Jalutuskäik Ockenfelsiga

Vaataja ette on laotatud mitte ainult Frank Ockenfelsi maailm, vaid ka arenguprotsess ja töömeetodid. Saame aimu, kuidas ideed on läbi aastate arenenud.

MARTIN BUSCHMANN

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Näitus „Frank Ockenfels 3. Endasse vaadates“ Fotografiskas kuni 9. X.

Totter tunnistada, aga kui kuulsin, et Frank Ockenfelsi näitus Tallinna Fotografiskasse jõuab, hüppasin suurest õnnest arvuti tagant püsti. Sellega kaasnes ka heakskiiduhüüatus, mis suure tõenäosusega trükimusta ei kannata. Õnnetunne liikus saja punkti skaalal kusagile saja kahekümne viie lähedale. Selline tunne valdas mind viimati 2018. aastal Berliinis, kui külastasin biennaali ja puhtjuhuslikult avastasin, et C/O Berlinis on väljas näitus „Irving Penn: Centennial“.

Arvate, et üledramatiseeritud reaktsioon, aga uskuge mind, ei ole. Osakest sellest näitusest olen oodanud kolmteist aastat. Tervet näitust natukene üle aasta. Nii et põhjust rõõmustamiseks oli küllaga.

Teha ainult seda, mis endale meeldib

Alustan siis (peaaegu) algusest. 2009. aastal sattusin lugema Rob Haggarti intervjuud Frank Ockenfelsiga.1 Loomulikult teadsin ma teda kui fotograafi, kes oli juba tollal, vähemalt minu silmis, vallutanud muusika- ja filmitööstusega kaasas käiva fotograafia. Peaaegu iga vähegi huvitavam fotoseeria muusikutega, mis mulle näppu sattus, oli Ockenfelsi tehtud. Sama lugu oli (reklaam)-fotodega, mis filmide ning telesarjadega kaasas käisid. „Halvale teele“ („Breaking Bad“), „Pöörased“ („Mad Men“) ja „Grey anatoomia“ olid tollal veel igati aktuaalsed. Juba siis sügasin ma neid pilte vaadates kukalt ja mõtlesin, kuidas pagan on võimalik teha täiesti omanäolisi fotoseeriaid muusikutega ning siis kameeleonina libiseda telemaailma ja teha sarjale reklaamfotod sellisena, nagu oleksid need sõna otseses mõttes sarjast võetud filmikaadrid. Perfektne olustiku, meeleolu ja visuaali tabamine.

Siinkohal ei hakka kogu intervjuud ümber jutustama, aga mulle oli ääretult oluline tema vaade fotograafiale. Tema soovimatus olla tuntud ainult ühe stiiliga ja teha seda, mida kõik teised teevad. Tema soov oli tegeleda vaid sellega, mis talle endale meeldis – koos riskidega, mis sellega kaasnesid. Rida rea haaval on artiklist näha tema areng sinnamaani, kus ta oli 2009. aastal (ja suuresti on ta endale truuks jäänud tänapäevani).

Frank Ockenfels 3. Iggy, 2003. Fahey ja Kleini galerii loal.

Pressifoto

Samuti jätsid mulle tollal kustumatu mulje tema portreeseeriad ning fotopäevikute skaneeringud. Algaja fotograafina sügasin taas kukalt ja vaatasin: ahhaa, ka nii võib! Ja mitte ainult ei või, vaid on ka huvitav. Loomulikult oli tegemist artikliga, mis toetas tema tollal avatavat näitust Clark Oshini galeriis. Väljapanek koosneski fotopäeviku lehtedest ja David Bowie seeriatest. Sel ajal oli mul vaid võimalus õhata: jah, tore oleks seda kunagi näha …

See intervjuu jäi mind saatma aastateks ja saadab praeguseni.

Kerides nüüd aega edasi, siis ärevaks muutusin umbes aasta tagasi, kui Santa Monica kolledži fotograafiaosakond postitas Youtube’i video Frank Ockenfelsi vestlusest Henry Rollinsiga.2 Ja üllatus-üllatus, juba alguses mainis Ockenfels, et kohe-kohe on tulemas näitus Stockholmi Fotografiskas. Muuseas, tema vestluse osa oligi suuresti just nimelt sellest näitusest: ta käis slaid slaidi haaval näituse läbi. See oli hetk, kui ma mõnuledes vaatasin sama fotopäeviku lehekülgede väljatrükke, portree­seeriaid ja tabasin enese järsku arusaamalt, et oot, kui juba Rootsi, siis äkki … äkki tõesti …

Ockenfels ja ka näitus tulidki. Hüppasin rõõmust. Ja ma läksin ega pidanud pettuma.

Hoiduge originaalsuse lõksust

Tõepoolest, näitusel on väljas kõik, millest tema puhul vähegi unistada oskaks. Fotod on imelised. Nii nagu ikka ei suuda arvutiekraanil nähtu edasi anda seda tunnet, mis tekib näitusesaalis. On Bowie, on Nirvana, on Moby. Ka needsamad fotopäevikute lehed on suures väljatrükis olemas. Aga on midagi veel … on Frank Ockenfels ise.

„Endasse vaadates“ on ääretult tabav pealkiri. Ockenfels lasebki täiesti vabalt endasse vaadata.

Hollywoodi ja muusikastaaride vahel on ka fotod temast endast ja pojast. Ongi Ockenfelsi maailm kogu tervikus. Kõik on vaataja ette laotatud. Mis mind eriti õnnelikus tegi, on muuseas see, et vaataja ees on ka kogu tema arenguprotsess ja töömeetodid. Ma ei pea siinkohal silmas vitriini šabloonide ja väljalõigetega, kuigi see ajas mul kergelt käed sügelema. Siinkohal pean silmas seda, et teostena on väljas ka katsetused. Täiesti rahulikult saab näitusesaalis süveneda sellesse, kuidas mõni tema idee on läbi aastate arenenud. Tahtmatult tekib tunne, et vaataja on omapärases vestluses Ockenfelsiga. Enamik küsimusi saab vastuse, täpsemalt, küsimusi väga ei tekigi. Talle omase põhjalikkusega võtab ta vaatajal käest kinni ja jalutab temaga läbi näituse.

Mis otseselt Ockenfelsi maailma puutub, siis näitusel on üks sein, kus on eksponeeritud üle neljasaja 4 × 5 formaadis foto. See on sein, mille ees vähemalt minul kulus kõige kauem aega. Seal on väljas peaaegu kõik, keda ta kunagi pildistanud on. Sõna otseses mõttes Ockenfelsi maailm, kus on esindatud ka need inimesed, keda suurtelt fotodelt näitusesaalis näha ei ole.

Väljas on ilusad pildid, head portreed, huvitav tehnikate kasutamine, kuid see pole Frank Ockenfelsi puhul kõige tähtsam. Läbi aegade on häid portreefotograafe ennegi olnud, fotokollaaž pole samuti midagi uut ja ka fotopäeviku formaat on nii mõnelegi juba lapsepõlvest tuttav. Kes ei oleks fotosid lõikunud ja kaustikusse kleepinud? Igasugused tušiga katsetused ja värvidega piserdamised on tuttavad juba algkoolist, kui mitte lasteaiast. Mis siis Ockenfelsis ometi nii originaalset on?

Frank Ockenfels 3. DB ja mannekeen, 2000. Fahey ja Kleini galerii loal.

Pressifoto

Ja nüüd ma tõusen vaikselt püsti ja teen sügava kummarduse näitusesaalis eksponeeritud videole. See on mõnusalt lühike, nii et jaksan seda nautida ja see annab vastuse mu küsimusele. Siinkohal tsitaat videost: „Meie elu praeguses hetkes püüab igaüks nii väga olla originaalne. Ja minu meelest on see viga.“

Maailma parim, aga ka pagana ohtlik mõte, kui see võtta kasutusse Ockenfelsi näitust nägemata.

Parim seetõttu, et tal on õigus. Tihtipeale jäädakse kinni (kaasa arvatud mina ise) sellesse originaalsuse lõksu. Soov kindla peale kellestki eristuda, hirm enda või kellegi teise tegemisi korrata. Kui mitu korda oleme mõelnud millegi tegemisele, kuid sellest loobunud ainult seetõttu, et seda on keegi juba enne teinud? Kui tihti ajame suures originaalsusejanus asja ülemäära keeruliseks, lisades eristumise tuhinas üha uusi ja uusi detaile?

Olgem ausad, fotograafiavaldkonnas on tänapäeval raske leida midagi, mida keegi juba enne ei oleks teinud. Vanade või katkiste objektiivide kasutamine? Tehtud. Mõnest inimesest pildi tegemine? Tehtud. Mingisugust sorti valguse kasutamine? Suure tõenäosusega samuti tehtud. Kui sellest hirmust üle saada, siis võib avastada, et isegi vanu tehnikaid kasutades ja oma tegemistes lihtsaks jäädes võib saavutada imelisi tulemusi.

Ohtlik on see tsitaat aga sellepärast, et keegi võib võtta seda täiesti vastupidiselt Ockenfelsi loogikale ja leida, et õige ongi kopeerida ennast (või kedagi teist) kuni surmani. Kui tihti võib näha fotograafe või kunstnikke, kes kunagi tegid midagi isikupärast ning nüüd toodavad seda ikka ja jälle, igavesti, olles juba ammu kaotanud isikupära.

Tasub anda endale võimalus olla ebaoriginaalne, et olla originaalne. Annan aru, et see on paradoksaalne lause, kuid selles on oma loogika.

Ockenfels on minu silmis selle ideaalne näide. Ebaoriginaalsete tehnikatega on ta saavutanud midagi täiesti originaalset, ühtset stiili omamata on ta saavutanud äratuntava ockenfelsiliku stiili.

Muuseas, rubriiki, kuidas igal juhul olla originaalne, kuulub ka püüd olla igal juhul perfektne. Korduvalt kuuleb jutte sellest, kuidas foto peab olema tehniliselt perfektne. Terav. Fookuses. Ega ikka ei pea küll! Ockenfels tõestab seda oivaliselt: suurepärane portree võib olla fookusest väljas, seal võib olla mõnigi kehaosa liikumise tõttu udune. Film võib olla aegunud või ka, näiteks polaroidi puhul, liialt vara lahti rebitud. Objektiivi võib täiesti vabalt valgus just niimoodi sisse särada, et see tapab kontrasti ja tekitab peegeldusi, ning mis peamine, objektiiv ei pea teps mitte olema terav. Täiesti edukalt saab suurepärase portree ka maru pehme, modifitseeritud või suisa katkise objektiiviga. Perfektne on enamasti igav!

Ockenfels on igati väärt, et talle natukenegi oma ajast pühendada. Ja kellel aega rohkem, siis väga soovitan lugeda läbi eespool mainitud intervjuu ja vaadata Youtube’i videot. Luban, et te ei kahetse.

1 https://aphotoeditor.com/2009/11/20/frank-w-ockenfels-3-interview/

2 https://www.youtube.com/watch?v=y5YyMciqAt8&t=1466s

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht