MIT Tallinna tehnikaülikool
Kas on mõistlik arendada oma brändi või tippülikoolilt teenus sisse osta?
Kolme kampusega Eesti Ülikooli asemel võiks kaaluda kahe kampusega Eesti Ülikooli ning ühe tippülikooli Tallinna kampust.
Ülikoolid on liikvel ja neid on vaja. John Hopkinsi ülikool avas oma Itaalia haru 1955. aastal ja pärast on seda eeskuju järginud ligi 300 harukampust (ingl international branch campus).1,2 Näiteks on Kataris ennast sisse seadnud Pariisi tehnoloogiainstituudi majanduskool (HEC Paris), University College London, Northwesterni, Georgetowni, Carnegie Melloni, Texase A&M, Cornelli ja Virginia Commonwealthi ülikool. Koreas George Masoni ja Stony Brooki ülikool ning Malaisias Nottinghami ja Readingi ülikool.
Nii nagu käis Eestis aktiivne lennundusalane diskussioon, kas on mõistlik olla oma lennufirma omanik või teenusena lennud sisse osta, on teaduses ja kõrghariduses seesama küsimus: kas on mõistlik arendada oma brändi või tippülikoolilt teenus sisse osta?
Mis juhtuks, kui Tallinna tehnikaülikooli märgi asemel oleks MIT3 Tallinna kampus? Mis selleks tegema peab? Selline väljakutse jaguneb selgelt kaheks: kas TTÜ huvirühmadele (teadlased, õppejõud, üliõpilased, ühiskond, ehitusfirmad) on see kasulik ja miks peaks Massachusettsi tehnoloogiainstituut TTÜ kampust tahtma? Siin on rõhuasetus esimesel, tähtsamal küsimusel. Teise puhul saab olla lahenduseks mõne väga olulise Eesti eelise mängupanek: küberturvalised e-riigi tehnoloogiad ja valitsemine ning targad elektrivõrgud, linnad, tehased, majad, asutused, inimesed.
1. juulil 2016 nimetas Tallinna tehnikaülikooli kuratoorium tehnikaülikooli eeskuju- ja võrdlusülikoolideks Aalto ülikooli Soomes, Chalmersi ülikooli Rootsis ja Taani tehnikaülikooli. Kõige tulemuslikum viis Põhjamaade juhtivate ülikoolide hulka saada olekski liituda mõnega neist. Isegi kui Talsinki visioon, tunnel või Hyperloop saab kunagi reaalsuseks, oleks strateegilise arutelu aines, kas tasub „piirduda“ Aalto ülikooli Tallinna kampuseks olemisega või valida juba mõni maailma kümne tippülikooli hulka kuuluv ideoloogiliselt sarnane asutus, näiteks Massachusettsi tehnoloogiainstituut. Mis on sellise ettevõtmise riskid, miinused, plussid ja võimalused?
Kontroll. Olen meelelahutuslikel eesmärkidel seda teemat arutanud nii mõnegi inimesega ja peamise riskina on välja pakutud kontrolli kadumine. Sama hirm on ka IT kolledžil, seetõttu ei ole see tunne ainulaadne ja kogemus on lähedalt võtta. MITiga on läbi aja olnud seotud 85 Nobeli auhinna laureaati, seega on see pigem tunnetuslik küsimus: kas me usume, et maailma tipud on võimelised meie kõrgharidust ja teadust suunama paremini kui meie ise? Kõrgharidust ja teadust riigihankega hankides jääb loomulikult ka võimalus suundades kaasa rääkida.
Tegevjuhtimist teostab rektor, tippülikooliga liitudes piirduks see kampuse juhi või kohaliku mänedžeri (country manager) staatusega, kuid lõppude lõpuks võib küsida ka Swedbank Eesti peadirektorilt: kas ta tunneb ennast seetõttu kuidagi halvemini, et ta ei ole Hansapanga peadirektor? Pigem on geograafilisel, majanduslikul ja sotsiaalsel maaklerlusel palju uusi avanevaid võimalusi.
Majandusmudelid ja töö iseloom muutuvad väga kiiresti, seega võib juhtuda, et ühel hetkel vana finantsmudel enam ei töötagi ning tuleb otsida innovatsiooni, vahel ka loobuda kontrollist. Väline kvaliteedikontroll on kindlasti kasulik.
Bränd ja maine. Tippülikooli kampusena on kindlasti miinuseks oma brändi kadu. Õnneks on TTÜ ajaloo jooksul harjunud kohanema: Eesti Tehnika Selts, Tallinna tehnikum, Tallinna tehnikainstituut, Tallinna polütehniline instituut, Tallinna tehnikaülikool. Inglise keeles viimasel ajal Tallinn Technical University (TTU) asemel Tallinn University of Technology (TUT). See näitab, et ühe konkreetse märgi asemel on TTÜ alati kandnud pigem uuendusmeelset, kohanevat vormi. Globaalses võitluses tuleb aga pragmaatiliselt hinnata reaalsust ning eelarvelisi võimalusi oma uue brändi tutvustamiseks – uue nime ja märgi toomine rahvusvahelisele turule viimine on väga kallis ning tasa ja targu tegutsedes võib see võtta mitu inimpõlve. Niisamuti on Limpa Limpsil raske saada tuntumaks märgiks kui Coca-Cola ning Dzingli hotellil jõuda ette Hiltonist. Välismaa ja kohalike õpilaste õppima meelitamisel oleks MIT-brändil kindlasti palju plusse ning neile avaneks uusi võimalusi. Ka üliõpilastel ja õppejõududel oleks tehnoloogia valdkonnas valik palju kontrastsem: MIT Tallinn või Tartu ülikool?
Rahvusvahelisus ja mobiilsus. Iga harukampuse projektiga käib kaasas protseduur, kuidas üliõpilased, õppejõud ja teadlased saavad roteeruda ja koolitada end ka põhikampuses. Välis- ja külalisõppejõudusid siia meelitades vaatavad nad tihti kahjuks esimesena ülikooli brändi ja mainet ning seetõttu võiksid nad tippülikooli harukampuses näha head võimalust oma edasiseks karjääriks. Inimressursside juhtimise eeskujulikud organisatsioonid küsivad töövestlusel: kuhu tahaksite pärast meid tööle minna? Suure süsteemi väike osa olemine võimaldaks ka sellist dialoogi ausalt ja tulevikku vaatavalt pidada.
Siin käsitletud teema põhiküsimus ongi kiiruses, agressiivsuses ja ambitsioonis ega ole üldse selles, kas peaks uhkusega hoidma ja arendama oma brändi. Õppimine, teadustöö ja töö olemus on hakanud nii kiiresti muutuma, et peab leidma võimalusi, kuidas nendele suundumustele kõige nutikamalt vastu tulla. Tulevik on võrgustunud, linnastunud ja mereäärne.
1 Lane, J. E. (2011). Importing private higher education: International branch campuses. Journal of Comparative Policy Analysis: Research and Practice, 13(4), lk 367–381.
2 Ülikoolide rahvusvaheliste harukampuste nimekiri – ttp://www.globalhighered.org/?page_id=34
3 MIT – Massachusetts Institute of Technology. web.mit.edu
Innar Liiv on TTÜ andmekaevandamise dotsent.