Elin Tober 11. III 1942 – 11. VI 2020

Lahkunud on Eesti Kunstnike Liidu liige, skulptor Elin Tober.

Elin Tober sündis Tallinnas, ent perel tuli peagi pealinnast lahkuda. Tema haridustee algas Velise algkoolis ja Valgu seitsmeklassilises koolis (1949–1956). Pärast aastat Tartu VII seitsmeklassilises koolis astus ta Tartu kunstikooli skulptuuriosakonda, kus õppis aastail 1957–1962. Just neil aastail kinnistus tema soov saada professionaalseks kunstnikuks, avardus erialane ja üldhariduslik silmaring. Samas ühiselamutoas elanud tüdrukutest said kogu eluks lähedasedbrad ja silmapaistvad eesti kunstnikud: Elin Tober, Hille Palm, Kaie Parts, Ellen Kolk ja Aili Aava.

Kunstikooli lõpetamise järel suunati Elin Tober Vaeküla internaatkooli, kus ta töötas vaid aasta joonistusõpetaja ja kasvatajana. 1963. aastal Tallinna asudes töötas ta lühiajaliselt mitmetes tollastes ettevõtetes, nagu Hans Pöögelmanni nimeline raadiotehnika tehas, Tallinna toitlustusasutuste varustusbaas, Eesti kaubandustehnika reklaamikeskus ja Eesti Riiklik Filharmoonia. 1965. aastal astus ta kunstiinstituudi skulptuuriosakonda ning lõpetas kuueaastase stuudiumi 1971. aastal cum laude skulptorina.

Elin Toberi loominguliselt produktiivsem aeg sai alguse tehases Eesti Dolomiit, kus ta töötas aastail 1971–1981 nii dekoratiivskulptuuride ja -vormide kavandeid välja töötava kunstnikuna kui ka kivitahujana. Kivi töötluse praktilised oskused omandas ta juba Tartu kunstikoolis, kus pandigi rõhku eelkõige skulptoritöö tehnilistele alustele. Ta alustas tollastel vabariiklikel näitustel esinemist aastal 1972 erinevas tehnikas portreeskulptuuri ja kompositsioonidega ning esines ka 1977. aastal näiteks Moskva suurnäitusel „Maa noorus“.

Elin Toberi skulptuure iseloomustab väga hea materjali- ja vormitunnetus. Ta on suutnud puidust, pronksist ja eri liiki kividest, nagu dolomiit, marmor ja ka graniit, tuua välja materjalile eriomased võimalused. Oma kompositsioonides arendas ta modernismi klassikast inspireeritud vormikõnet, üllatades toonast vaatajat küll ajuti oma meelelise käsitlusega, ent jäädes alati pigem esteetilisse kammerlikku laadi tunnetusruumi („Suvi“, marmor, 1972; „Piigad pingil“, puit, 1973, Tartmus). Portreeskulptuuris võib kõnelda vaieldamatust portreelisest isiksusetunnetusest, aga ka väikestest vormilistest nüanssidest, mistõttu tunneb Elin Toberi portreepead kohe ära („Ema portree“, pronks, 1976; „Marje“, pronks, 1982, mõlemad EKM). Mõningad tuntud kaasaegsete loomeinimeste portreed on psühholoogiliselt eriti õnnestunud, näiteks Tamara Ditmani väikesele graniitpadjale toetuv pronkspea (1983, EKM) või Jüri Sillarti portreepea (pronks, 1982), mis kaunistab Balti filmi- ja meediakooli interjööri. Ka teatri- ja muusikamuuseumi kunstikogusse kuuluv Peet Areni portreepea (pronks marmoralusel, 1982) kuulub tema portreeskulptuuri paremikku.

Elin Toberi kaks isikunäitust, üks Kunstihoone galeriis (1977) ja teine Tartu Kunstnike Majas (1987), jäävad küll aastate taha, ent tema töid valiti hiljemgi programmilistele ja kuraatorinäitustele. 2018. aastal valiti tema skulptuur kujurite ühenduse näitusele „100 skulptuuri“ Vaalas ning 2019. aastal esines ta koos omaaegsete õpingukaaslastega näitusel „Naiskunstnikud Pallasest“ Tartu kõrgema kunstikooli Pallas galeriis Noorus.

Elin Tober astus Eesti Kunstnike Liitu 1978. aastal ning alustas vabakunstnikuelu 1981. aastal. Ajuti on ilmunud müügigaleriidesse tema enam või vähem abstraheeritud pronksist aktifiguure ja kompositsioone ning väikesi dekoratiivskulptuure. Kunsti müügikeskkondades kohtab veel praegugi tema õlimaale, kus maalija meelismotiiv lilled on esitatud omaaegses dekoratiivses vormis.

Elin Tober saadetakse ära lähedaste keskel.

Eesti Kunstnike Liit

Eesti Kujurite Ühendus

Eesti Kunstimuuseum

Tartu Kunstimuuseum

Kultuuriministeerium

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht