Ainult keerulised valikud

Hollandi kunstiasutustes on võetud luubi alla koloniaalajaloo alased teadmised, neist välja kasvav muudatuste tegemine on raske, aga vajalik.

MARIA HELEN KÄND

Hiljuti, 17. XI andis Sakala 3 teatrimajas Hollandi Mondriaani fondi esimees Eelco van der Lingen pidulikult üle Hollandi Rietveldi paviljoni maketi Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse juhile Maria Arusoole. Sellega tähistatud ajaloolisel hetkel kinnitati, et varem mööda linna rännanud Eesti esitleb 2022. aastal oma väljapanekut Veneetsia kunstibiennaalil mainekas Giardini aias – 30 rahvuspaviljoniga biennaali sõlmpunktis.

Giardinis esinemine kuulub paljude suurriike esindavate kunstnike sünniõiguse hulka, kuid väikesematel, eelkõige XX sajandi lõpupoole Veneetsia biennaaliga ühinenutel on tulnud esitluskoht väljastpoolt aeda otsida. Holland ei avalda paviljoni loovutamisega pelgalt tunnustust Eesti varasemate biennaalinäituste kvaliteedile, samuti pole see ainult märk headest suhetest, vaid tähistab teadlikku sammu Hollandi kui endise koloniaalriigi minevikukäsitluses. Van der Lingen on selgitanud Eesti Päevalehele antud usutluses: „Kui laval, kus kunstnik peab üles astuma, on ajalooline taak, peavad biennaalil esinevad kunstnikud olema samasugused „raskekaallased“, mis mõnikord võib takistuseks saada.“1

Võta kinni, kas Giardini on sõlmpunkt või sõlmes punkt. Põhiküsimuseks on Hollandile ja ka teiste rahvuspaviljonidega riikidele (natsivalitsus avas Saksamaa paviljoni 1938. aastal, selle oli rekonstrueerinud arhitekt ja natsipartei liige Ernst Haiger), kuidas esitleda kaasaegset kunsti mineviku jõujoonte ja poliitikaga laetud paigas. „Miks meil on paviljon festivali peaalal? Milline on meie kui kolonisaatorite ajalugu?“ arutleb van der Lingen Hollandi staatuse üle.

Paviljonivahetus on andnud hea tõuke korraldamaks vastastikku mõlema riigi kunstitöötajatele tutvumisreise, mille käigus meie kunstiprofessionaalid said võimaluse põhjalikumaks sisse­vaateks Hollandi muuseumide, galeriide ja projektiruumide toimingutesse ja strateegilisse tegevusse. Rühm kuraatoreid, muuseumijuhatajaid ja kriitikuid väisas Amsterdami, Rotterdami ja Haagi tähtsamaid asutusi novembri viimasel nädalal.

Jasmine Thomas-Girvani teose lähivaade. Jamaikalanna isikunäitus Kunstiinstituut Mellys jääb avatuks 20. märtsini 2022.

Jaanus Lensment / Ekspress Meedia

Keerulised teadmised ja rasked valikud. Ingliskeelses teaduskirjanduses kasutusel oleva terminiga difficult knowledge (keerulised teadmised) saab avada ukse, et mõista Hollandis praegu käivat arutelu koloniaalajaloo ja kultuuripärandiga ümberkäimise üle. Keeruliste teadmiste mõiste ei hõlma endas ainult teadmisi keerulistest ajaloosündmustest nagu genotsiid, kolonialism või pagulus, vaid ka seda, kuidas neid kunstialal käsitletakse ja esitletakse.

Nii Amsterdami muuseumi näituse „Kuldtõld” („De Gouden Koets“), kus tutvustati ja pandi küsimuse alla Hollandi kuningliku võimu vastu üht kõige enam proteste tekitanud sümbol,2 kui ka Rotterdami Witte de Withstraatil paikneva institutsiooni ümbernimetamisega Mellyks3 on sealsed kunstiasutused andnud selgelt mõista, et praegu heidetakse valgust keerulisele koloniaalajaloole, sellest välja kasvav muudatuste tegemine on raske, aga vajalik.

Kuigi esmalt üllatas, miks meid viiakse linnamuuseumi, oli poleemilist „Kuldtõlla“ näitust kogeda huvitav, sest ajalooliste objektide ja infotahvlite vahele oli uute teostega kutsutud sekkuma 16 kunstnikku. Sellist mitmehäälset esitlusviisi võiksid agaramalt rakendada ka Eesti linnamuuseumid.

Näiteks on Amsterdamis elav, Hollandi Antillidelt pärit skulptor Nelson Carrilho esitanud oma vanavanaemale pühendatud teose.4 Vanaema oli toodud 1883. aastal Surinamest Hollandisse ja teda eksponeeriti inimloomaaias „World Expo“ koloniaalnäitusel. Kontseptuaalselt ja vormilt avaldas muljet ka Raul Balai installatsioon oma terava pilkega rassipuhtuse ideoloogia pihta.5 Võimendades mõttelist seost tõlla ette rakendatavate puhtatõuliste hobuste ning rassitunnuste tõttu koloniseeritud rahvaste vahel, küsib Balai, kes on siis Hollandi kuningriiki juhtinud. Kuigi tõlla tulevik veel selgineb, on põhiline otsustaja – kuninglik perekond – näituse idee taga ja nad ise avasid „Kuldtõlla“ väljapaneku.

XIX sajandi lõpul loodud Stedelijki muuseum on Amsterdami modernse ja kaasaegse kunsti ja disaini esiinstitutsioon, mis tõmbab magnetina arhitektuuribüroo Benthem Crouwel Architekten loodud ulmelise futuristliku fassaadiga publikut ligi. Muuseumi juhtkond taotleb avatust õige mitmel viisil. Direktor Rein Wolfs selgitas, et kuigi kogudes leiduvast 100 000 teosest on 95% meeste ja vaid 5% naiskunstnike omad, soovitakse kogude mitmekesistamise ja kunsti võrdsemalt esitamise kaudu kujundada demokraatlik muuseum.

Praegu tulevad need põhimõtteid esile Suriname-Hollandi päritolu Remy Jungermani (Hollandit esindaja LVIII Veneetsia biennaalil) ülevaatenäitusel.6 Jungermani ema kuulus Bakabusi matroonide hulka, kunstniku teosed on kantud nii pärismaalaste kombestikust kui ka Hollandi modernistide traditsioonidest, vaimustades vaatajat riituslike installatsioonidega, mida läbib mondriaanilik musta-punase-sinise koloriit.

Samuti lähtub võrdlusest seni vähem eksponeeritud kunstnikke tutvustav kollektsiooninäitus „Homme on teistsugune päev“, millega muuseumi juhataja sõnul õpetatakse oma ühiskonda lähemalt vaatlema ja antakse Stedelijkile võimalus uurida kriitiliselt oma sotsiaalset positsiooni. Näitus algab markantselt Marlene Dumas’ maaliga „Suured kunstnikud“, kus lapsemõõtu figuurid mängivad suurte fallostega.

Amsterdami muuseumis eksponeeritakse kuninglikku tõlda 27. veebruarini 2022.

Jaanus Lensment / Ekspress Meedia

Stedelijki eestvedajate sõnul on kunstiikoonid ning legendid nendest muuseumile ammendunud, kui just ikoonide tegevust uue nurga alt ei tutvustata, nagu seda tehakse rändnäitusel „Kirchner ja Nolde: ekspressionism, kolonialism“. Väljapanekus mõtestatakse küll saksa, mitte hollandi kanooniliste kunstnike seoseid kolonialismiga, tuues ilmsiks, et ekspressionistidel ei kujunenud neile iseomane visuaalne keel välja juhuslikult, vaid Kirchnerit ja Noldet paelus Aafrika ja Okeaania kunsti esteetika. Kunstnikud kogusid selle kunsti näiteid, käisid Saksamaa muuseumides ja ka asumaareisidel seda kunsti vaatamas. Näitusega soovitakse paigalt nihkunud jõujooni tasakaalustada, kaasates fotosid maalidel kujutatud inimestest, sealsete rahvaste artefakte ja kunstiteoseid, millel on Kirchneri ja Nolde loomingus tähtis osa.

Ka asutuste ümbernimetamine. Kui tulla tagasi „keeruliste teadmiste“ juurde, siis teoreetik Roger Simoni järgi7 seisab teadmiste keerukus füüsilises ja vaimses sensoorses afektiivses jõus, mille esemete kombinatsioon vormi ja sisuga tekitab. Selle tagajärg on ebakõla ja ebamugavustunne mineviku tähenduses ja arusaamades, kuna kontseptuaalsed raamistikud, emotsionaalsed seosed ning teadlikud ja alateadlikud soovid piiravad inimese võimet omandada minevikusündmuste tähendus. Simon rõhutab, et kui ajaloosündmuse või protsessi tagajärjed jätkavad suurel määral ühiskonna toimimise mõjutamist, siis tõenäoliselt ei tajuta dissonantsi mitte ainult mineviku, vaid ka omaenda praegustes elutingimustes.

Hollandi avalikkuses põhjustavad näitused tuliseid vaidlusi nii nagu meilgi Kumu uue püsiekspositsiooni „Identiteedimaastikud“ projekti „Erinevuste esteetika“ puhul, kuid Hollandi institutsioonidel on rohkem ressursse ja ka põhjust koloniaalajalooga tegeleda. Seal leidub vajaliku väljaõppega teadlasi ja on võimalus moodustada spetsiifilisi töögruppe, kes kolonialismi tagajärgi süvendatult uurivad ning välja toovad. Nõnda olid kohtumised „keeruliste teadmistega“ võikad ja ehmatavad. „Kuldtõlla“ väljapaneku vormistus on põhjalik ja taustatekste on kasutatud ohtralt, selleks et vahendada praegu uskumatuna näivaid tõsiasju. Üldajaloolist informatsiooni võimaldavad paremini mõista abstraktsemat ja isiklikku laadi kunstiteosed, kuid Kirchneri ja Nolde rändnäitust on saatnud ka kriitika, kuidas kunstnike kohta eelarvamuste ja oletuste kaudu põhjapanevaid järeldusi tehakse.8

„Keerulistest teadmistest“ kõnelemisel on kindlasti tähtis läbipaistvus ning avatus, millele tuginevad kõik kolm Rotterdamis külastatud institutsiooni. Äsja avatud ja maailma esimene täiesti avalik muuseumikogu Depot Boijmans Van Beuningeni hoidlates saab külastaja muu hulgas näha ridade kaupa Rubensi, Rembrandti ja van Goghi töid. Veel enam, avatud akendega hoones saab sisse vaadata koguhoidjate ja restauraatorite tööruumidesse. Het Nieuwe instituut, kus keskendutakse arhitektuurile, disainile ja digikultuurile, rabas jalust oma näituste tehnilise multimeediaalase teostusega, jätmata seejuures kõrvale sotsiaalset ja poliitilist agendat.9

27. I pärast mitu aastat väldanud ettevalmistusi nimetati Witte de Withi keskus ümber kunstiinstituut Mellyks, sest Witte de With oli tihedalt seotud Hollandi koloniaalpärandiga.10 Praegu pakub nende programm esmajoones vähemuste ja Euroopa-väliste kunstnike näitusi, näiteks Hollandit Veneetsias esindanud Iris Kensmili oma. Kunstnik on pühendunud mustanahaliste kogemuste vahendamisele ja nende intellektuaalsete saavutuste toomisele lääne teadvusse. Mind köitis enim jamaikalanna Jasmine Thomas-Girvan pööraselt tumedate sümbolite ja peene üksikasjalikkusega.

Reisi kõrghetk oli Haag, eriti sealne kogukonna kaasamise põhimõttel asutatud Nest. Juba pealkiri „Kas saab olla revolutsiooniline, kui meeldivad ka lilled?“ („Is it possible to be a revolutionary and like flowers?“) kõlab imeliselt, rääkimata näitusest, kus lükatakse ümber eelarvamused naiste ja lillede suhtes. Kuraator Laurie Cluitman on toonud kokku võimekad naiskunstnikud, sh Otobong Nkanga, et rääkida läbi lillede poliitikast, võimusuhetest ja kolonialismist.

Eesti tulevane Veneetsia näitus haakub nii taimede kui ka koloniaalteemaga suurepäraselt. Projekt on inspireeritud Emilie Rosalie Saali botaanilistest maalidest ja tema perekonnaloost: kui Saalid kolisid Eestist Hollandile kuulunud Ida-India saartele, heitsid nad kõrvale oma kogemused represseeritud rahva esindajatena ja hakkasid tööle koloniaalvõimu heaks. Näitusel tahetakse sellisele identiteedimuutusele valgust heita. Oli rõõm märgata, et juba Bita Razavi, Kristina Normani ja Corina Apostoli ühisprojekti „Orhideliirium, isu külluse järele“ postkaartide vastu tekkis hollandlastel siiras huvi.

1 https://epl.delfi.ee/artikkel/95201501/intervjuu-eesti-kunst-paases-maailma-ihaldatuima-naitusepaiga-sudamesse?fbclid=IwAR3RfF875sSAHXpf2Ts9SN-xMIA7NQZix0VroJeGPKa57i41Iujutg-sfaA

2 Tõld tehti 1896. aastal kingituseks esimesele naisele Madalmaade kuningriigi troonil, kuninganna Wilhelminale. Sõiduki uksi katavad Nicolaas van der Waay maalid Hollandi monarhide ülemvõimust ja orjade alamusest. Hollandis on tõlda viimastel aastatel kasutatud parlamendi tseremooniatel, kroonimistel ja kuninglikel laulatustel. 1960ndest on tõlla kasutamise vastu toimunud meeleavaldused, mis said veelgi hoogu BLMi protestide aegu, mis olid suunatud ka valge rassi ülemvõimu põlistavate monumentide vastu. Viimati kasutati tõlda 2015. aastal, siis läks see renoveerimisele ja on nüüd jõudnud muuseumi näitusele.

3 27. I 2021 pärast kolme aasta pikkust ettevalmistust nimetati Witte de Withi instituut ümber kunstiinstituut Mellyks. See polnud pelgalt nimevahetus, vaid ka kontseptuaalne ja turunduslik samm.

4 https://www.goudenkoets.nl/en/nelson-carrilho

5 https://www.goudenkoets.nl/en/raul-balai

6 https://www.stedelijk.nl/en/exhibitions/remy-jungerman-2

7 Roger Simon, A Shock to Thought: Curatorial Judgment and the Public Exhibition of Difficult Knowledge. – Memory Studies, kd 4, nr 4, 2011, lk 432–449.

8 https://kunstkritikk.com/embark/

9 Arhitektuurinäitus „Ajutine kodumaja ja ühiskondliku disainimine“ („Temporary House of Home and Designing the Social“) ja ka Walt Disney meelelahutustööstuse kultuurilist ning sotsiaalset mõju uuriv „Imelise maailma arhitektuur” („The architecture of a wonderful world“) puudutasid Hollandi kunsti aktuaalseid teemasid.

10 Witte de With oli XVII sajandi mereväeohvitser, kes teenis Hollandi Ida-India ja Lääne-India kompaniis. Need ettevõtted aitasid kaasa Madalmaade koloniaalsele laienemisele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht