Avakontsert suunaga sügavikku

Eesti Filharmoonia Kammerkoori avakontsert, mille peateos oli Ferenc Liszti „Via crucis“, pakkus võimaluse aeg maha võtta.

MARIELL AREN

Eesti Filharmoonia Kammerkoori hooaja avakontsert „Ferenc Liszt. Via crucis“ 28. IX Niguliste muuseum-kontserdisaalis. Kalle Randalu (klaver), Eesti Filharmoonia Kammerkoor, dirigent Kaspars Putniņš. Kavas Ferenc Liszti ja Johann Sebastian Bachi teosed. Loengu pidas Kristel Pappel.

Tänapäeval ei seisatata ega mõtiskleta enam. Kui tihti näeb avalikus ruumis üksi mediteerivat, mõttelõnga veeretavat inimest, kes jälgib mõnd arhitektuurisaavutust linnapildis või toretsevat seinamaali ooteruumis. Ja kui selline olend peaks vaatevälja sattuma, tunduks ta praeguse aja virvarri keskel õige kummaline. Pigem meeldib inimestele oma mõtteid jagada, eriti virtuaalselt. Enne mõtete kirjapanekut mõeldakse isegi potentsiaalse publiku peale ning lihvitakse sõnad nõutud vormi, et tagasi­side oleks ootuspärane. Ka reisides on üha enam saanud tavaks kogemusi ekraani kaudu kõigepealt jagada teistega ning alles seejärel ise süüvida, kui ajagraafik võimaldab.

Eesti Filharmoonia Kammerkoori kontsert, mille peateos oli Ferenc Liszti „Via crucis“ ehk „Ristitee“, pakkus võimaluse aeg maha võtta. Kohalolijad võisid rahumeeli kaduda iseenese sügavusse – ei mingit kiirustamist. „Via crucis“ on väga selge ülesehitusega: selles on 14 peatust (meditatsiooni), mis algavad Pontius Pilatuse maja juurest Jeesuse surmamõistmisega ning kajastavad Jeesuse ristikandmist Kolgatale, ristilöömist ning lõpuks tema surma ja hauda kandmist. Igas peatuses leiab aset väike muusikaline mõtisklus. Tegu on Liszti hilisemast loomeperioodist pärit teosega ning selles avaneb helilooja religioosne, sügav pool, kus ta on kasutanud äärmiselt nappe muusikalisi vahendeid. Liszti varasemast perioodist pärit virtuoossemate paladega võrreldes on kontrast tohutu.

Pool tundi enne kontserti peetud loengus tõi Kristel Pappel välja huvitava võrdluse, et „Ristiteed“ võib käsitleda ka klaverikontserdina, mille taustal on koor. Tuleb tunnistada, et kontserdi jõujooned kippusid tõepoolest jooksma rohkem klaveri kasuks: Kalle Randalu väljendussügavuses oli võimatu kahtlema lüüa. Nii nad siis üheskoos kirikutäie inimeste silme all rändasid – Liszt ja Randalu, muudkui tunneldes, peatudes, vaikides ning siis taas edasi mõtiskledes. Jäi vaid soovida kirikukaja lühemat panust, et see ei udustaks liialt detaile ja vaikus pääseks kiiremini mõjule.

Kristel Pappel tõi välja huvitava võrdluse, et „Ristiteed“ võib käsitleda ka klaveri­kontserdina, mille taustal on koor. Kontserdi jõujooned kippusid tõepoolest jooksma rohkem klaveri kasuks: Kalle Randalu väljendussügavuses oli võimatu kahtlema lüüa.

EFK

Kontserdi nimiteosele eelnesid Bachi motett „Komm, Jesu, komm“ ehk „Tule, Jeesus, tule“ topeltkoorile ning Liszti klaveripala „Bénédiction de Dieu dans la solitude“ ehk „Jumala õnnistus üksinduses“ tsüklist „Harmonies poétiques et religieuses“, s.o „Poeetilised ja religioossed harmooniad“. Eriti kandvalt mõjus viimane, mis haaras kuulaja nii tugevalt, et ühel hetkel tuli hakata mõtlema keskendumisvarude säästlikumale jaotusele. Vaatamata haakumisele peateosega, mõjusid kaks esimest pala kokku lõpuks venitamisena. Publik oli „Ristitee“ lainele toodud juba sissejuhatava loenguga ning pärast seda oodati pikisilmi väljareklaamitud teost, ent ootamatult tuli kuulata hoopis „soojendusteoseid“. Dirigent Kaspars Putniņši sõnul oli Liszt kustutanud „Ristitee“ muusikas kõik ebaolulise ja kunstliku. Sama oleks võinud teha teose ettekandel: kõrvaldada kõik muu ning lasta kuulajatel 45 minutit Lisztiga muusikas mõtiskleda, tajuda.

Ristitee jooksul kukub Jeesus kolm korda. Iga kord järgneb tormilisele hüüdele kontrastina „Stabat Mater“ õrnade naishäälte esituses. Seda esitasid kolm solisti altari tagant ning tulemus oli suurepärane – habras, vaikne, ent valuline, justkui murest murtud ema mõttes lauldud read. Liiga valusad, et karjuda, liiga reaalsed, et olemata olla.

Kuuendas peatuses alapealkirjaga „Püha Veronika“ oli kooril võimalus demonstreerida imevaikselt laulmise peent kunsti. Ülesanne sooritati, kuid mitte maksimumhindele. Kõige tagasihoidlikumalt tuli vaikne kontsentreeritud laulmine välja meeskooril, eriti tenoritel. Valjuselt kõlati pigem mugavustsoonis, ent sellega tapeti naiskoori püüdlused. Kuna helikõrgused ühelegi häälerühmale eriliselt karme nõudmisi ei esitanud, siis keskendatus hajus ning selle tõttu kannatas lõpuks dünaamiline rikkus.

Kannatusajal esitamiseks mõeldud teos avas end järk-järgult osade kaupa. Õnnelikul kombel tekkis kuulajate ning esinejate seas kirikus tõeliselt hea vaimne õhkkond. Teost võib muidugi ette kanda ka nii, et rahvas kõnnib koos esitajatega ühe ristiteed kujutava maali juurest järgmiseni. Selline rändamine annaks aega kuuldut seedida ning järgnevaks valmistuda. Maalid lisaksid nõnda muusikateosele ka visuaalse dimensiooni. Kontserdil tundus üleminek ühest peatusest teise kohati liiga kiire ning teost viimse noodini tundmata võis kergelt segadusse sattuda, kas tegu on mõne osa lõpu või juba uue algusega.

Õnnelikud on need, kes kontserdist osa said. Kahe kuu jooksul Eesti Filharmoonia Kammerkoori Eestis kuulata ei saa, kuid see-eest andis hooaja avakontsert mõtlemisainet pikemaks ajaks. Kui kohapeal tundusid meeleolud liiga morbiidseks kiskuvat, võib lohutuseks öelda, et ehk aitab tollesse tundi jäänud mõttemust edaspidi jällegi kergemalt hingata.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht