Olin kursusekaaslase ärasaatmisel. Nagu tavaks, meenutati peielauas lahkunu elu ja seda kujundanud „asjalugusid“. Muidugi tulid jutuks (esi)vanemad ja põlvnemine. Ühe põneva perekonnaloona toodi välja lahkunu saksa soost vanaisa, kes oli tsaariajal tulnud Eestisse mingit raudteeametit pidama. Seda oli kadunuke maininud paaril korral vihje korras, ent siiski meeldejäävalt. See perekonnalooline seik liitis kuidagi aimamisi, tulemata kõne alla detailsemalt. Sest ega neil teemadel saanukski 1980ndail üksikasjalisemalt arutleda – puudus ligipääs faktidele ja Eesti lähiajaloos haigutasid selle koha peal suured augud. Seda enam oli nüüd põhjust vaadata, mida teab asjast Vikipeedia, ja milliseid uusi uurimisandmeid esitab Eesti ajalooteadus. Selgus nii mõndagi, mida mul oli lihtne seostada oma perekonnaloo, täpsemalt, ingerisoomlaste väljasaatmistega Eestist 1947–1949, mil NKVD oli käivitanud Eestis järjekordse ingerisoomlaste vastase kampaania.

Nimelt allkirjastas 1947. aasta detsembris Vene NFSV ministrite nõukogu esimees salajase määruse Baltimaade puhastamiseks ingerisoomlastest. Selle põhjuseks toodi, et nad olevat sõja ajal teinud sakslaste hõivatud aladel koostööd okupatsioonivõimudega ja tagatipuks lahkunud vabal tahtel vaenlasriigi territooriumile, s.t Soome Vabariiki (GARF 327, 1, 26).¹ Vältimaks väljasaatmisorderi saamist üritati Eestis näiteks endile pass osta, lastes selles vahetada kas rahvust või mõningatel puhkudel ka isikunime. Ingerisoomlased olid ju just omatahtsi Eestisse pagenud Venemaa siseoblastitest, kuhu nad Soomest 1945. aastal olid küüditatud.² Arvuliselt oli Jaroslavli, Kalinini, Novgorodi ja Pihkva oblastisse puistatud üle 50 000 ingerisoomlase. Neist ligi 20 000 oli 1960. aastaks tulnud Eestisse, teist sama palju läinud Karjalasse.

Oluline on meeles pidada, et Venemaa kolhoosides ei kirjutatud töölistele välja isikut tõendavat dokumenti – seega oli nende olukord võrreldav pärisorjuse või sunnismaisusega. Neil ei olnud õigust oma elukohast lahkuda ega endale vabalt elupaika valida. Eestisse tuldi ilma dokumentideta, seadusevastaselt – lindpriina.³ Et siin järjekordsetest väljasaatmistest pääseda, püüdsid naisterahvad sõlmida näivabielusid, mille peale võimud andsid omalt poolt välja määruse fiktiivabielude ja nimevahetuste kriminaliseerimiseks. Selles ajaloolises raamistikus tegutsevadki Priit Põldma lavastuse „Süütu“ (ja Kõivu-Keeduse filmitriloogia keskmise osa)⁴ osatäitjad, teiste seas ka Elina Savolaineni rolli eest Eesti teatri naispeaosatäitja auhinna pälvinud Grete Jürgenson.

Küüditamisoperatsioone Eestis uurinud ajaloolane Aigi Rahi-Tamm kirjutab vastava salajase määruse kohta rahvusvahelise inimsusevastaste kuritegude organisatsiooni raportis, et 7. veebruaril 1945 kehtestas NKVD direktiivi nr 1/2144 „sakslaste Eestist väljasaatmiseks“, mis laienes 1947. aastal ka soomlastele.⁵ Selle järgi pidi Eestis elavad saksa rahvusest kodanikud saadetama Komi ANSV ja Permi oblasti tohututele raielankidele, samuti Kesk-Aasia (peamiselt Tadžiki NSV) avaratele puuvillaväljadele. Kohalikele miilitsaorganitele anti ülesanne koostada saksa (hiljem ka soome) rahvusest isikute nimekiri ja selgitada välja nende elukohad. Kohustus oli üles otsida ka kodus mitteviibivad väljasaadetavad. Iga väljasaadetava pere kohta moodustati operatiivgrupp, kes pidi toimetama pere Tapa raudteejaama ühe päeva jooksul. Välja saadeti umbes 400 saksa rahvusest isikut, soomlaste arvu pole aga siiani täpsemalt kindlaks tehtud. Oletatavasti võis neid, kes said rahvuskuuluvusest lähtuva väljasaatmisorderi, olla tuhatkond, neid aga, kel õnnestus selle saamist vältida, omakorda sadu, ja neid, kes osutusid lõpuks väljasaadetuks, samuti sadu.

Võib väita, et Eesti territooriumil pole genotsiidne tegevus (s.t rahvuskuuluvusest tulenev segregatsioon ja repressiivne tegevus) olnud suunatud mitte ainult juutide vastu Saksa okupatsioonivalitsuse poolt, vaid ka teiste rahvusrühmade (soomlased, sakslased jt) vastu NSV Liidu okupatsioonirežiimi poolt. Eestit puudutavatest rahvuskuuluvusest lähtunud piiranguist võiks seega mainida 1946. aastal sünnimaad Ingerit (s.t Leningradi oblastit) elukohana välistavat määrust, mida laiendati 1947. aastal kõigile Baltimaadele. Et soomlased oma sünnipaika ei naaseks (mida kõigele vaatamata massiliselt üritati), vastutas Leningradi oblastis eraldi NKVD ametkond. Eesti territooriumi vaatenurgast võiks veel huvi pakkuda fakt, et eesti-ingeri (s.o Narva valla ja Narva linna) sõjaeelsest elanikkonnast pääses järgneva kümnendi jooksul koju tagasi vaevu kuuendik.

Kas seegi nõuaks eraldi eksponeerimist inimsusevastase kuriteona mõnes Eesti muuseumis? Sõnavõtud, kuidas juudivastaseid kuritegusid peaks eelistama kommunismi omadele, kõlavad ikkagi kistult ja ebakohaselt. Iga kuritegu mingi vähemusrühma suhtes nõuab ju täit tähelepanu, esmalt aga seda, et seda ei kaldutaks „euroviisakalt“ unustama. Ka eurodirektiivid võivad viia lõhkise küna ette.

Kas keegi Eesti (või Soome) ajaloolastest oskaks siin tõstatatud küsimustele tõsikindlalt vastata ja kas vastuse otsimise nimel on ajalooteaduses tehtud piisavalt alusuuringuid? On arusaadav, et okupatsiooni tingimustes, sügava stagnatsiooni ja poliitilise surve ajajärgul pidi need perekonnaloolised seigad jätma „targalt“ enda teada. Vaigistamise ja maha vaikimise tõttu ei kandunudki järgnevatele põlvedele sügavamaid teadmisi oma vanemate või vaarisade-emade elukäigu kohta. Ometi on igaühel meist sellele õigus. Neid, kel alles perekondlikku kirjavahetust, päevikumärkmeid või siis süstematiseeritud kujul dokumente-fotosid, oli ju vähe. Süstemaatiline mälutöö oli aga toona mitte ainult põlu all, vaid suisa keelatud. Ka erialainimestel oli dokumentidele ligipääs raske, rääkimata nende metoodilisest läbitöötamisest ja avaldamisest. Võimude vaates ei olnud teatud rahvusrühma või erilisse sootsiumisse kuuluvaid isikuid olemas. Totalitaarriigi terror ja vägivald rahvuste vastu sõja eel ja rahvusküsimuste politiseerimine 1940. aastail tähendas paljude vähemuste jaoks hajumist, nende identiteedi hägustumist ja viimaks lõplikku assimilatsiooni põhirahvuse hulka.

Kas nüüdseks on sellest üle saadud? Pääseb ju nüüd takistamatult ligi maakonnaarhiividele, omaaegsete repressiivasutuste dokumentidele jne. Siiani on allakirjutanule siiski teada vaid kaks-kolm ühiskonnateadlast, kel on ingerisoomlastele tähelepanu jagunud. Laiaulatuslikku uurimistööd on mõistagi teinud maa- ja rahvateadlane Ott Kurs. Teisena tõstaksin esile David Vseviovi, kes on Narva sõjajärgse elanikkonna kujunemise juures episoodiliselt vaadelnud ka ingerisoomlaste lugu, pidades silmas küll eesti-ingeri ehk Narva valla elanikkonda.⁶ Ajaloolastest mainitagu veel ema poolt ingerisoome päritolu Tiit Noormetsa⁷ ja õigusajaloolast Heino Tõnissoni. Nemad on meie hulgast juba lahkunud.

Mind ühendas sovetiaegses Tartus sõbraga ebamäärane tunne mingist hägusast vanavanematega seotud loost, mis on kahjuks saanud nüüd jätku eurotingimustes, kus sellised teemad lükkuvad sageli delikaatselt kalevi alla. Minu hinnangul võib väita, et mõnedes lähiajalugu puudutavates episoodides on teater taas astunud teadusest eespool, ärgitades kaasaegseid noid aegu mäletama, nende järeltulijaid aga järjekindlamale mälutööle ja viimaks kaaskondseid mõistmisele.