Empaatiaharjutused

Näitus on terviklik ja hästi kujundatud, nii et esitatuga tekib lausa füüsiline kokkukuuluvustunne, olgu need või matusetalituseta surnud sääsed.

KAI KALJO

Poliitilise fotograafia festival Soome fotomuuseumis (Kaapelitehdas Tallberginkatu 1G, Helsingi) kuni 6. I 2022. Kuraatorid Anni-Kaisa Rastenberger ja Sanni Seppo.

Kuraatorite Anni-Kaisa Rastenbergeri ja Sanni Seppo seekordse, viienda poliitilise fotograafia festivali teema on „Linnu pilk“ („Linnun katse“). Ka eelmiste festivalide teemad (2017. aastal „Toit“ ja 2019. aastal „Võimalus“) on olnud sellised, mis esmapilgul poliitilised ei tundugi, kuid annavad seda enam võimaluse esile tulla mõtetel, mida sõnastada ei saa või mis kaotavad sõnastamisel oma sügavuse ja mitmekihilisuse.

Muidugi on kunstnikud ja kuraatorid oma mõtted ka sõnastanud, sest teisiti pole tänapäeval mõeldavgi, ning osa näitusega kaasnevast materjalist, nagu videointervjuud, ongi saadaval vaid festivali veebilehel (www.pvf.fi/PVF). Mõnikord võib küll liigne sõnastamine (või ka sõnastamata jätmine) vaatajat segada ja liigselt mõjutada. Sellepärast on mul hea meel, et otsustasin väljapanekuga tutvuda puhta lehena: astusin lihtsalt muuseumi uksest sisse, tekste lugesin alles pärast. See annab mulle julgust oma tõlgendustele truuks jääda.

Näitus on terviklik ja hästi kujundatud, autorite vaatenurkade koosmõju tekitab lausa füüsilise kokkukuuluvustunde nii koonduslaagris elavate kanade, matusetalituseta surnud sääskede, vastu enda tahtmist sada aastat tagasi fotograafiks hakanud tuvide kui ka ellujäämise nimel valetavate Iraagi pagulastega. Ja selle linnuliigiga, keda ei saa enam pildistada, sest ta on välja surnud.

Soome kunstnik Tuula Närhinen on installatsioonis „Putukad ja meie“ („Hyönteiset ja me“, 2019) kogunud kokku konnad ja putukad ning korraldanud neile inimväärsed matused.

Kai Kaljo

Ekspositsiooni ühisnimetaja ongi empaatia harjutamine.

Kohe näituse alguses märkab drooni­videotega harjunud vaataja tuttavlikke kaadreid: mustvalgetel fotodel näeb ülaltvaates loodust ja vanu ehitisi. Lähemal vaatlusel selgub, et asi pole päris nii, nagu tundub. Nimelt on need fotod tehtud 1908. aastal. Saksa apteeker, leiutaja ja fotograaf Julius Neubronner (1852–1932) kasvatas kirjatuvisid, et nendega haigetele ravimeid saata, ning leiutas ning patenteeris 75 grammi kaaluva minikaamera, mille sai kinnitada tuvi rinnale. See pälvis kohe ka luure- ja sõjandusringkonna huvi ning leidis kasutamist Teises maailmasõjas.

Vanades fotodes on ju niikuinii midagi maagilist, mis sunnib sellesse kadunud maailma aina sügavamale sisse tungima, aga siin võimaldatakse meile veel mitut lisaaspekti. Esimesed fotod kõrgelt õhust – aga kes on need teinud? Kas see, kes leiutas selle kaamera, või see, kes kaamera sinna üles viis, või hoopis see, kes neid praegu vaatab? Või on need kõik üks ja seesama?

Selle hästi unustatud vana taasavastajaks on Itaalias tegutsev kunstnike kooperatiiv Rorhof. Kõigepealt andsid nad selle materjali alusel välja raamatu.

Samas ruumis on väljas hollandi päritolu Edinburghis tegutseva Demelza Kooij videoinstallatsioon „Hundid pealtvaates“ („Wolves from Above“, 2018). Videoekraan on poolviltu lakke riputatud ja vaataja saab selle alla põrandale pikali heita, et jällegi pildi sisse minna. Filmitud on ülalt, nagu kujutletavast linnupesast avanevat vaadet alla, kus hundikari keelt limpsates ja aeg-ajalt üles vaadates tiirleb. Tänapäeva inimesele väga tuttav nn kakukaamera formaat, aga seekord saab soovi korral kogeda, mis tunne on saakloomal enne ärasöömist. Ka see on esitatud täiesti loomulikult, agressiivsusest vabana. Hundid tundusid nii nunnud, aga väga kaua ma ei tahtnud seal all olla.

Soome kunstnik Tuula Närhinen on oma installatsioonis „Putukad ja meie“ (Hyönteiset ja me“, 2019) kogunud kokku kuivanud konnad, igasugu putukad ja akna vahelt leitud sääsed, keda näeb looduses harva, sest nad saavad kiiresti toiduks teistele loomadele. Selleks et rõhutada nende sarnasust inimesega, otsustas ta korraldada neile „inimväärsed“ matused: ta on paigutanud surnukehad sametist prillitoosidesse ja ehtekarpidesse ning kaunistanud need kuivanud lilledega. Neid on hästi palju, nagu looduses ongi. Ilmselt toob see teos paljudele teistelegi vaatajatele meelde lapsepõlve, mil oldi maale ligemal, märgati väiksemaid asju ja suhtuti kõigisse võrdse tähelepanuga. Näitusekülastajate hulgas oligi palju lapsi. Hariduslik komponent on kuraatoritele ilmselt algusest peale tähtis olnud.

Inimeste maailma mõõtme on oma videoinstallatsiooniga „Ülaltvaade“ („View from above“, 2017) toonud sisse Iraagi Kurdistanist pärit, kuid aastaid Saksamaal elanud Hiwa K.

Kaamera jälgib linnulennult varemetes linna maketti ja kuigi kaadritagune hääl jutustab Iraagi sõjapõgenike läbielamistest, viitavad kirikutornid pigem Euroopale. Jah, see on Kassel, linn, mis kandis Teises maailmasõjas suuri kaotusi, kuigi „documenta“ publik (teos on valminud Kasseli „documenta“ tellimusel) ei pruugi seda enam mäletada ja varemed assotsieeruvad konteksti tõttu automaatselt Süüria või Iraagiga, mis on meile sama ebareaalsed nagu see makett Kasseli linnamuuseumi kogust.

Jutt kaadri taga käib sellest, et sõja­põgenikud on sunnitud oma päritolu kohta valetama, et neid ei saadetaks tagasi niinimetatud turvatsooni, mis kujutab endast tegelikult purukspommitatud tühermaad, kuhu jõudmiseks tuleb läbida ebaturvaline tsoon. Tegelikkus ei huvita aga kedagi, sest oleme kõik osalised olelusvõitluses, kus on võimatu määratleda, kellel on õigus ellu jääda ja kelle arvelt.

Väljas on veel mitmete, enamasti soome autorite teoseid, kus igaühes avatakse oma vaatenurk. Kuna nende kirjeldamine – näiteks Kristo Muurimaa ja Juho Kerola teoses „Soome levinuim lind“ („Suomen yleisin lintu“, 2014–2021) portreteeritakse kanafarmide asukaid – võib tekitada eelarvamusi või vaataja­kogemust vaesestada, siis ma seda ei tee, vaid soovitan sõita Helsingisse, kus on ka päriselus võib-olla veidi edukamalt kui meil rakendatud teadmist, et oleme kõik osa ühest bioloogilisest tervikust.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht