Pastöörlik maailm

Velmet kirjeldab, kuidas pastöörlased üritasid bioloogilise tehnika abil luua bioohutumat maailma ja selles läbi kukkusid. See kõlab koroonaviiruse pandeemia aegses maailmas ülimalt aktuaalselt.

KURMO KONSA

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

„Pasteuri impeerium“ on Aro Velmeti doktoritöö alusel valminud ingliskeelse raamatu tõlge. Originaali avaldas 2020. aastal Oxfordi ülikooli kirjastus ja raamatu sünniloost annab Velmet ülevaate teose saatesõnas.

Velmeti raamat on väga sobiv tähistamaks sel aastal kätte jõudnud Louis Pasteuri (1822–1895) 200. sünniaastapäeva. Pasteur on kindlasti tuntumaid prantsuse teadlasi, kelle saavutustest mikrobioloogia vallas on ilmselt igaüks kuulnud. Väike ülevaade on siiski asjakohane.

Pastöörlus algas Pasteurist

Pärast prantsuse kõige prestiižsema kõrgkooli École normale supérieure (ENS) lõpetamist kutsuti Pasteur selle keemialaborisse tööle. Ta hakkas tegelema kristallograafiaga ja uuris viinhappekristallide optilist aktiivsust. Uurimistöö käigus avastas Pasteur kristallide asümmeetrilisuse ja rajas stereokeemia. Need avastused olid teedrajavad ning Pasteurist sai korrapealt kuulus teadlane. 1854. aastal sai temast Lilleʼi ülikooli professor ja dekaan. Lilleʼis asus ta kohalike alkoholitootjate palvel uurima käärimisprotsesse. Sellest saigi tema teine suur uurimisvaldkond, mis tõi talle veelgi enam kuulsust. Pasteur näitas veenvalt, et käärimisprotsessse põhjustavad mikroorganismid ning kui lisaks pärmidele satuvad veini muud mikroorganismid, siis moodustub piimhape, mis muudab veini hapuks. Selgus, et veini, õlle ja piima riknemist põhjustavadki mikroorganismid.

1862. aastal pakkus Pasteur välja meetodi mikroorganismide hävitamiseks kuumutamise abil. Selleks kuumutati toiduaineid lühiajaliselt 60–100 kraadi vahel. Meetodi võtsid esmalt kasutusele veinimeistrid, seejärel ka õlle- ja piimatootjad ning nimetati leiutaja järgi pastöriseerimiseks.

Kääritamis- ja roiskumisprotsesside uurimine viis Pasteuri omaaegse bioloogiateaduse keskse küsimuse, mis puudutab elu teket, juurde. Tol ajal oli levinud elu isetekke teooria, mille kohaselt võis elu tekkida soodsate tingimuste korral elutust ainest. Selline kujutlus elu iseeneslikust tekkest oli levinud juba Vana-Kreeka kultuuris ning sai teadusliku kuju Aristotelese töödes. Pasteuri katsed näitasid aga, et pastöriseerimine hävitas toitelahuses leiduvad mikroobide „idud“ ning mingit elu iseeneslikku teket seejärel ei toimunud. Ta ise võttis selle lühidalt kokku järgmiselt: „Spontaanse tekke õpetus ei taastu kunagi selle lihtsa katse surmavast löögist. Ei ole teada mingeid tingimusi, mille korral saaks kinnitada, et mikroskoopilised olendid tekkisid maailma ilma idudeta, ilma endaga sarnaste vanemateta.“1

Vaktsineerimisega puutus Pasteur esimest korda kokku kanade koolerat uurides. Kultiveerides haigust (mida hiljem hakati nimetama pastörelloosiks) tekitavat bakterit, avastas ta, et nõrgestatud bakterikultuur tekitab kanadel immuunsuse ning need ei ole enam haigusele vastuvõtlikud. Kuigi kanade koolera vastane vaktsiin ei olnud küllaldaselt efektiivne, oli Pasteur avastanud meetodi, kuidas valmistada vaktsiine haigustekitajate vastu. Selleks tuli haigustekitajaid kunstlikult nõrgendada kas siis ümberkülvide või kemikaalidega töötlemise teel. 1870. aastatel lõi ta kariloomade Siberi katku vastase vaktsiini ning seejärel sigade erüsiipli (streptokokkidest põhjustatud nahapõletik) eest kaitsva vaktsiini. Tõelise rahvusvahelise kuulsuse tõi aga Pasteurile koos kolleegidega loodud marutaudi viiruse vastane vaktsiin. Pasteur tegi ettepaneku luua marutaudi vastase vaktsiini valmistamiseks ja uurimiseks eraldi instituut. 1887. aastal asutatigi Pariisis instituut, mis nimetati asutaja järgi Pasteuri instituudiks (Institut Pasteur). Pasteur oli selle direktor kuni surmani ning ta on maetud instituuti rajatud krüpti. Pasteuri instituute hakati rajama üle kogu maailma. Esimesed neist loodi Prantsuse asumaadesse: Vietnami (1891), Tuneesiasse (1893) ja Alžeeriasse (1894). Pasteuri instituutide võrgustikku kuulub praeguse seisuga 33 instituuti 25 riigis.2

Teaduslik pagas, millele pastöörlased toetusid, oli kahtlemata hiiglaslik. Aga maailma, või vähemalt Prantsuse asumaade, vallutamiseks ainult sellest ei piisanud. Velmet näitabki oma teoses, kuidas teaduse peab ühendama poliitikaga, et omandada tegelik võim. Sellist teaduse, tehnika ja poliitika eriomast põimumist nimetab Velmet tehnopoliitikaks.

Pastöörlased Indohiinas ja katkupandeemia

Pastöörlaste lugu hargneb lahti seitsmes peatükis. Iga peatükk on autori sõnutsi pühendatud ühele kindlale teaduslikule ja poliitilisele projektile, kus kirjeldatakse selle loomist ja arengut ning näidatakse seoseid pastöörliku tehnopoliitikaga (lk 36).

Esimeses peatükis annab Velmet ülevaate, kuidas pastöörlikud meetodid levisid asumaadesse ja kuidas asumaades kujunes välja eriomane rahvatervise mudel, mida Velmet kutsubki pastöriseerimiseks. Pastöörluse levimine Prantsuse asumaadesse algas 1891. aastal, mil mereväe arst Albert Calmette asutas Saigonis bakterioloogialabori, Pasteuri instituudi. Sarnaselt Pariisis asuva instituudiga tegeles ta esmalt marutaudivaktsiinide valmistamisega. Indohiinas oli aga marutaudi levik tühine ja nii ei olnud sellega tegelemine tähtis (lk 39). Üsna pea ühines Saigoni instituudiga arst ja bakterioloog Alexandre Yersin.

Indohiina ametnikkond suhtus rajatavasse bakterioloogialaborisse esialgu ükskõikselt või isegi vaenulikult, kuna see ei toonud neile mingit otsest kasu. Peagi sai olukorra muutjaks katk. Katkuepideemiad olid maailma laastanud ka varem. VI sajandi nn Justinianuse katk tabas ennekõike Vahemere maid, XIV sajandil tappis must surm Euroopas kolmandiku kuni poole elanikkonnast. Kolmas katkupandeemia (1855–1959) algas Hiinas ning tappis kokku 12 miljonit inimest. 1894. aastal jõudis katk Kagu-Aasia suurimasse sadamalinna Hongkongi. Prantsuse koloniaalvõimud suhtusid esialgu katku kui Hiina siseasja ega soovinud karantiinireegleid kehtestada, kuna need oleksid takistanud kaubandust. Alexandre Yersinil õnnestus organiseerida ekspeditsioon Briti võimu alla olevasse Hongkongi, et tutvuda sealse olukorraga. Yersin kritiseeris brittide katku ohjeldamise meetmeid. Ta leidis, et karantiin, haigete vägisi hospidaliseerimine ja nakatunute majade mahapõletamine murendavad suhteid koloniaalvõimu ja põliselanike vahel ega aita kaasa haiguse tõrjele. Tema esialgsed ettepanekud lähtusid hügieeni seisukohtadest, millede korral on haiguste tõrjes peatähelepanu geograafilistel, etnilistel ja sotsiaalsetel teguritel. Yersinil õnnestus ka tuvastada katku põhjustav bakter, mis sai ka hiljem tema nime – Yersina pestis. Mõne aasta pärast leidis veel üks pastöörlane – Paul-Loius Simond, et katkubakteri edasikandjateks on rotid ning samal ajal leiutati ka katkuvastane vaktsiin. Velmeti sõnutsi pöördus seejärel kogu epidemioloogiline tähelepanu pastöörlikele tehnilistele lahendustele: vaktsineerimisele, desinfitseerimisele (milleks kasutati peamiselt Calytoni masinat) ja rottide tõrjele (lk 64). Need pastöörlikud meetodid pidid likvideerima katku, ilma et ranged karantiininõuded oleksid kaubandust häirinud. See oli muidugi vaid ilus unistus. Velmet kirjeldab läbikukkumist järgmiselt: „ …pastöörlikku bakterioloogiat oli propageeritud kui võluvitsa, mis kohutavale epideemiale lõpu teeb. Tegelikkus osutus aga kaugelt keerukamaks“ (lk 66). Katkuvaktsiini valmistati vaid Pariisis Pasteuri instituudis ning seda ei jätkunud, desinfitseerimiseks kasutatavad aparaadid olid kallid, samuti oli rottide püüdmine ebaefektiivne. Praktilises katkutõrjes rakendati endiselt karantiine, isoleerimist ja hoonete põletamist (lk 69). Kõigest hoolimata kujunesid katkuepideemia bakterioloogia ja pastöörlik lähenemisviis Prantsuse impeeriumis autoriteetseks ning said koloniaalpoliitika lahutamatuks osaks.

Alkoholi- ja oopiumitootmise pastöriseerimine

Teises peatükis vaatleb autor Pasteuri meetodite kasutuselevõttu alkoholi- ja oopiumitootmises. Võrreldes vaktsineerimise ja haiguste ohjeldamisega on kindlasti tegemist märksa vähem käsitletud teemaga. Alkoholi ja oopiumi müük moodustasid suure osa Indohiina maksutuludest. 1902. aastal allutati kohalik riisiviina tootmine Indohiina Prantsuse viinavabrikute ühenduse kontrollile ja sündis alkoholimonopol. Kohalik alkohol mängis vietnamlaste elus tähtsat osa.

Albert Calmette, kes oli rajanud Saigoni bakterioloogialabori, hakkas seal kohe ka riisiveini kääritamist uurima. Ta leidis, et peamine kääritaja on hallitusseen Amylomyces rouxii. Sellele teadmisele tuginedes töötas ta välja uue kääritamise meetodi ja nimetas selle seene järgi amüloprotsessiks. Selles, et Pasteuri instituut asus nakkushaiguste kõrval tegelema ka kääritusprotsessidega, ei ole midagi imelikku, oli ju neid põhjalikult uurinud ka Pasteur ise. Amüloprotsessi korral kasutati kääritamisel seene puhaskultuure, optimeeriti kääritustemperatuur ja piirati hapniku ligipääsu. Kõik see suurendas toodangut ning kasvatas kasumit. Just bakterioloogiliste uuringutega pandi Indohiinas alus Prantsuse alkoholimonopolile. Amüloprotsessi teel saadud alkohol oli aga hoopis teise maitsega kui pärismaine jook ning selle alkoholisisaldus oli suurem. Kohalikud tarbijad pidasid viinamonopoli toodangut maitsetuks ja ebatervislikuks (lk 75).

Teine mõnuaine, oopium, pakkus Prantsuse koloniaalvõimudele samuti suurt huvi. Esialgu plaaniti samasugust meetodit nagu alkoholi puhul. Calmette üritas ka oopiumi kääritamismeetodeid parandada ja täiustada. Laboris olid tema katsed isegi edukad, kuid tehasetingimustes kukkusid läbi. Kiirkääritatud oopiumil puudus õige lõhn ja maitse ning kasutajate arvamuse võtab hästi kokku lause kohalikust ajalehest: „Te kusete kääritamisvaatidesse, et meid mürgitada“ (lk 94). Oopiumitootmise pastöriseerimine kukkus läbi, kuid oopiumitootmine liikus ikkagi prantslaste kätte ja nende ettevõtmiste kaudu sekkusid pastöörlased suurel määral kohalikku majandusellu ja poliitikasse.

Ideaalteadlase kuvand ja pastöörlased asumaades

Kolmandas peatükis pakutakse jällegi ootamatu ja põnev pööre. Velmet vaatleb seda, milline oli ettekujutus tõelisest teadlasest ja milles seisnesid selle kuvandi erinevused Pariisis ja asumaades. Kuigi sellest on uurijad ka juba varem kirjutanud, avab Velmet uusi aspekte. Et saada teadlaseks, ei piisa pelgalt teadmiste ja oskuste omandamisest, tähtis on vastata ühiskonnas vastuvõetavale teadlase ideaalile. Loomulikult sõltub see teadlase ideaalkuju teadusharust, ajajärgust ja ka geograafilisest asukohast. Just viimast Velmet rõhutabki, näidates samuti soolise perspektiivi tähtsust. Pasteuri instituudi teadlased oli kõik mehed, naisi oli enne 1940. aastat instituudis väga vähe ja nad olid tagasihoidlikel ametikohtadel (lk 113). Teadus oli veel kindlalt meeste pärusmaa. Kuid millised need teadusmehed siis olid? Siinkohal ilmnevadki erinevused emamaa ja asumaade vahel.

Juba Pasteur tegeles agaralt enda kui ideaalteadlase kuvandi loomisega. Sellega lõi ta eeskuju kõikidele oma õpilastele. Teaduse keskmes pidi olema rangelt objektiivne metodoloogia, mis on ühendatud teadlase omakasupüüdmatu isiksusega. Tuleb muidugi lisada, et geniaalse teadlase – Pasteuri – välise fassaadi taga peitus väga iseteadlik inimene, kes nägi vaeva oma kuulsuse kasvatamisega. Pasteurist elulooraamatu kirjutanud Patrice Debré iseloomustab teda kui ebaõiglast, edevat, üleolevat, põlglikku, dogmaatilist, vaikivat, individualistlikku, autoritaarset, karjeristlikku, meelitavat, ahnet ja oma vastaste suhtes halastamatut.3 Pasteuri lausa müütilise kuulsuse loomisele aitasid muidugi kaasa tema õpilased ja jüngrid, keda Velmet kutsub tabavalt pastöörlasteks. Nendest usinamad olid kindlasti Pasteuri väimees René Vallery-Radot ja Émile Duclaux, kellest sai Pasteuri mantlipärija Pasteuri instituudi direktori ametis. Pasteuri instituudi avalik kuvand kujutas teadlasi vaoshoitud ja askeetliku, jäägitult teadusele pühendunud vennaskonnana (lk 118).

Asumaades seostus teadusetegemine aga lahutamatult raskete ja kangelaslike ekspeditsioonide, majandusliku ja poliitilise osavuse ning auahnusega. Tegemist oli hoopis teistsuguse maailmaga, kus tuli pidevalt suhelda sõjaväelaste ja koloniaalametnikega ning neile ka muljet avaldada. Asumaade teadlased, näiteks eespool mainitud Calmette ja Yersin, määratlesid end ettevõtlike, majanduslikult edukate maailmavallutajate, mitte eraklike uurijatena (lk 113). Nagu kirjutab Velmet: „Pastöörlane asumaal oli midagi hoopis muud kui pastöörlane Pariisi laboratooriumis“ (lk 128).

Ühiskondade haigused ja üleimpeeriumiline probleem

Neljandas peatükis pöördutakse uuesti pastöörlaste leivanumbri ehk nakkushaiguste juurde. Seekord on teemaks tuberkuloos. Tuberkuloos ehk tiisikus on teatavasti laialt levinud nakkushaigus, mida põhjustavad tuberkuloosi mükobakterid. Prantsusmaal loeti tuberkuloos koos alkoholismi ja süüfilisega ühiskonna haiguste sekka – need on haigused, mida peeti halva hügieeni ja ebamoraalse käitumise tagajärjeks. Seega oli võitlus tuberkuloosiga ühtaegu ka võitlus kodanlike moraalinormide eest (lk 157). Enne XX sajandit ei tundnud arstid ega ametivõimud asumaades tuberkuloosi leviku vastu erilist huvi. Piiratud vahendeid kasutati ennekõike malaaria, unitõve ja kollapalavikuga tegelemiseks, kuna just need haigused vaevasid prantsuse koloniste kõige enam (lk 153). Calmetteʼi juhitud epidemioloogilised uuringud muutsid olukorda. Tuberkuloosi hakati käsitlema üleimpeeriumilise probleemina just sellest vaatenurgast, mis näitas eurooplasi kui peamisi asumaades tuberkuloosikandjaid ja -levitajaid. Sellise pöörde saavutamiseks kasutas Calmette laiaulatuslikke epidemioloogilisi uuringuid, kus võeti kasutusele tuberkuliini nahatest. Mäletan algkooliajast, kuidas käsivarre siseküljele tehti kopsuproov. Selleks süstiti naha alla tuberkuloosibakterite kultuuri steriliseeritud sadestist. Natukese aja pärast tekkis nahale punakas sõlmeke, mille läbimõõtu mõõdeti paari päeva pärast. Seniajani ei tohtinud kätt pesta. Kui sõlme läbimõõt oli üle viie millimeetri, saadeti õpilane edasistele uuringutele tuberkuloosidispanserisse. Test võimaldas teha kindlaks tuberkuloosi nakatumise juba enne kliiniliste sümptomite ilmnemist. Vaktsiinina võeti kasutusele Bacillus Calmette–Guérini (BCG) vaktsiin. Keskkonna ja hügieeni asemel nihkus tähelepanu keskmesse haigust tekitav bakter ja selle tõrjeks kasutatav vaktsiin.

Viiendas peatükis kirjeldataksegi tuberkuloosivaktsiini katsetusi inimestel ja vastuolusid vaktsiini ohutuse küsimuses. Ei tasu mainidagi, et tegemist on jällegi väga aktuaalse teemaga, oleme ju kõik äsja kogenud koroonavaktsiinist tulenenud pingeid ühiskonnas. Samasugused probleemid tekkisid ka BCG vaktsiiniga. Prantsusmaal, Saksamaal ja teistes Euroopa riikides tekkisid kahtlused vaktsiini turvalisuse ja tõhususe suhtes. Teised uurijad ei usaldanud andmeid, mis näitasid vaktsiini tõhusust, avalikkust mõjutasid enam vaktsiini manustamisega seotud surmajuhtumid. Nii näiteks suri 1929. aastal Lübeckis 72 vaktsineeritud imikut. Kõik see tingis vajaduse ravimiuuringuid standardida. Sõdadevahelisel ajal hakkasidki rahvusvahelised organisatsioonid, eriti Rahvasteliidu terviseorganisatsioon, reguleerima epidemioloogiliste andmete kogumist ja ravimiuuringute korraldust. Tegemist oli esimeste sammudega globaalse tervishoiu loomisel (lk 185).

Kui Euroopas suhtuti uude vaktsiini järjest suurema kahtlusega, siis asumaades oli olukord hoopis teine ja Calmette sai seal märksa vabamalt tegutseda. 1920.-30. aastatel tõusid Prantsusmaal uuesti päevakorda ühiskonna hügieeni küsimused. Peamiste probleemidena nähti madalat iivet ja rahvastiku kehva kvaliteeti. Sellise poliitika valguses püüti ka asumaades parandada hügieenimeetmeid ja rajada korralik tervishoiuteenistus. Nagu ikka juhtub, olid kavad iseenesest head, aga vahendeid elluviimiseks nappis. Nii pöördusidki koloniaalvõimud Calmetteʼi pakutava tehnilise lahenduse – vaktsiini poole. Tasub mainimist, et võitluses tuberkuloosiga tunnistati BCG vaktsiin hiljem ohutuks ja efektiivseks vahendiks.

Talumatult tuttav pastöörlik maailm

Kuuendas peatükis on käsitlus nihutatud uude geograafilisse piirkonda, nimelt Prantsuse Lääne-Aafrikasse, täpsemalt Dakari. Sealsed tingimused ja poliitiline olukord olid võrreldes näiteks Indohiinaga hoopis teistsugused ja see tingis ka haiguspuhangutele teistlaadi reageerimise. Dakaris olid levinud troopilised nakkushaigused malaaria, unitõbi, koolera ja kollapalavik. Velmet võrdleb kohalike võimude ja emamaa reageeringuid kahele haiguspuhangule, nimelt 1914. aasta katkuepideemiale ja 1927. aastal puhkenud kollapalavikule. Katku­epideemia tabas Dakari väga rängalt, suri kuni 5% elanikkonnast (lk 223). Peamised katku ohjeldusmeetmed suunati seejuures aafriklastele. Kuna koloniaalvõimude meelest olid aafriklased harimatud ja tõrkusid nii vaktsineerimise kui ka sanitaarpasside vastu, rakendati kõige karmimat meetodit, nimelt eluasemete mahapõletamist. Katkuepideemia leviku tegelikeks põhjusteks olid aga koloniaalvõimude suutmatus ja tahtmatus tegeleda ennetavate meetmetega.

Erinevalt katkust tabas kollapalavik peamiselt prantslasi, Süüria ja Liibanoni päritolu kaupmehi ja teisi sisserännanuid, kellel puudus kaasasündinud immuunsus (lk 222). Need elanike­rühmad ei olnud kehtestatud piirangutega rahul ja algatasid protesti­kampaaniaid. Kujunenud poliitiline olukord andis aafriklastest poliitikutele võimaluse juhtida tähelepanu rassismile, mis valitses nakkushaiguste ohjeldamisel. Koloniaalvalitsusel ei jäänud selles olukorras muud üle kui kutsuda appi pastöörlased, kes asusid välja töötama kollapalavikuvastast vaktsiini.

Seitsmendas peatükis kirjutab Velmet, kuidas loodi kollapalavikuvastane vaktsiin ja kuidas toimusid mass­vaktsineerimised. Kollapalavikku põhjustab viirus, mida levitavad sääsed. Kollapalaviku vaktsiini loomise nimel võistlesid nii pastöörlased, Briti teadlased kui ka Ameerika Rockefelleri sihtasutus. Just sellesse asutusse kuulunud jaapani bakterioloog Hideyo Noguchi lõi esimesena vaktsiini, kuid see ostus täiesti ebaefektiivseks. Järgmise vaktsiini töötasid välja pastöörlased, kasutades Dakarist hangitud nn prantsuse viirusetüve. Dakari vaktsiin võeti laialdaselt kasutusele Prantsuse Aafrika asumaades, hoolimata sellest, et see põhjustas teatud juhtudel märkimisväärseid neuroloogilisi kõrvalmõjusid. Kuna vaktsiini kasutati vaid asumaades, õigustati selle kasutamist väitega, et kollektiivne kasu, mis saadakse vaktsineerimisest, kaalub igal juhul üles üksikud individuaalsed terviseriskid (lk 267).

Lugedes Velmeti raamatut sai mulle selgeks, et viimased aastad on meid kõiki viinud pastöörlikku maailma. Viirused, vaktsiinid, karantiinid, vaktsiinikahjud – kõik see tuleb talumatult tuttav esile ja kõikidel ettevõtmistel on ajaloolised juured.

Õnneks praegu nakatunute eluasemeid ei põletata, aga võib-olla juhtus kusagil ka seda. Universaalsete rahvatervise mudelite valimatu ja hoolimatu rakendamine võib tuua ennustamatuid, sageli ka traagilisi tagajärgi, nende kasutuselevõtt peab sõltuma kohalikust olukorrast. Lugege ja veenduge ise – maailm ei ole nii lihtne, et lahendada kõike ühe vaktsiinisüstiga.

1 B. Lee Ligon, Biography: Louis Pasteur: A controversial figure in a debate on scientific ethics. – Seminars in Pediatric Infectious Diseases 2002, 13 (2), lk 134–141.

2 https://www.pasteur.fr/en/institut-pasteur/ institut-pasteur-throughout-world/pasteur-network

3 Patrice Debré, Louis Pasteur. Flammarion, Paris 1994.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht