiline tugi Taavi Eelmaa, stsenograafiliste lahenduste kujundaja Allan Appelberg ja videolahenduste kujundaja Alyona Movko-Mägi, häältena tegid projektis kaasa Liisa Saaremäel, Katariina Tamm, Markus Truup ja Tambet Tuisk.

„Sel üksijäetuse ja hüljatuse tundel, mida modernne teadus sisestab representatsioonidesse, milliseid võiks iseendale inimesest ja kosmosest luua, ei ole sügavamat põhjust kui mõte mõtlemise sattumuslikkusest maailma suhtes, võimalikuks muutunud mõte maailmast, mis saab hakkama ilma mõtlemiseta ning jääb olemuslikult mõjutamata sellest, kas temast mõeldakse või mitte.“

Quentin Meillassoux, „Pärast lõplikkust“, 2006

„Tänapäeval toimib kõik inimese segadusse ajamise ja selles seisundis hoidmise suunas. Tupik on katse võtta sellest välja kunstiline kvaliteet.“

Mihkel Ilus, pressitekstist näitusele „Tupik“, 2016

Kohe tähendustasandi kallale tormata on mitte ainult keeruline, vaid ka eksitav. Isegi elementaarne kirjeldus, rääkimata siis tõlgendustest, kipub kohitsema „T2“ kui kunstiteose omaruumis toimivas paljususes vabalt voogavaid vorme ja rütme, mis tuleks esialgu igasuguste eelhinnanguteta enesesse lasta. Nii jääbki esmasel tasandil sõelale ainult vahelduva intensiivsuse palett, tekib kerge, ent krooniline sügelus kestvat olevikku ergastavas kitsas tähelepanuribas.

Kanuti gildi saalis installeeritud ruumiseades domineerib massiivne ramp, mis viib vaataja publikusektori keskelt lava kohale, lõhkudes teatrisaali tingliku „neljanda seina“. Modifitseeritud ruum aktiveerub vaheldumisi auditiivselt ja visuaalselt või vaob vahepeal hoopis vaikusse. Pulseerib justkui vaid iseendale. Tuntud näitleja tuttavlik hääl asendub kohati prožektorikiirtena sihitud valge müraga ja taandub siis sootuks, et liikuda seejärel taas esiplaanile. Nüüd aga väriseb miski jõhkralt pea kohal katkendliku kõnega sünkroonis: eredas valguses vibreeriv vitriinkapp hapra keraamikaga suurendab vaataja ohuhinnangut. Argiseid dialooge esitavad asised tekstikatked – justnagu otse elust maha kirjutatud – näivad keskenduvat suhtluse võimatusele. Semantiline selgus on ajutine ja vaheldub pidevalt tähendustühikutega. Algteksti ingliskeelne tõlge monitorides hälbib kõlavarjunditesse ekslevas masintranskriptsioonis ja annab segadust juurde. Või kui soovite, uut potentsiaali. Neoonkollane tennisepall kirjaga „Atom“ – neid on rohelisel põrandal laiali terve hulk – jääb pooltahtmatult jala ette. Kusagilt kõrvalt ilmub ehk veel mõni vaataja, tumeduses tuiav vari Platoni koopa seinal, nagu ma isegi. Mõni mugavam isend aga lihtsalt istub ja vaatab, nagu olekski tulnud teatrisse. Asustustihedus ruumis on ebamäärane – igaüks liigub oma suva ja viitsimise järgi või jääb teisele ringile.

Multimeediumi „T2“ autorid Mihkel Ilus ja Marten Esko.

Alan Proosa

Uue tsükli avamine – autorituuri ja jookidega – toob kaasa rahvarohkemaid momente, kus korraga teatraliseeruvad inimrühmade vaatamismustrid, ent enamasti on keskkond siiski üpris hõre. Need mõned selgesti eraldatavad kunstiteosed, mis siia kokku on laenatud – jah, mõneti on tegu klandestiinse rühmanäitusega – vegeteerivad iseeneses, mitte sugugi pretensioonikamana kui seinale kinnitatud kollane vilkur. Teosed ilma konteksti, viidete ja hierarhiateta on puhkerežiimis, justkui veel avastamata kultuuri leiud veel avamata haudades. Elektrikappidel tõmbavad tähelepanu fotod, mis kujutavad mittekohti, irdseid inimtühje rannavaateid, hüljatud lõbustusparki. Mugav diivan, mis kõrgub pingiridade kohal, uhkeldab kirjaga „SPACECRAFT“.

Inimsuuruses šamottvaas, ekspositsiooni ürgseimana mõjuv artefakt, mida võib kujutleda hingede rändamise masinana, paikneb kõige keskel lava epitsentris – üks autoritest, Mihkel Ilus, lubas muide end selle sees matta lasta, kui asjalood kord niikaugel peaks olema. Esiplaanil, postamendil, tantsib justkui veidi närviliselt kineetiliseks skulptuuriks ülendatud moodne spot-valgusti, väike aga tubli. Vanemate, 1960datest või 1970datest pärinevate valgustite virvatuledest moodustuvad kohati vaatajate ümber hiiglaslikud sulud. Nende spetsiifiline nimi läks mul paraku meelest, ent alles jäi tunne materjalimälu olulisusest. Iga ese siin kõnetab meid lähtuvalt oma ajast, samal ajal kui see temporaalne sulatustiigel tervikuna näib tootvat permanentset presentismi. Siin on abstraktset videopilti lõputult hargneva digimustriga, mis väidetavalt on moodustatud avakosmosesse saadetud signaalide tagasipeegeldustest. On slaidiprogramm, milles tarbekunsti ja disainimuuseumi varasalvest valitud nõukogude space-funk-keraamika kohtub ulmekirjanik Stanisław Lemi sürrealistlike kritseldustega. Muutujaid on rohkem, kui loetleda jõuab, ning fookus püsib katkematus külglibisemises. Ent kui kannatust on, siis kõik kordub, nii umbes tunnises tsüklis. Ja küllap ka selgineb. Korraga püüan krappidest katke, mis kõlab kui teose moto „Määramatus oli neile nagu keskkond või olustik, mitte seisund“, ja otsustan ekskursiooni lõpetada. Permanentne ebakindlus, mis „T2“ mehaanilises koreograafias tõepoolest ainsa enesestmõistetavusena selgelt manifesteerub, pole niisiis mitte minu uid, vaid keskkonnale omane objektiivne antus. Nagu füüsikaseadus – sõltumatu meist ja meie teadmisest. Tundub imelik rääkida sellest teosest teises ajavormis peale oleviku.

Meelte lunapark. Mihkel Ilusa ja Marten Esko multimeedium „T2“, teos, mis ei tahtnud olla ei näitus ega etendus, ent oli siiski ühtaegu mõlemat, sest ega vaatajaharjumuste inertsist ja inimajule omasest lahterdamispüüdest nii kergesti lahti ei saa, oli ühtlasi ka midagi olemuslikumat kui iseenda vaba žanrimääratlus. See „meelte lunapark“, kui kasutada Lawrence Ferlinghetti väljendit, oli ühtaegu nii osalusrituaal, mõistatusmäng kui ka iselaadne lugu. Küll katkendlik, hajumispunktideni hõre ja assotsiatiivne lugu, ent ikkagi lugu, mille puhul küsimus „kuidas?“ – nagu kunsti puhul ikka – oli pidevalt tähtsam kui küsimus „mida?“. Aga just see „mida“ nõuab vastuseni jõudmiseks teadlikku vastutöötamist teose hajali struktuuri toidetud minnalaskmissentimendile. See, kuidas vaatajat motiivide juurde juhiti, meenutab muinasjuttudes korduvat motiivi teele puistatud leivapurust, mille järgi retsipient kui teose imaginaarne peategelane lõpu poole surfab. Erinevalt objektiivse tasandi sisendatud ebamäärasusest paiknes see tähendusviidete rada kusagil subjektiivsuse piiril, kuuludes veidi ka iga vaataja sisekosmosesse. Tähtsustub tõlgendaja Jehoova-kompleksi murendav tõdemus, et õnnelikku lõppu, nagu on muinasloos, meil kusagilt võtta ei ole.

Pigem komponeerisid Ilus ja Esko oma lugu nagu bukinist raamaturiiulit või DJ muusikasetti: justkui avatud allusioonide välja, kus käivituvad personaalsed nostalgiamomendid aktiveerusid püsivasse olevikku projekteeruvate lubaduste foonil. Pole sugugi juhuslik, et „T2“ kaanepoisiks sai Juri Gagarin. Ent muidugi mitte see sovetlik superman, keda esitab Moskvas Lenini prospektil paiknev hiiglaslik titaanist monument, vaid tagasihoidlik portreebüst, mida saab internetist kaminasimsile tellida, pealegi purunenud ja makrofleksiga hädapäraselt kokku liimitud kujul. See katkine kangelane meenutab iroonilise irvega jaapanlaste kintsugi-traditsiooni, kus kulunut ja katkist taasväärtustatakse kullatolmuga küllastatud lakiga kokku liimituna. Jaapanlaste wabi-sabi-esteetikat parodeeriv brikollaaži-motiiv kordus „T2“ puhul välja lastud postkaardiformaadis vinüülplaadil, kus näitlejate sisseloetud tekstidest on alles ainult rütmid ja lüngad. Pilt katkisest Gagarinist esineb ka teose omaruumis. Olukorras, kus kosmosediskursusest – vähemalt seisuga vahetult enne Ukraina sõda – on saanud kolme ärihiiu, Elon Muski, Jeff Bezose ja Richard Bransoni piinlikuvõitu riistapikendusvõistlus, tulevad Ilus ja Esko tagasi millegi juurde, mis meid kosmoseteemas liigutada võiks, ent praegu vist veel ei suuda. Nagu Mihkel Ilus ka ühel kunstnikutuuril mainis, oli teda inspireerinud kirjandusest Stanisław Lemi „Ijon Tichi kosmoselendude päevikud“, mida iseloomustab Ida-Euroopa ulmeklassikale omane sotsialistlikust elukeskkonnast välja kasvanud mõru absurdihuumor.

Harali ja avatud. Aga mida siis, kui üldse midagi, võiks tähendada krüptiline koodpealkiri „T2“, mida autorid ei pressitekstis ega arvukates intervjuudes kordagi lahti ei seletanud? Kui seda guugeldada – ja tahtlikult hämaraks jäetud pealkirja puhul võib seda oodata – siis liigume selgelt rappa. Populaarseimaks vasteks märksõnale T2 on hipsterihõnguga rahvusvaheline firma, mis müütab teepuru ja tee-kogemust. Mulle tundmatu, aga ilmselt vägagi edukas firma. Võib-olla jätakski selle nii, sest juhuslikel eksitõlgendustel on selle teose puhul mängida oma osa, aga Riin Maide on oma teravmeelses arvustuses võimalikud vastusevariandid juba selgelt välja toonud. Tsiteerin: „„T2“ võib viidata a) liiga optimistliku algatusena ehitatud kummitus-kaubanduskeskuse teisele tulemisele, b) sõltlastest rääkiva kultusfilmi ligi 20 aastat hiljem ilmunud teisele osale, c) Marten Esko ja Mihkel Ilusa näituseprojekti „Tupik“ mitte nii otsesele mõttelisele järjele.“* Ilmselgeks võib siin pidada vaid seda, et algust tehti projektiga sealt, kus eelmisel korral koos töötades pooleli jäädi. Ent siingi peeti viimaks vajalikuks kaarte segada. Ja eks erinevalt tupikukujundi lõplikkusest olegi käesolev teos igas suunas lahti ja harali. Või isegi lõpetamata. Kuna etendustsüklite vahepealkirjad „Järgmised nädalad on otsustavad“, „Kõik on kuskil võimalik“ ja „Hea lahendus omas ajas“ eristasid üksnes kosmeetilisi muutusi keskkonnas, toimisid needki pigem kui ettekääne publiku tagasikutsumiseks. Pole üldse kindel, kas see oli hea idee: korduval vaatamisel jõudis „T2“ ohtlikult lähedale väsimisele. Mustrituvastuse edasilükkamine ei saagi ju programmeeritud süsteemis lõpututult õnnestuda.

„T2“ puhul on märkimisväärne, et üks selle autoritest, Marten Esko on kunstiteadlasena elukutseline oma kaasaja uurija. Nimelt on tema doktoriuurimuse keskmes kaasaegsuse mõiste konnotatsioonid. Eelkõige muidugi väljendis „kaasaegne kunst“, aga ka laiemalt, filosoofiliselt, pidades silmas isegi tänapäeva astro- ja tuumafüüsika pakutud uudseid tõlgendushorisonte. Käesolev teos venitab kaasaegsuse mõiste ihaldusväärselt utoopiliseks, aga ka haavatavaks, paljastades ratsionaalse motivatsiooni taguse irratsionaalse lõpuni mineku iha. Erinevalt teadustööst võimaldab see jätta kaitseta kaasaegsuse pehme kõhualuse. On ju ilmne, et mõiste „kaasaegne“ kitsendamisel fookuse kaotamiseni jõuab küsimusega „kelle või mille kaasaegne?“ paratamatult igasugu tähenduse erodeerumiseni. Just sellisena on „T2“ kui kestvasse olevikku suubumise masin ühtlasi avatud ja ka suletud. Subjektiivse kogemuse lõpmatutes variatsioonides kahtlemata eksperimentaalne, ent teksti­variatsioonide objektiivses lõplikkuses ennustatav. Vähemalt tõlgendustes. Vähemalt tagantjärele.

* Riin Maide, Retrofuturistlik määramatus. https://kultuur.err.ee/1608735448/arvustus-t2-retrofuturistlik-­maaramatus

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht