Kaalu Kirme 12. XI 1928 – 15. VII 2020

Pärast pikka elupäeva on lahkunud Eesti Kunstnike Liidu ning Eesti Kunsti­teadlaste ja Kuraatorite Ühingu auliige, kunstiteadlane Kaalu Kirme.

Kaalu Kirme sündis Tallinnas hiidlasest ema Hilda ja Võrumaalt pärit politseikordnikust isa Gustav Kriseli esimese pojana. Lapsepõlvesuved veetis ta Hiiumaal Jausa külas vanavanemate talus ning kooliteed alustas Rahumäe algkoolis Nõmmel. 1940. aastal pärast Eesti okupeerimist kolis perekond Hiiumaale poliittuulte eest varju. Viimasel hetkel eestistati perekonnanimi Kriselist Kirmeks, mis osutus targaks teoks, sest isa eestiaegne konstaabli amet oli muutunud ohuks Nõukogude korrale ning uue nimega päästeti perekond võimalikust küüditamisest. Kaalu Kirme asus õppima Jausa algkooli ja seejärel Kärdla keskkooli. 1944. aastal lahkus pereisa Hiiumaa rannast paadipõgenikuna üle lahe Rootsi, oodates naist ja lapsi enesele järgnema, kuid segaste olude ja kokkusattumuste tagajärjel see ei õnnestunudki. Ema Hilda jäi koos kahe pojaga Hiiumaale eluvõitlust pidama, isa aga jõudis Rootsist edasi Kanadasse, kaotades aastakümneteks sideme oma perega ning kohtamata enam kunagi oma abikaasat. Samal aastal naasis Kaalu Kirme Tallinna, kus ta lõpetas Tallinna 10. keskkooli. Tema sooviks oli edasi õppida eesti keelt ja kirjandust Tartus, ent olude sunnil pidi ta ülikooliõpinguist loobuma ning astus Tallinna Riiklikku Tarbekunsti Instituuti, mille lõpetas nahakunstnikuna aastal 1954.

Tegutsenud mõnda aega õpitud erialal, tõmbas Kaalu Kirmet verbaalse eneseväljenduse poole ja nõnda asus ta aastail 1954–61 Eesti NSV Kultuuriministeeriumi Kunstide Valitsusse eksperdina, alustades kunstialaste artiklite kirjutamisega. 1961. aastal kutsuti Kaalu Kirme Ajaloo Instituudi kunstiajaloo sektorisse, kus töötades valmis kandidaadiväitekiri, mille ta kaitses 1965. aastal ning ilmus monograafiana „Eesti nahkehistöö“ (1973). Käsikirjana on säilinud ka kaitsmata jäänud doktoritöö eesti tarbekunstist. Aastatel 1980–92 töötas Kaalu Kirme õppejõuna ning alates 1992–2003 juba professorina Tallinna Pedagoogilises Instituudis, hilisemas Tallinna Ülikoolis. Ülikooli eksamikomisjoni juhtis ta sujuvalt veel 84aastaselt. Tema magistrantideks olid näiteks Juta Kivimäe, Anne Untera, Helena Risthein, Tarmo Saaret, Mait Laas ja Orest Kormašov.

Kaalu Kirme kunstiajaloolistest uurimustest on kõige põhjapanevamad tema hõbeda käsitlused, nagu „Eesti sõled“ (1986), „Eesti hõbe“ (2000), „Eesti rahva­pärased ehted“ (2002) ja „Kirikuhõbe uusajast tänapäevani“ (2012). Teda on paelunud professionaalse kunsti mõju rahvakunstile, eriti aga Hiiumaaga seotud temaatika. Belletristika ja uurimuse ääremail on sündinud päevikulaadsed „Jaan Koorti päevaraamat“ (1989, kordus­trükk 2009) ja Adamson-Ericu dokumentaalne eluromaan „Autoportree silmusega“ (2001). Viljakaks kujunes Kaalu Kirme tegevus ka hilisemas eas. Lisaks kunstiteaduslikele uurimustele, nt „Muusad ei vaikinud. Kunst Eestis sõja-aastail 1941–1944“ (2007), on ilmunud A. H. Tammsaare kirjanduspreemia pälvinud mahukas mälestusraamat „Kolm paradiisi“ (2006), luulekogud „Vana valge“ (2005) ja „Mustad laulud, valged laulud“ (2008) ning neile lisaks veel mitmeid Hiiumaa-alaseid uurimusi.

Kaalu Kirmet on austatud kolmel korral Kristjan Raua auhinnaga ning tunnustatud Valgetähe IV klassi teenetemärgi (2005) ja Pärandihoidja tiitliga (2007). Kaalu Kirme stiil on nõtke ja muhe ning tähelepanuväärne on tekstide faktirohkus ja tihedus. Kaalu luule on õrnalt loodus- ja inimtundlik, täis Hiiumaa lõhnu. Ta oli väsimatu kirjamees, liikudes sujuvalt ühte tööd lõpetades kohe uuele teemale. Teda ei huvitanud ei enesekehutus ega pildil püsimine, vaid objektiivne maailm ehk asi iseeneses. Ta oli terane vaatleja, armastatud sõber, kolleeg ja hinnatud õppejõud.

Kaalu Kirme lahkus suveharjal oma Hiiumaa paradiisist uude, senitundmatusse paradiisi, „kus ehk on midagi, mida me ette ei suuda kujutada, midagi nii head, mis ei mahu maiste mõistete maise mõistmise hulka“. Ränded siinses ilmas jätkuvad meie mälestuste ja tema kirjutatud teoste kaudu.

Kaalu Kirme ärasaatmine ja muldasängitamine Tallinna Metsakalmistul toimus 23. juulil.

Eesti Kunstnike Liit

Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühing

Eesti Tarbekunsti- ja Disaini­muuseum

Eesti Nahakunstnike Liit

Eesti Kultuuriministeerium

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht