Kas energiajulgeolek on midagi uut?

ARVI HAMBURG

Kuna üldine julgeolek on muutunud, nõuab ka energiajulgeolek uut lähenemist. Energiajulgeoleku teema on selle kevade ja suve poliitiliste sündmuste taustal üha sagedamini meie mõtteis ja kõnes. See on ka mõistetav, sest energiajulgeolek oma poliitilise ja majandusliku taustaga on riigi üldise julgeoleku oluline komponent. Majanduslik taust tuleneb integreeritud energiaturgude toimimisest ja majandussõltuvusest, seega majandusjulgeoleku tasemest. Poliitiline aga riikide välispoliitilistest eesmärkidest, riiklike energiafirmade ja nende riikide poliitiliste ambitsioonide seotusest. Energeetikas tegutsevad suured riigiülesed kontsernid, kellel on käsutada võimsad majandushoovad ja poliitikute mõjutusvahendid, seega globaalne äri ja poliitika käib käsikäes. Energiaturu mehhanismid energiajulgeolekut ei taga, seetõttu energeetikas on vaja riiklikku suunamist ja regulatsiooni. Vaatamata sellele et energiaäri ei mahu ühe riigi piiridesse ja valitsuse käed on lühikesed, peab majandusühendus tervikuna ja iga riik eraldi oma energiastrateegiat kujundama koostöös spetsialistide ja poliitikutega. Teadlaste, inseneride ja ettevõtjate usaldusliku partnerluse, pideva monitooringu ja infovahetuse tulemus on teaduslikult kaalutud süsteemne tegevuskava, mille alusel poliitikud saavad teha strateegilisi otsuseid. Energiasüsteem on ressursimahukas, keerukate ja paljude seostega dünaamiline süsteem. Praeguste otsuste mõju avaldub aastate pärast, otsuste hind aga mitmekümnete aastate jooksul. Valearvestus või päevapoliitikast tulenev otsus on tarbijale väga kallis. Seega on investeeringud energiamajandusse mitte ainult turusituatsiooni prognoosist tulenev majandusülesanne, vaid ka riigikaitse kontseptsiooni element. Nii nagu igas valdkonnas, peame võimalikke riske ette nägema, hindama riski esinemise tõenäosust, prognoosima võimalikke tagajärgi ning seejärel kavandama majanduslikult põhjendatud meetmed riskide minimeerimiseks.

Energiajulgeolekust räägime palju, aga kuidas seda tagada – millised on ohud, millised ennetusmeetmete teostamise võimalused ning nende hind? – selleni me üldjuhul ei jõua, piirdudes vaid päevapoliitikast lähtuva poliitilise retoorikaga. Rahvusvahelises tähenduses on üldise julgeoleku taust muutunud, nii nõuab ka selle üks komponent – energiajulgeolek uut lähenemist.
Energeetika põhineb peaasjalikult maavarade kasutusel, nende energeetilisel muundamisel. Energeetilist ressurssi omavad riigid on alati eelisseisundis oma majanduse ülesehitamisel ja ka poliitiliste ambitsioonide elluviimisel. „Energiarelv” on riikidevahelises survestamises tavapärane ja tõsiseltvõetav argument. Riigid püüavad eri meetoditega saada ligipääs maavaradele, kütuste pärast on sõdu peetud eelmisel sajandil ja õnnetuseks peetakse nüüdki. Kuigi energiasääst ja taastuvad energiaallikad on saanud pea elu normiks, kasvab Euroopa Liidus summaarne energiakasutus aastaga 3,2%, kivisöe osa suureneb 3,8% ja maagaasi tarbimine 7,4%. Hoogsalt ehitatakse kivisöel ja maagaasil töötavaid elektrijaamu. Fossiilsed kütused on määravad, ressursirikkad riigid koguvad aina enam mõjuvõimu. Ka paljukiidetud konkurents ei too turule uusi pakkujaid, pole oodata hinnaleevendust, sest energiafirmad ühinevad, konkurents nõrgeneb. Riigi huvi jääb ärihuvile alla.

Energiajulgeolek
Euroopa Komisjoni käsitluses on energiajulgeolek energiatoodete pidev füüsiline olemasolu turul ning kättesaadavus kõikidele tarbijatele taskukohaste hindadega. Riigi energiajulgeoleku taset näitab majanduse võimekus nii tava- kui ka eriolukorras tagada energiaressurssidega varustatus jätkusuutlikult ja õigeaegselt, kusjuures energia hind ei kahjusta majanduse arengut. Tarbijatele peab tagama energia olemasolu, juurdepääsu, vastuvõetavuse ja taskukohasuse – need on neli põhinõuet.
Energiajulgeolek tagatakse töökindlusega, varustuskindlusega ja riigisiseste ja riikidevaheliste poliitiliste kokkulepetega.
Riigi energiajulgeolekut mõjutavad oluliselt riigi energiatarbimise struktuur (energiaportfell) ja kohalike kütuste osatähtsus kütuste bilansis.
Energia lõpptarbimises on suurim osatähtsus (33%) vedelkütusel. Transpordikütus ja transpordi korraldus on energiajulgeoleku peateemad, mis nõuavad süsteemseid meetmeid. Riigi vedelkütuse varu olemasolu ei anna küllaldast julgeolekugarantiid.
Soojuse osatähtsus kogu energiatarbimises on veerand (25%). Siit tuleneb vajadus hoonete soojustamiseks, soojusvarustuse ja -kasutuse tõhustamiseks ja soojuskadude vähendamiseks kogu ahelas.
Elektrienergia moodustab veidi üle viiendiku (21%) kogu tarbitavast energiast. Kodumaine kütus, kohalikud tootmisvõimsused ja riikidevahelised ühendused annavad arvestatava kindlustunde. Tahke kütuse osa on 17%, peamiselt on tegu põlevkiviga, mille kaevandamis- ja töötlemistehnoloogiat on pidevalt ajakohastatud. Kohaliku kütuse kasutamine tagab energiajulgeoleku, selle kasutamise piirangud aga vähendavad energiajulgeolekut.
Ülejäänu on gaasilised kütused (4–5%), peaasjalikult maagaas, mis oma tagasihoidliku osatähtsuse ja asendatavusega ei kujuta endast Eestile tõsiseltvõetavat energiajulgeoleku ohtu. Sooja tootmisel on maagaas asendatav kütus, omaaegsed katlamajad ongi projekteeritud ja ehitatud vedelkütuse kateldega. Et soojaettevõtja nendes maagaasi kasutab, on tema majanduslik valik. Maagaasi varustussüsteemis on 2,3 miljardi kuupmeetri suurune maagaasihoidla Inčukalnsis, milles on võimalik hoiustada kolme riigi talvevarud. Tarneahelate valikuvõimalus – kas torustiku kaudu otse või Läti mahutist – on olemas, kuid tarneahela sisendis on vaid üks maagaasi tarnija. Alternatiivi saab pakkuda vaid meritsi transporditav veeldatud maagaas. LNG regionaalse terminali ehitus koos ühendustorustikega on vajalik. Otstarbekaim koht Balti riikide ja Soome gaasiturgu arvestades on Paldiski.
Viimasel ajal on kosta üleskutseid Eesti elektrisüsteemi desünkroniseerimiseks Loode-Venemaa elektrisüsteemist. Lähtuvalt energia lõpptarbimise struktuurist peame arvamustel põhinevad energiajulgeoleku prioriteedid ümber hindama. Vajame energiajulgeoleku põhjendatud ohutegurite analüüsi, võimalike ohtude määratlemist, nende esinemise tõenäosuse ja võimalike tagajärgede prognoosi, ning loomulikult ohtude vähendamise meetmete maksumust, kulude katmise prognoosi võrgutariifides. Tarnehäirete tekkepõhjuste analüüs ja võimalike ohtude ilmnemise prognoos on aluseks kavandatavate leevendusmeetmete prioriteetide määramisel.

Energiajulgeoleku mõõde
Rahvusvaheline mõõde sisaldab energianõudluse analüüsi, globaalsete varude inventuure, varude kaitset, varustustõrgete prognoose, riikide juurdepääsu energiaallikatele, riigi energiavajadust, mõju globaalsele energiaturule ja globaalsele ökosüsteemile. Samuti ressursside olemasolu, kättesaadavuse ja jõukohasuse tasakaalu.
Rahvuslik mõõde eeldab tehniliste ja sotsiaal-majanduslike aspektide analüüsi, kriitilise infrastruktuuri toimepidevuse tagamist. Eesti energiaressurss ja sellel põhinev põlevkivienergeetika on meie energiajulgeoleku tagatis. Tänu põlevkivile on Eesti energiajulgeoleku tasemelt Euroopa Liidu liikmesriikidest üks parimaid. Eesti energiasõltuvus on ca 30%, mis aastatega väheneb, seevastu Euroopa Liidul 50% ja see protsent üha suureneb.
Maavarad, sh põlevkivi on riigi, see tähendab, meie kõigi omand. Iga omanik püüab omandit kasutada jätkusuutlikult ja ratsionaalselt, seda eeldame ka põlevkivi omanikult – riigilt. Põlevkivitööstusele negatiivse kuvandi loomine ja entusiastlik keskkonnahoiu ja maksupoliitika lõpetab investeeringud põlevkivitööstusse ning tööstusharu koos sellega seotud tegevusaladega hääbub juba sel kümnendil. Meil peab olema pikaajaline vaade, tasakaalustatud strateegia nii majanduse arengu, keskkonnahoiu kui ka sotsiaalse kindlustatuse aspektist.
Rahvuslik energiapoliitika, sealhulgas energiajulgeoleku tagamine peab tuginema analüüsidele ja tõestatud lähtekohtadele ning arvestama märksa laiemate globaalsete ja lokaalsete poliitiliste, majanduslike ja sotsiaalsete aspektidega. Seda pole seni kas teadmatusest või päevapoliitilise kapitali kogumise tuhinas silmas peetud. On ülim aeg käivitada energiapoliitiline diskussioon riigi võimalustest ja võimest suurendada energiajulgeolekut ning esmased ettevõtmised peaksid olema: seadusandliku regulatsiooni analüüs ja korrastamine, kasutatavate meetmete mõju analüüs, majanduslikult põhjendatud töökindluse, varustuskindluse ja eriolukorra nõuete uuendamine; energiajulgeoleku meetmete kavandamine eri tasanditel (KOV, riik, regioon, Euroopa Liit) ning elutähtsa infrastruktuuri (elektriülekandeliinid, gaasitorustikud) toimepidevuse mõjutegurite hindamine ja vastavate projektide algatamine.