Loomaõiguslaste piibel. Või pigem mitte?

Kui tüviteksti ilmumisaja järgi loomaõiguste arengut hinnata, siis on Eesti loomaõigusliikumine juba iseseisvusaja jagu aastaid maha jäänud.

KADRI TAPERSON

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Tartu Ülikooli Kirjastus andis nüüdsama välja ühe filosoofia tähtteose, Peter Singeri „Loomade vabastamise“. Raamatu ilmumist tähistati tänavusel Eesti filosoofia aastakonverentsil 23. septembril, kus peaesinejaks oli Princetoni ülikooli filosoofiaprofessor Peter Singer, kes seoses raamatu ilmumisega eesti keeles vastas tunniajase vestluse raames kuulajate küsimustele. Loomaõiguslaste piiblikski nimetatud raamat iseenesest loomaõiguslik ei olegi ja ka praegusel ajal tekitab „Loomade vabastamine“ aktivistide vahel erimeelsusi. Hoolimata sellest on tegemist ühe loomaõiguste tüvitekstiga, mille tähtsust on raske alahinnata. Raamat ilmus esimest korda 1975. aastal ja sellest on tehtud mitmeid kordustrükke ning tõlgitud paljudesse keeltesse. Viimased parandused lisas autor 1989. aastal ilmunud trükki, eesti keelde pandi teos 2009. aasta versiooni järgi. Eestikeelse väljaande lugemist võiks alustada Kadri Simmi kirjutatud saatesõnast, mis annab hea ülevaate sellest, mida „Loomade vabastamine“ endast kujutab ja milline on teose koht praktilise eetika kontekstis.

Ootused

Autor ise on rõhutanud, et uut eetikat tutvustav tekst on taotluslikult kirjutatud üsna lihtsalt mõistetavas keeles, et oleks võimalik jõuda paljude lugejateni. Singer on ootusi raamatu ilmumise mõjule kirjeldanud nii: „Mu ootused kõikusid kahe äärmuse vahel. Optimistlikumatel hetkedel tundusid argumendid loomade rõhumise vastu niivõrd selged ja ümberlükkamatud, et olin kindel sellise liikumise tekkimises, mis suurendaks inimeste teadlikkust loomade väärkohtlemisest.“ Tol ajal, 1975. aastal, ei teadnud ju enamik inimesi tööstuslikust loomakasvatusest ega loomkatsetest midagi. „Teadlikumad inimesed hakkaksid boikoteerima loomseid tooteid, et tööstuslik loomakasvatus või isegi kogu lihatööstus kahaneks ja kaoks lõpuks sootuks. Nagu ka loomadel tehtavad katsed,” on ta öelnud ning lisanud, et pessimistlikumatel (või realistlikumatel) hetkedel mõistis ta, kui üüratu ülesanne tulevase liikumise ees seisab: kuidas saab muuta niivõrd levinud ja sügavalt juurdunud harjumusi?

Hiljem on Peter Singer tunnistanud, et tegelikult on muutunud vähem, kui ta lootis, ja see tegi temast nii mõnegi aktivisti mõttekaaslase. Ükskõik kui palju me ei teeks, muudaks, võidaks või selgitaks – loomade rõhumine inimese poolt on nii laialdane osa maailmakorraldusest, et suuri muutusi on väga raske ühe inimese eluajal näha.

Kriitiline vaade

Selleks, et loomade olukorda üksikasjalikult kirjeldada, on Singer valinud kaks tegevusvaldkonda, kus loomi ekspluateeritakse. Loomkatsed ja intensiivpõllumajanduslik toidutootmine. Lisaks kirjeldustele, mida on mõistagi väga raske lugeda, ei räägi Singer otseselt loomade õigustest, vaid utilitaristlikust eetikast, mis lähtub tagajärgedest, ning kus on oluline maksimaalne kasu võimalikult paljudele. Singeri arvates peaks selle põhimõtte järgi kohtlema ka teisi liike. Vastasel juhul on tegemist spetsietsismiga ehk ühe liigi eelistamisega.  Ka see termin leidis just pärast „Loomade vabastamise“ esmakordset avaldamist laialdase kasutuse.

Aja jooksul on nii loomaõiguslased kui teised sotsiaalse õiguse aktivistid raamatut kõvasti kritiseerinud. Puuetega inimestele ei ole meeldinud filosoofilised võrdlused loomadega. Samuti negatiivne suhtumine erivajadustesse ja arvamus, et puue on ilmtingimata halb või vajab võimalusel kõrvaldamist. Ka ei poolda loomaõiguslased utilitaristlikku vaadet, vaid lähtuvad põhimõttest, et loomi ei tohi ekspluateerida niikuinii. Hoolimata ka sellest, kui üksikutel juhtudel võiks ühe looma kannatustest tulevikus kasu olla paljudele loomadele.

Kui tüviteksti ilmumisaja järgi loomaõiguste arengut hinnata, siis on Eesti loomaõigusliikumine juba iseseisvusaja jagu aastaid maha jäänud – Soome keeles ilmus jutuks olev raamat nime all „Oikeutta eläimille“ juba 1991. aastal, 16 aastat peale esmatrüki ilmumist. Eestis keeles ilmumine võttis omajagu aega. Katseid on tehtud varemgi, ka praegu trükist tulnud raamatuga on intensiivselt tegeletud neli aastat. Juba kasutatav sõnavara on Eestis üsna uus, ka ei olnud lihtne leida toimetajaid ja nõuandjaid. Raamatusse on tõlgitud uus eessõna, mis on kirjutatud 2005. aastal ilmunud juubeliväljaandele. Kui küsisin tõlkija Martin Garbuze käest, kas ta jaksab viimast korda tänaseks ilmselt pähe kulunud teksti veel kord üle lugeda, vastas ta hoopis, et endiselt on kõige raskem lugeda loomkatsete kirjeldusi.

Uus eetika

Arvatavasti kirjutaks Peter Singer tänapäeval loomadest veidi teistmoodi, sest just viimase 40–50 aasta jooksul oleme tänu etoloogidele – aga mitte ainult – loomade olemusest ja käitumisest, mõtlemisvõimest, keelest ja emotsioonidest väga palju rohkem teada saanud. Õieti on vist nii, et teadsime ka enne, aga tänu loomaõigusaktivismi kasvule ja headele raamatutele on teave jõudnud suurema arvu inimesteni. Ja kui kedagi tänada, siis nende hulgas on ka Peter Singer. Mõne muu, näiteks deontoloogilist ja seega ka abolitsionistlikku loomaõigust esindanud autori, nt Tom Regani, tõlkimine oleks eestikeelsele lugejale lati liiga kõrgele tõstnud – peaks ikka lihtsamast alustama. Ja samas oli isegi Singeri raamatu väljaandjate meeskonna seas neid, kes arvasid, et just Reganist oleks võinud alustada, sest viimane on ikka argumenteeritud, korralik filosoofia, Singer lihtsalt kirjeldab.

Lihtsad kirjeldused on Singerist kõigile mõistetava filosoofi teinudki ja sestap on arusaadav, miks suur osa loomaõigusliikumisest on strateegiliselt utilitaristlikku lähenemist, efektiivset altruismi pooldama hakanud. Skeem on järgmine – kui kannatused on halvad ja me teame, et loomad on kannatusvõimelised, siis tuleb neid kannatusi vähendada. Ja kuna me ei saa muuta minevikku, siis tuleb keskenduda tulevikule. Lihtne. See tähendab, et efektiivne loomaõiguslane tegeleb loomaliikide kaitsmisega, keda on rohkem, sest see annab tulevikus rohkem päästetud loomi. Seega taandub kõik arvudele, sest just arvud teevad utilitaristlikust suunast tõenduspõhise liikumise. Lihtsalt mõistetav arvudele suunatus on toonud efektiivse aktivismi harrastajatele ka suured rahalised toetajad.

Utilitarism vs. abolitsionism

Peter Singer on ise sedagi rõhutanud, et tema huvi loomaõiguste temaatika vastu ei tekkinud suhtlemisest loomadega ja nende isiklikust tundmisest. Kindlasti on lihtsustatud järeldus seegi, et võib-olla just sellepärast on tema filosoofia niisugune, nagu ta on. Lõppenud suvel paluti Peter Singerilt ühel järjekordsel loomaõiguslikul konverentsil, et ta kommenteeriks oma suhtumist farmiloomade varjupaikadesse. Viimased korjavad kokku erinevatest liikidest farmiloomi, et korraldada nende järelejäänud elu võimalikult liigiomaselt, samas kindlustades, et neile järglasi ei sünniks. Peter Singeri arvas, et farmiloomade varjupaigad on õigustatud ainult sel juhul, kui neid külastab võimalikult palju inimesi, kes siis omaksvõetud info loomade olemusest laiade rahvahulkadeni viivad. Just sedalaadi avaldused tekitavad lõhenenud loomaõigusliikumise abolitsionistlikus pooles võõristust. On ju ka neid varjupaiku, kuhu külastajaid ei lastagi, sest see häirib loomi ja kindlasti on võimalik inimesi harida ka foto- ja videomaterjale kasutades, heade lugude oskuslikus jutustamises jne. Rõhutatult tõenduspõhise aktivismi toetamine tekitab tühjavõitu numbritele orienteeritud tulemuseotsingu, kus võitja on see, kes suudab päästa kõige rohkem imaginaarseid kauges tulevikus sündimata jäävaid loomi. See hoiak ei tõsta loomaõiguste latti piisavalt kõrgele ja unustab, kuidas inimene tegelikult toimib ja muutub – kriitika, mida Singeri pooldajad tihtipeale kuulevad.

Loodetavasti läheb nii nagu andis lootust PETA (People for the Ethical Treatment of Animals) president Ingrid Newkirk. Küsisin tema käest, kuidas ta kommenteerib uudist, et „Loomade vabastamine“ ilmub eesti keeles esimest korda. Newkirik meenutas, kuidas ta läks seitsmekümnendatel vastu võtma järjekordselt auhinda, mida ta sai töö eest loomade varjupaikades. Singeri raamat oli just ilmunud ja Newkirk toetus oma tänukõnes faktidele, mida just raamatust lugenud oli. Sellest sai alguses PETA organisatsiooni kasv ja tänapäeval seal küll kõiki utilitarislikke seisukohti kindlasti ei jagata.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht