Empaatia diskreetne võlu ja õõv

Patricia Piccinini osutab õõva, sentimentaalse ja painajaliku sulatamise abil, et geo- ja biopoliitilised küsimused on väljunud indiviidikesksest mugavustsoonist.

STEFAN PEETRI

Patricia Piccinini näitus „Elusäde“ Kai keskuses kuni 25. IV, kuraator Anna Mustonen, kujundaja Peter Hennessey, graafiline disainer Henri Kutsar.

Patricia Piccinini on kunstnik, kes uurib oma elutruude kimäärsete inim- ja loomafiguuridega transgeenset minevikku ja tulevikku, kus kohtuvad müüt ja tehnoloogia, inimene loomas ja loom inimeses. Tema looming võimendab loomulikku-loomalikku ja kunstlikku-inimsarnast konflikti, kuid teeb seda empaatiliselt. Piccinini käsutuses on tehnikud, kes hoolitsevad selle eest, et tema skulptuurid oleksid võimalikult hüperreaalsed (ainuüksi skulptuuride karvade eest hoolitseb eraldi inimene). Tegemist on aeglaselt vormuvate metamorfoosidega, mis tekitavad oma ligitõmbavuses hulga küsimusi biotehnoloogia (kapitalistliku) kasutamise e(st)eetilisuse kohta.

Näitus „Elusäde“ täidab paljude külastajate kunstile esitatud ootused: see on ühtaegu kriitiline ja utoopiline, sisaldab moodsaid tehnoloogiaid ja on mõnevõrra meelelahutuslik. Piccinini eesmärk on veelgi nüansirohkem. Hüperrealistlik looma kujutamine toimib paratamatult antropomorfiseeritud interneti ajastule omases virtuaalsete avataride, filtrite ning cosplay ja furry’de kultuuri osana. „Õõvaoru“ mõiste käibele võtja robootikateadlane Masahiro Mito viitaski ju sellele, kuidas ebaõdus tekib suutmatuses empaatiliselt mõista teist (nt robotit või teist inimest), sest loomulik ja tuttav tunduvad ühtaegu võõras ja painajalik. Nii avaneb ehk vaatajale Piccinini post-koloniaalne rassismi kriitika, mida ta oma hübriidide kaudu üritab edastada. Kas pole veider mitte-inimesteks pidada teatud seksuaalsuse, etnilisuse ja nahavärviga inimesi, kuid inimlikult, isegi hellitavalt suhtuda oma koera või kassi nagu Hitler oma koera Blondie’sse.

Näituseruumi keskel kimäärsete ja inimsarnaste skulptuuride vahel on vaadeldavad intensiivsema geeni­triivi läbinud objektid – masstoodetud jalanõude, taimede ja seente hübriidid. Eraldi ruumis eksponeeritud videoinstallatsiooniga „Ärkamine“ avab kunstnik oma olendite ebamaise, sümbolistliku tekkeloo. Videos kostvad südametuksed valguvad näituseruumi laiali õrnalt tajutavaks taassünni leitmotiiviks. Väljapaneku kõige tuntum skulptuur, elusuurune ja -truu „Suur ema“ kujutab endast kergelt muteerunud paaviani, kes toidab rinnaga inimlast. Selle abil tuleb ehk kõige paremini esile antropomorfsete olendite võime tekitada vaatajas empaatiat transgeense, liikidevahelise suhte, uudse „elusädeme“ süttimise vastu.

Patricia imedemaal. Patricia Piccinini näituse pealkiri „Elusäde“ osutab Mary Shelley viktoriaanliku ajastu kuulsale romaanile „Frankenstein ehk Moodne Prometheus“, massikultuuri ühele tuntumale koletisele-robotile Franken­steinile, kelle doktor Frankenstein on elektrivooluga ellu äratanud. Prometheuse müüdi sissetoomine kinnitab valgustusajastu inimese loomupärast usku, et mõistuse abil saab loodust hõlmata ja juhtida. Shelley romaan avaldati anonüümselt ja seetõttu arvati, et autor on mees. Isegi pärast Mary Shelley autorsuse avalikustamist ei usutud, et selle võis kirja panna 19aastane neiu ja kiputi teose autoriks pidama tema abikaasat Percy Shelleyt. Valgustusajastul levinud kangelasmüüt inimese domineerimisest looduse üle väljendas eelkõige mehe positsiooni ja tähendust.

Patricia Piccinini skulptuurid seavad kahtluse alla (heteronormatiivse) pilgu ja valgustatud subjekti progressi idee. Valgustusaja inimvaredest tekivad kimäärsed olendid, korraga müütilised ja kõrgtehnoloogilised, osutades ambivalentsemale ja amorfsemale ratsionaalsusele, mis peitub kusagil bioloogia vahealal. Mary Shelley on tunnistanud, et Frankensteini koletis ilmus talle unenäos luupainajana. Mälus talletunud Frankensteini elutu, hirmuäratavalt maskuliinne ja mehaaniline keha jäi teda kummitama kogu eluks. Piccinini teostes on unenäopainajad justkui ellu ärganud, voolav ja ebamäärane unenäosfäär on omandanud kunstniku loomingus konkreetse kehalise vormi. Siiruse ja meeldivuse koodide abil tahab Piccinini hoiatada, nii nagu omal ajal tegi seda Mary Shelly: inimese loodud, inimtekkeliste protsesside tekitatud koletiste eest tuleb hoolitseda või muidu on neil protsessidel saatuslikud tagajärjed.

Videoinstallatsioonis „Ärkamine“ (2020) mängitakse kõige otsesemalt feminiinse õõvaga. Lühikesevõitu videos näidatakse võõra olendi sisemust. See tuletab meelde H. R. Gigeri loodud tulnuka sisemust Ridley Scotti ulmeõudusfilmis „Tulnukas“ („Alien“). Kuid Piccinini loomingus puudub Gigeri tumedus, tema olendite seksuaalsus on ebamaiselt orgaaniline, mitte falliline, mehaaniline ja agressiivne. Piccinini uurib voolava, vedela ja amorfse ehk feminiinse maailma võimalusi. Roosa ihu vahelt ilmuvad esile munad, pärit teistsugusest reaalsusest või utoopiast, kus inimene on vabanenud oma kehast ja identiteedist. Sellele osutab ka pealkiri „Ärkamine“.

Patricia Piccinini tegelased võib panna ühte patta Ursula Le Guini või Jeff VanderMeeri sümbiootiliste loodus- või kimäärtehnoloogiliste olenditega. See tuleb eriti hästi esile seene ja kinga hübriidis („Kingavorm“, 2019), kus seene risoomse ja inimkeha erootilise (l)iha piir on hägunenud. Seent elustab libidinaalne tung king alla kugistada, etendades sellega justkui fetišistlikku lisaväärtust. Kingavormis esitatud seksualiseeritud kujutise kõrval eksponeeritud kujudel („Pelgupaik“, „Suur ema“, „Sussukesed“ või „Varjunahkhiir“) on lapselik, deseksualiseeritud keha ning seetõttu kuuluvad need ennemini animategelaste ja õilsate metslaste sekka. Need teosed juhivad vaataja õõvastavast ja painajalikust maailmast lapseliku süütuse ja nähtamatute sõprade omasse.

See on viirastuslik, meemiline maailm, kus geenid levivad, hüpates kehast kehasse, nagu võib näha väikeses mõõdus kimääride – kauboisaabaste ja nokklooma genoomsest supist vormunud kahepealiste olendite puhul („Sussukesed“, 2018). Piccinini painajalik, ühtaegu infantiilne ja kerge huumoriga kõnetusviis on omane kõrgtehnoloogilisele kunstile, kuid selles on veel midagi, mis jääb väljapoole tehnitsistlikku ilmavaadet. Piccinini kehade ulmelisus on seletatav kunstniku antropoloogilise huviga, mütopoeetika ja etnograafilise välitööga. See sarnaneb laste- ja ulmekirjanduse huviga nn peeglitaguse, maagilise ja šamanistliku maailma vastu. Selline vaatenurk seob Piccinini kunsti psühhedeelse vastu­panukultuuri protestiga ühtlase ja lineaarse maailma kujutamise vastu.

Traumaatilist ja psühhedeelset kohtab näiteks ka Lewis Carrolli loomingus. Carrolli lapse vaatekohast esitatud tegelikkus osutab pimekohtadele viktoriaanlikus maailmapildis samamoodi, nagu Piccinini meelitab familiaarse ja infantiilse abil ligi koletislikku ja traumaatilist. Carrolli romaani „Alice peeglitagusel maal ja mida ta seal nägi“ peategelane avastab peeglitaguse maailma peibutava, äraspidise reaalsuse, kus objektide ja subjektide piirid on korrast ära: „See ruum ei ole nii korras kui meil,“ mõtles Alice, kui ta vaatas peeglitagust maailma. Samamoodi on korrast ära ka Kai keskuse näituseruum. Imedemaa Alice esineb justkui antropoloogi või kaasaegse kunstnikuna, kes vaatleb tegelikkust võõrandunud pilguga, ta on võõrdunud loomulikest seostest loodusega. Ta on inimjärgne, kuid mitte inimvaenulik. Näiteks „Suure ema“ suured läbistavad pähkelpruunid paavianisilmad annavad mõista ambivalentsest emaarmastuse ja hüsteeria seisundist. Piccinini juhib tähelepanu võimalusele, et inimesed ja loomad moodustavad hübriidseid kärgperekondi, meeldib see meile või mitte.

Inimene on surnud, elagu inimloom! Valge steriilne näituseruum paneb teoseid vaatama meediku pilguga: olen dermatoloog, kes uurib skulptuuride hüperrealistlikke nahakiudusid ja -plekke või doktor Frankensteini moodi eugeenik, kes tunneb mõnu genoomi mehaanilisest kontrollitavusest, või bioloog, kes tunneb uute olendite avastamisel erutust. Küünitan ennast lähemalt vaatama, et saada aru, kuidas elutute kehade udemed, nahavaod, limaskestad, punetavad silmaalused ja küünepealsed on tehtud. „Pelgupaik“ koosneb bonobo­paarist, kes on nii inimeelsed kui ka -järgsed. Neid on kujutatud embavate vanainimestena. Nad on ühendatud nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt. Kuid nende alastusega on rõhutatud nende erinevust praegusest inimesest – nad meenutavad õilsaid ürgmetslasi, kelles on alles algeline seksuaalsus. Kompositsioon mõjub sentimentaalsena, ilmselt on kunstnik sellest ka ise teadlik.

Selles on peidus ka obstsöönne suhe iseendaga: kuidas ollakse kultuuriliselt programmeeritud loomas inimsarnast armsaks pidama. Piccinini teadusulmeline esteetika osutab ka sellele. Kunstnik küsib, kuidas jõuda tagasi algusesse, kui puud olid vaimud, seened lobisesid, kivid olid pehmed, jõed õed ja loomad olid inimesed. Nii nagu näitusruumi keskel eksponeeritud „Kingavormi“ skulptuurides, transgeneetilistes kinga­objektides. Piccinini kunst toitub armsate loomapiltide fetišeerimisest. Kuidas seletada seda siirast pilku, mille kunstnik on andnud „Varjunahkhiirele“ või „Sussukestele“? Seened, taimed ja loomad moodustavad liikidevahelisi olendeid, keda antropoloog Anna Tsing on nimetanud mentoriteks, kelle abil saavad inimesed maailma lõpus hakkama. Piccinini fantaasiaolendid osutavad uutmoodi võimalustele, (eel)inimjärgse vaatenurga paljususele.

Patricia Piccinini skulptuure võib käsitada ka kui kujustatud geenitriivi. Skulptuurides „Puhastaja“, „Varjunahkhiir“, „Sussukesed“ ja „Kingavormid“ on bioloogilise kohastumise fülogeneetiline protsess kontrolli kaotanud. Skulptuuridega näidatakse, kuidas teadusliku progressi egiidi all geneetilise koodiga manipuleermine ja kloonimine ei toimu puhta tõlkimisena ühest koodist teise, vaid sinna protsessi tekib lisaväärtus; midagi, mida kontrollida ega aimata pole võimalik. Piccinini olendid kujutavad hübriidseid üleminekuid bioloogilisest sünteetilisse või ka vastupidi – tehnilisest orgaanilisse maailma. Väljaulatuvad selgroolülid, vihmavarjust kehaosa, ookeani reostust puhastav mehaaniline kilp, kauboisaapast väljaarenenud kimäär, samuti mitmesugused rõiva­eseme, looma ja taime/seene kooslused.

Sümbioosi mõiste, mis eelmise sajandi teisel poolel bioloogias juurdus, pärineb Anton de Barylt, kes on vaadelnud samblikke, seeni ja vetikaid aktiivse võrgustikuna, „ebatõenäoliste organismide kooseluna“. Sümbiootilised ehk päristuumsed organismid (nn eukarüoodid) moodustavad „liitorganisme, kes koosnevad rakkudest, kelle sees elavad teised rakud“. Piccinini looming on üks liitorganism, kus joonistustele on lisandunud 3D-modelleerimine, elektrilised aparaadid, silikoon, inimkarvad, skulptorid jpm. Paar miljardit vana sümbioos, mis sai alguse mõne bakteri vastastikusest toimest, on väljapaneku näitel lakanud otsimast harmoonilisi kooslusi. Loodus elutseb või paljuneb justkui tehniliste objektide kaudu, nagu lilled paljunevad mesilaste abil.

Just selles peitub utoopiline potentsiaal, mida inimsarnaste olendite siiruse abil on esile toodud. Piccinini eesmärk on panna vaataja kõhklema inimkeskse mõtlemise viljakuse üle. Õõva ja armsa, sentimentaalse ja painajaliku sulatamise abil juhib ta tähelepanu, et geo- ja biopoliitilised küsimused on väljunud indiviidikesksest mugavustsoonist. Utoopiline sisaldab alati kriitilist, kauboisaabastest kerkivad müütilised kimäärid, seentest väljuvad mootorratturikiivrid, amorfne ja abjektne taassünd kui „Ärkamine“, spordijalatsid, mis on pakutud lillena, mille õitest kasvavad välja inimpead. Need olendid esitavad justkui samasuguse küsimuse, nagu esitas Alice imedemaalt: „Aga kes ma siis olen? Vastake mulle enne, ja kui mulle meeldib see teine isik olla, siis ma tulen üles, kui ei, jään siia alla, kuni olen keegi teine.“