Kas kunsti jaoks on kõik juba kadunud?

Neeme Lopp: „Kaasaegne kunst peab Jean Baudrillard’i küsimuseasetusega kogu aeg silmitsi seisma, olema valmis sellele pidevalt vastama. Ka enese ees.“

LILIAN HIOB

Septembri alguses, otse kooliaasta hakul ilmus Eesti kunstiakadeemia kirjastuselt tuntud prantsuse sotsioloogi ja filosoofi Jean Baudrillard’i (1929–2007) artikli­kogumik „Kunsti vandenõu“. Kogumiku on kokku pannud ja eessõnaga varustanud EKA kirjastaja ja õppejõud Neeme Lopp ning tõlkinud Anti Saar. Raamatus on kasutatud Paco Ulmani fotosid.

Baudrillard’i nimi ei ole eesti lugejale võõras: 1999. aastal ilmus kirjastuselt Kunst Leena Tomasbergi tõlkes „Simu­laakrumid ja simulatsioon“ ja 2007. aastal kirjastuselt Eesti Raamat Victoria Traadi tõlkes „Ameerika“.

Sa oled öelnud, et selle kogumikuga sina õiendad Jean Baudrillard’i vahekorra kaasaegse kunstiga. Enne, kui asume selle provokatiivse sedastuse juurde, tutvustad ehk lähemalt Baudrillard’i ja tema tausta.

Jean Baudrillard ilmselt erilist tutvustamist ei vaja. Tegu on mõjuka prantsuse mõtleja, kultuuriteoreetiku ja sotsioloogiga, kes tegutses eelmise sajandi 1960ndatest selle sajandi esimese kümnendi keskpaigani. Maailma ja ka eesti lugejatele on ta kõige tuttavam raamatuga „Simulaakrumid ja simulatsioon“, mis ilmus originaalis 1980. aastate alguses ning millest sai omamoodi avangardsete kultuuriringkondade piibel – kindlasti läänes, aga lõi laineid meilgi. See räägib tänapäeva lahjendatud reaalsustajust, kus kujutised on pidetud, sest tähistamissituatsioonis on kaotsi läinud kindel originaal, millest need pärinevad. Seetõttu muutub meie suhe maailmaga ja ainsana jääb tõeseks simulaakrum ise – simuleeritud tähistamissituatsioonide keeris, kuhu kujutiste tarbija ehk me kõik oleme paisatud. Kogu maailm on kui Disneyland, kus kaua viibides hakkamegi uskuma, et meid ümbritsev on tõeline.

Kultuuriringkondades võidi simulaakrumit tajuda ka vabastava žestina: mis oleks mõnusam, kui olla vabastatud kindlast reaalsusest ja lasta enese vabaks kujutiste lõputusse ookeani, nagu „Solarise“ peategelane Lemi raamatus ja Tarkovski filmis laskub Solarise pinnale. Aga Baudrillard’ile oli see siiski põrgulik nägemus. Kõigi ihade vabakslaskmine võrdub põrguga.

Neeme Lopp: „Okupatsioonitingimustest vabanenuna on tühjus ihaldusväärne. Püüeldakse katkestuse, kõige vana seljataha jätmise poole. Kuid see on konstruktiivne, vajatav tühjus.“

Triin Linnaks

Kui mõelda „Kunsti vandenõule“, siis Baudrillard’i omamoodi gurupositsiooni tõttu mõjus tema hilisem kunstivastane rünnak ehmatavalt. Teda peeti üheks omade seast ja rünnakut tajutigi noa selga löömisena. Aga milles siin on asi? Baudrillard väidab, et kaasaegse kunsti ajastu on läbi saanud, õieti on läbi juba mõnda aega. Kuid see ei tähenda, et kunst oleks lõppenud või kadunud, me näeme seda igal pool. Pärast oma sümboolse eluvormi surma kasutabki ta selle elunemise kohta provotseerivalt sõna „vandenõu“, kusjuures selle vandenõu taga pole kindlat agendat või täideviijaid. Selles osalevad kõik – nii tühiseid teoseid loovad kunstnikud, neid käitavad institutsioonid kui ka arusaamatuses publik, kes omistab sellele väärtuse, mida sel tegelikult pole, kuid ühtlasi varjab, et ei ole millestki aru saanud. Kunsti­maailm ise ongi ainus kunst, mis meile on jäänud.

Kogumikus ilmunud tekstid on kirjutatud ajavahemikus 1987–2007, need ei ole kuigi värsked. Miks otsustasid, et just nüüd on õige aeg Baudrillard’i ideed meie lugejaskonnani tuua?

Lõppdaatumi, 2007. aasta määras kõigepealt muidugi Baudrillard’i surm. Ma kirjutan ka raamatu väikeses saatesõnas, et ehkki Baudrillard’i simulaakrumiteooria kukkus 1990ndate kunstiväljal postmodernsete ideede järele janunevale kuivale pinnale, siis tolleks rünnakuks kunsti pihta ei olnud Eesti kunstiväli veel ilmselt valmis. Ja seda just põhjusel, et eesti kunst oli veel eluliselt liiga seotud ühiskondliku situatsiooniga: viidi täide selle ühiskonnaga suhestumise missiooni, isegi kui see toimus miinusmärgiliselt ehk vastandudes ja provotseerides. Ühesõnaga, kunsti ja ühiskonna vahel ei olnud veel sellist vaakumit, millest kõneleb Baudrillard, ja mis juba siis lääne kunsti kummitas. Nüüd on need teemad palju aktuaalsemad, õigemini, on olnud juba mõnda aega.

Omamoodi märgiline on ju ka pealkirjas leiduv sõna „vandenõu“. „Kes suudaks vastu panna kröömikesele vandenõule,“ nagu kirjutab raamatu eessõna autor Sylvère Lotringer, ja mis oleks asjakohasem, kui vandenõude ajastul rääkida ka kunsti vandenõust. Seda viimast tuleks siiski mõista irooniliselt.

Sa ütled, et Eesti kunstiväli ei olnud 1990ndatel nende tekstide lugemiseks valmis. Mida sa täpsemalt silmas pead? Kas sa arvad, et 1990ndatel, kui Eesti kunstiväli oli alles rahvusvahelistumise alguses, ei kõnetanud läänelikud ideed? Võib-olla oleks Baudrillard’i raamat sellele äsja okupatsiooni alt vabanenud kunstnikule mõjunud kui lääne kunstiväljale sulandumise aabits?

Läänelikud ideed kõnetasid, ja kuidas veel. Ainult läänelikud ideed näisidki kõnetavat. Aga nagu öeldud, ilmselt ei oleks siis kunsti tühisust sellisel moel mõistetud või ära tuntud. Seda tühisust oleks ilmselt mõistetud millegi vabastavana ja see on täiesti arusaadav. Okupatsioonitingimustest vabanenuna ongi tühjus, teatud tabula rasa ihaldusväärne. Püüeldakse katkestuse poole, kõige vana seljataha jätmise poole. Kuid see on konstruktiivne tühjus, vajatav tühjus. See pole tühisus, mida peab silmas Baudrillard ja mis on ümbritsevast elulises mõttes täiesti lahus ja ühiskondlikust tähendusest tühjaks visisenud. Paradoksaalselt võib öelda, et kunstis oli siis veel liiga palju õhku.

Saan aru, et Baudrillard’i jutt on eelkõige kunstiväljale. Aga mis sa arvad, kuidas see mõjub kunstimaailmast eemalseisjale? Baudrillard soovis provotseerida kunstivälja, aga kuidas on teistega? Kujutame näiteks ette, et haritud jõukas kultuurihuviline idufirmaomanik on mõelnud kaasaegse kunsti kogumisele ja otsib juhiseid. Talle satub kätte Baudrillard’i „Kunsti vandenõu“. Ta loeb läbi tunnustatud filosoofi esseed, milles räägitakse, et kaasaegne kunst ei ole midagi muud kui siseringi sahkerdamine, mõttetu oma saba taga ajav ja iseendale õlale patsutav diskursus, mis on kaotanud mõtte ja eripära, nii et sellel ei ole enam väärtust isegi intellektuaalide silmis. Startupper arvab, et on kunsti­välja läbi näinud ja selle asemel et toetada kaasaegset kunsti ja kunstnikke, otsustab hoopis investeerida tema meelest kindlamasse väärtusse, näiteks Ado Vabbe maali. Kas sellega on Baudrillard’i raamat nüüd oma eesmärgi täitnud?

Ilmselt siiski mitte. Kogumikus avaldatud intervjuus ütleb ta, et kõik halb, mis saab kultuurile osaks langeda, on tema meelest tervitatav. Talle tundub, et praegune kultuur on üdini vale. Selles mõttes ei aitaks kaasaegse kunsti toetamine ega ka Ado Vabbe ostmine. Minevikukunsti puhul on siiski see erinevus, et see on vähemalt minevikus olnud seotud mingi eluvormiga, kuulunud kuhugi ja sellisena on seda võimalik tajuda ajaloolise artefaktina, aga kaasaegsel kunstil puudub juba oma valmimishetkel eluvorm, millega ta seostuks. See ei kuulu kuhugi. See kuulutab: ma olen tühine, ma olen tühine. Ja ongi tühine! Selles tühisuses ei peitu enam mingit ülevust, see on lihtsalt keskpärane, mõttetu. Igamehe hommikune hambapesu ei kuulu ka igapäevapoeesia alla. Igapäevapoeesia mõte on, et täiesti suvaline eludetail tõuseb järsku esile ja tekitab illusiooni, nagu oleks selle taga veel midagi, ehkki ei ole. Kaasaegne kunst ei tekita isegi seda illusiooni.

Kuigi Baudrillard’i rünnak oli adresseeritud kunstiväljale, oli see teadlikult kirjutatud tolle kunstimaailmast eemal seisva inimese, profaani ja ignorandi positsioonilt. Selles mõttes peaks too idufirma käivitaja ilmselt olukorra hästi ära tundma. Baudrillard’i jutt on kirjutatud just sellise inimese positsioonilt, kes on astunud kunstimaailma ja leiab, et see on ektoplasma, hologramm, mis tekitab kolmemõõtmelisi kujutisi, mille taga pole midagi, millelt on riisutud isegi ilukogemus. Kuidas ta sellele reageerib, on raske hinnata. Võib-olla äratab olukord temas hoopis kaastunnet? Baudrillard ei anna käitumisjuhiseid.

Andy Warhol oli Baudrillard’i üks põhilisi näitematerjale. Warhol ongi see, kes viib moodsa kunsti loo lõpuni ja mingis mõttes põletab ka sillad. See, kuidas Warhol kutsub kunstiväljale seriaalsuse, s.t mehaanilise korduse, pagendab loovuse, millest rääkis paar aastakümmet varem juba Benjamin, kuidas ta toob kunsti kitši ja olme, teeb selle eristamatuks igapäevaelust, ja lõpuks, kuidas ta panustab turureeglitesse. Baudrillard’ile tundub, et Warhol on avanud Pandora laeka. Neid asju ei saa enam sinna laekasse tagasi ja kunstile tähendab see katastroofi. Kui Warhol kasutas seda võtet 1960. aastatel oma Campbelli supipurkidega, siis oli see originaalne žest, millega algupärasel viisil osutati kunsti simulandirollile, aga 1986. aastal, kui ta tegi seeria „Supipakid“, ei olnud see enam mingi saavutus, vaid omaenese paroodia. Nagu Baudrillard ütlebki: „1965. aastal ründas Warhol originaalsuse kontseptsiooni originaalsel viisil, 1986 reprodutseeris ta ebaoriginaalset ebaoriginaalsel moel.“

David Bowie looga „Andy Warhol“ on üks lõbus seik. Väidetavalt olevat Bowie seda lugu ka Warholile mänginud. Loo lõppedes siginenud ruumi piinlik vaikus, mille Warhol lõpuks katkestas, öeldes: „Mulle meeldivad su kingad.“ Ja edasi rääkinud nad kingadest.

Jean Baudrillard’i eluajal viimasena kirjutatud „Miks ei ole kõik juba kadunud?“ ilmus inglise keeles koos fotodega. Kui Neeme Lopp seda väljaannet nägi, meenusid talle Paco Ulmani fotod näituselt „Heitmaa“.

Paco Ulman

Kas ta tundis ka muret kaasaegse kunsti mõttetuse pärast? Kas tal oli idee, kuidas olukorda parandada?

Tuleb täpsustada, et provokatsioonina oli selgemalt mõeldud ikkagi ainult kogumiku nimitekst. Aga ei, ta ei soovinud olukorda parandada. Ta paneb diagnoosi ja tal pole mingit huvi kunsti olukorra parandamise vastu sellisel kujul. See poleks isegi võimalik. Küsimus pole üksnes kunstis eneses: moodsa kunsti seiklus on läbi seetõttu, et kujutise kui sellise staatus on muutunud. Kui mõtleme kas või lõputule hulgale fotodele, mida iga päev võetakse, siis neis kujutistes pole Baudrillard’i järgi enam mingit illusiooni. Reaalsus teeb enesest mehaaniliselt üksnes teisiku, see on täielikult sõna otseses mõttes objektiivne reaalsus, mis ei vaja enam isegi inimest, kes neid pilte vaataks. Ja neid pilte ei vaadatagi. Sellises illusioonitus olukorras polegi kunstil millegi muuga tegeleda kui iseenese varemetega. See on antropoloogiline küsimus. Küsimus sellest, kuhu inimene oma kultuuri arengus on jõudnud.

Kui palju sa ise tema kunsti vandenõu ideedega nõustud?

Paatose tasandil ei nõustu. Baudrillard’il on kalduvus kõike üle dramatiseerida ja hüperboliseerida. Ta on väga kategooriline, kõik on väga lõplik, gaas on kogu aeg põhjas. Ta maalib väga laia pintsliga. Ta ei arvesta väikeste kultuuriruumide eripäradega. Ta ei kaalu üldse varianti, et ka, või just eriti, sellises ühiskondlikust ja majandusloogikast eraldi mullis võib peituda mingi utoopiline potentsiaal (nii nagu seda teeb näiteks Hito Steyerl). Pealegi on ikkagi alati oht langeda vandenõuteooriate ohvriks, isegi kui algselt selle ideega irooniliselt mängitakse. Lõpuks on ikka kusagil mingid süüdlased ja struktuurides kallutatud jõud.

Aga tema idee mõjusus on ikkagi rohkem probleemiasetuses. Selles, et kui heidame kunstile kinda ja ütleme, et see on tühine, siis võiks kunst olla valmis väljakutsele vastama. Kui vastust ei tule, siis võib-olla ongi tühine. Baudrillard’i küsimuseasetusega peab kaasaegne kunst kogu aeg silmitsi seisma ja vastamiseks kogu aeg valmis olema. Ka enese jaoks.

Need tekstid on ilmunud 13–33 aastat tagasi, ometi on „Kunsti vandenõusse“ koondatud esseed praegu vägagi relevantsed. Duchampi tualetipotist ja Warholist on juba küll räägitud, ka Baudrillard ei jäta neid puutumata. Mind kõnetas aga lõik, millega ta alustas oma esseed „Kunst … omaenese kaasaegne“: „Moodsa kunsti seiklus on läbi. Kaasaegne kunst on ainult omaenese kaasaegne. Ta ei küüni enam endast üle ei mineviku ega tuleviku suunal. Tema ainus reaalsus on ta toimimine reaalajas ja segunemine selle reaalsusega. Miski ei erista seda tehnoloogia, reklaami, meedia või digimaailma toimingutest. Pole enam transtsendentsust, lahknevust, mitte midagi mõnest muust skeenest – see on refleksiivne mäng kaasaegse maailmaga, nagu see parajasti on. Sellepärast ongi kaasaegne kunst tühine ja tähtsusetu: see kunst ja maailm moodustavad nullsummaga võrrandi.“

Minu meelest kirjeldab ta selle lausega väga tabavalt post-internet-kunsti esteetikat, kus täpselt need aspektid ongi mängus – aja(loo)ga vabalt ümber käimine, leidmaterjalide ja pärandi miksimine, ideede, ressursside ja allikate vahelise hierarhia puudumine – pole vahet, kas teoses kasutatakse leidpilti internetist või vana aja klassikut. Asja teeb aga põnevaks, et post-internetist kui voolust hakati rääkima 2010. aastal, see essee on aga kirjutatud 2003. aastal.

Muidugi olid need ideed õhus juba enne 2010. aastat, aga mind pani imestama, et ta suhtub sellesse kui kunsti lõppu. Ma arvan, et selline kunst peegeldab väga osavalt praegust seisundit, kus ongi palju segunemist. Äkki Baudrillard ei olnud lihtsalt head post-internet-kunsti näinud?

Need jooned, mis sa välja tood, on tõesti palju varasemad ja näivad kuuluvat postmodernistliku esteetika klassikasse, mis pandi kirja hiljemalt 1980. aastatel (nt Ihab Hassan).

Nn postmodernismi teoreetikute juures ongi huvitav see, kuidas nende ideed ennetavad üleilmset internetti, aga oleksid kirjutatud täpselt seda silmas pidades. Internet vastab ideaalselt neile tingimustele, mida seal kirjeldatakse, nii heas kui halvas. Aga see näitab ka, et internet ei ole põhjus: et põgususe, olevikulisuse, segunemise, aga ka pealiskaudsuse režiimil on mingid sügavamad ja pikaajalisemad põhjused. Puutume siin kokku sellega, mida üks teine prantsuse mõtleja Paul Virilio on kirjeldanud mõistega „informatsioonipomm“ (tal on ka sama pealkirjaga raamat), mis tuleneb kogu elektroonilise informatsiooni arenguloost ja selle tagajärgedest.

Raamatus on kasutatud Paco Ulmani fotosid. Miks just need passiivsed, konteksti teadmata peaaegu et mittemidagiütlevad linnavaikelud?

Sellega oli nii, et üks raamatu tekstidest, Baudrillard’i eluajal viimasena kirjutatud „Miks ei ole kõik juba kadunud?“ ilmus inglise keeles samuti koos fotodega, ja kui ma seda väljaannet nägin, siis meenusid mulle esimesena Paco fotod 2018. aasta näituselt „Heitmaa“. Siin ongi osa neist fotodest. Baudrillard räägib valdavast tundest, et midagi olemuslikku on kadunud, aga kulissid püsivad sellest hoolimata püsti. Paco fotod, mis on võetud Tallinna tähenduslikus mõttes null­aladelt või nn mittekohtadest, illustreerivad minu meelest samasugust seisundit.

Kas sul on väljaandest mõni lemmiktsitaat või idee, mida oled kasutama hakanud?

Tollessamas äsja mainitud tekstis „Miks ei ole kõik juba kadunud?“ räägib Baudrillard sellest, kuidas tänapäeva kultuuris on inimesed nartsissistlikult armunud iseenda kujutisse, mängivad peamiselt omaenese kujutisega, olgu see siis otseses või kaudses tähenduses, oma kujutise või oma arvamuse mõttes mingist asjast. Mõtlev subjekt kaob, aga kaob selleks, et teha ruumi ähmasele subjektiivsusele, mis ümbritseb kõike ja muudab kõik üheks tohutuks tühja teadvuse kõlakojaks, kust kõik kiirgab objektitut subjektiivsust. Kas tuleb tuttav ette? Sellistes tingimustes võib inimene tõesti hakata arvama, et kuu tuleb talle kallale.

Ei ta tule.

Võib tulla küll.

* Vestlus IDA raadio saates „Vitamiin K“ 11. IX 2020

Loe ka Jean Baudrillard’i artikli­kogumiku „Kunsti vandenõu“ arvustust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht