Euroahistamine, metsasõda ja remmelgas

Missugusest keskkonnakriisist loeme uudistest? Kuidas keskkonnateemade kajastamise harjumused Eesti meedias mõjutavad meie võimet keskkonnakriisiga toime tulla?

LONA PÄLL

Ekspress Meedia teatas aasta alguses, et hakkab oma ökoloogilist jalajälge mõõtma ja vähendama.1 See on tervitatav ettevõtmine, ent milles õigupoolest seisneb meedia peamine roll keskkonnakriisiga hakkama saamises: kas otstarbekas paberikasutuses ja serverihalduses või täpses, asjakohases ja ausas käsitluses? Madis Vasser2 on tõdenud pärast kolme mõjuka uudistekanali põgusat meediavaatlust, et keskkonnateemade käsitlus on napivõitu ja ebaühtlane, selge keskkonnaseosega teemade puhul on jäetud keskkonnaaspekt sageli välja toomata. Alljärgnevalt pakun mõned selgitused, mis võib olla juhusliku, ebaühtlase ja sageli ka eksitava meediakäsitluse põhjuseks, ning toon esile mõned tähtsamad proovikivid keskkonnateemade uudismeedias kajastamisel.

Uudismeedia hoiak keskkonnakriisi suhtes

Keskkonnakommunikatsiooni uurijad on tõendanud, et ühismeedia esiletõusul on professionaalne uudismeedia endiselt peamine allikas, kust keskkonnaküsimustes infot ammutatakse, ja sellel on juhtiv osa keskkonnaalaste diskussioonide algatamises ja arendamises.3 Võrgustunud meediaruumis uudiste tarbimine intensiivistub, nende tähtsus diskussioonides kasvab.4 Ühismeedia võimaldab uudiseid jagada, reageerida ja arutleda ning sageli jõuavad sealsed arutelud ka tagasi uudismeediasse. Seejuures on ühismeedia ja professionaalse (uudis)meedia osatähtsuse eristamine mõneti tinglik,5 diskussioonid läbivad eri meediasfääre ja peamiselt ühismeediast alguse saanud arutlemisharjumused on mõju avaldanud ka sellele, kuidas keskkonnateemasid ühiskonnas üldisemalt käsitletakse.

Uudismeedia asjakohasus ei ole taandunud ka keskkonnahoiuorganisatsioonide ja -spetsialistide jaoks: ühismeedia kommertslikes ja algoritmide kureeritud keskkondades ning üldises info ülekülluses on keskkonnaorganisatsioonidel ja huvigruppidel raske oma teemasid kehtestada. Teisalt kaheldava väärtusega keskkonnaalase info levik eeskätt ühis- ja alternatiivmeedias järk-järgult üha laieneb ning internetist usaldusväärse teabe leidmine on aina raskem. Näiteks Youtubeʼi algoritmid soosivad otseselt kliimateemalise valeinfo levikut,6 Facebook ja teised ühismeedia platvormid ei ole blokeerinud üksnes paremradikaale ja Donald Trumpi, nad on järjekindlalt vaigistanud ka kliimateadlasi7 ja rahvusvahelisi keskkonnaorganisatsioone.8 Sellistes tingimustes võib uudismeedia, iseäranis avalik-õigusliku meedia, vastutus kasvada keskkonna­küsimuste kui avaliku huvi ja mõjuga teemade käsitlemisel senisest suuremaks.

Remmelga juhtum illustreerib afektiivse kommunikatsiooni varjukülgi keskkonna­teemade seisukohast. Haabersti tee ehituse projekt nägi ette 795 puu langetamist, ehitusega muudeti piirkonna veerežiimi ja kohalike elukeskkonda, rääkimata tublist panusest autostumisse ning linnakeskkonna bioloogilise mitmekesisuse vähenemisse. Need teemad jäid remmelga ümber puhkenud meediaspektaaklis tõstatamata.

Siim Lõvi / ERR

Milles seisneb meediakajastuse roll keskkonnakriisi mõistmisel? Vähestel on vahetuid kogemusi keskkonna­alastes diskussioonides osalemisest (nt kogukonnametsa kaitsmisel), meedia toimib siin vahendajana. Uudismeedia peamine tähtsus ei seisne siiski keskkonnaalase info edastamises. Uurijad on tõendanud, et ainuüksi infol ja faktidel ei ole arvestatavat mõju meediatarbijate käitumisele või otsustele.9 Nende meediainterpretatsioon ei ole niivõrd seotud info vastuvõtmise ja hindamise kui väärtuste ja narratiividega, mida meediakajastus aktiveerib. Teemade raamistamine on seega infost tähtsam.10 Näiteks kui uudistes kasutatakse läbivalt kõrvuti mõisteid „keskkonnaaktivistid“ ja „kliimamuutus“ ning teisalt „põlevkivitehas“ ja „eksperdid“, siis võivad need semantilised kombinatsioonid sellises seoses kinnistuda. Seega tuleb kriitiliselt hinnata näiteks seda, milliseid keskkonnateemasid tõstatatakse, kuidas probleeme määratletakse, samuti käsitluste retoorikat, valitud fookust ja allikaid, võimalikke interpretatsioone ja uudistes sisalduvaid kõlbelisi hinnanguid, sest just need aitavad aru saada, kuidas meedia mõjutab keskkonnaalast suhtumist ja käitumist.

Metsarahvas ja keskkonnaalane skeptitsism

Esmasel tasandil määrab meediakajastuste laadi – millised teemad on esil ja olulised – kultuuritaust ja aruteluruum, sest uudisväärtus ei ole kohalikust kontekstist sõltumatu. Kui mõned keskkonnateemad haakuvad narratiivide ja diskussioonidega hõlpsasti ja nende käsitlemiseks on kultuurilised metanarratiivid, siis teiste puhul jälle mitte. Eesti kontekstis määrab keskkonnateemalisi diskussioone eeskätt nende suhestumine meie ajaloolise identiteedidiskursusega, millega looduskaitseküsimused on põimitud. „Roheline eestlane“ kuulub mikitalikku metsarahva kujutelma, mille intellektuaalsed juured on osalt 1930ndate kultuuriideoloogias.11 Sellesse ideoloogilisse tausta sobitub vastandumine võõrale ja suurele: võitlemine soode kuivendamise ja fosforiidikaevanduste, kapitalistliku tselluloositehase, euroraha toel plaanitava Rail Balticu ja röövmetsandusega. Ajaloolane Linda Kaljundi on kirjutanud, et rahvusliku metsarahva idee taustal mõjub reljeefsena eestlaste leigus ja skepsis aktuaalsete keskkonnaküsimuste suhtes.12 Nii Euroopas13 kui ka Eestis14 tehtud uuringud kinnitavad eestlaste ignorantsust.

Suur osa pakilisemaid globaalseid probleeme – elupaikade kadu, bioloogilise mitmekesisuse vähenemine, kliimakriis, plastireostus jne – ei haaku aga eespool kirjeldatud kehtiva identiteediraamistiku ja -narratiividega, nende kajastamiseks ei ole harjumuslikke kultuurilisi ja ühiskondlikke raame. Seega käsitleb ajakirjandus neid keskkonnateemasid sageli kui imporditud probleeme. Kliimakriisi asemel kirjutatakse meetmetest, kliimapoliitikast, direktiividest, kvootidest. Kliimadirektiivid on euroahistamine,15 nagu sõnastab Põhjarannik, kelle kliimakriisiskepsist ka suuremad üleriigilised meediaväljaanded sageli üks ühele refereerivad. Ka ei seostata meedias Eesti-keskseid probleeme globaalsete keskkonnateemadega. Neid sageli ei käsitletagi keskkonnateemadena, vaid pigem sotsiaal-majanduslike muredena, nagu Ida-Virumaa tööpuudus või eramaa- ja metsaomanike õigused.

Afektiivne keskkond?

Kõneldes keskkonnateemadest meedias tuleb arvesse võtta sedagi, kuidas ökoloogiliste või looduskultuuriliste nähtuste omadused, näiteks komplekssus, meediakajastust mõjutavad. Keskkonnateemad ei haaku hästi uudisväärtusega nagu side päevasündmustega ja/või tuntud isikutega, värskus ja dramaatilisus.16 Ökoloogilised protsessid on keerulised ja ka inimmõjud avalduvad mitmeti, suur osa protsessidest areneb pikema aja jooksul ja aeglaselt (nt kemikaalide või mürkainete kumuleerumine keskkonnas, mikroplasti probleem), paljud neist on silmale nähtamatud või raskesti visualiseeritavad (nt CO2 sisalduse suurenemine atmosfääris, liikide väljasuremine), hõlmates vahel isegi vastandlikke tagajärgi (nt kliimamuutused). Uudismeedias on aga lihtsam kajastada nähtavaid, otsese mõjuga ja keskse konfliktiga teemasid. Seega kipub meediakajastus keskkonnateemasid forsseerima neile mitteomaste karakteristikute kaudu, et lugejat rohkem köita.

Nii toob näiteks sündmusekeskne kajastus kaasa selle, et laia haardega pikaajalised teemad jõuavad meediasse fragmentidena, mis tervikprobleemi seisukohalt võivad olla marginaalsed või juhuslikud. Näiteks kliimakriisi intensiivsem käsitlus jõudis Eesti meediasse ja avalikku ruumi Greta Thunbergi ja kliimaprotestide mõjul. Samal ajal ei tõstatatud kliimamuutuse küsimust California ja Austraalia tulekahjude, Eesti metsaraie, soode taastamise jm teemade kaudu. Sündmusekesksusega seostub ka uudismeedia suundumus keskenduda konfliktile või vastasseisule. Ka Greta ja noorte kliimaaktivismi puhul keskendus meedia protestidele, aktivisti isikule ja moraalsele dilemmale seoses koolistreigiga. Sellise raamistuse puhul lähevad põhjuslikud seosed ja kontekst kaduma. Kas probleemiks on kliimakriis või koolist puudumine?

Keskkonnahoiu diskursuses on võitlus tähelepanu eest avalikus ruumis oluline: missugune kriis on atraktiivne kriis?17 Keskkonnateemade kajastus sündmus- ja konfliktipõhiselt on vaadeldav afektiivse kommunikatsiooni kontekstis ja afektiivse kommunikatsiooni üha suurem valdavus eeskätt ühismeedias suunab kõiki diskussioone sensatsioonilisemaks. Afektiivse kommunikatsiooni sisuks on otseste, vahetute ja kiirete reaktsioonide ning muljete väljendamine. Uurijad räägivad afektiivse kommunikatsiooni kõrval ka afektiivsetest uudistest18 eeskätt kriiside ja konfliktide kajastamisel. Afektiivne, pealiskaudne ja konfliktikeskne kommunikatsioon keskendub vastandlikele hoiakutele, reageeringutele ja sümbolitele, mis keskkonnaga seostuvad. See aga tähendab, et tähelepanu põhiteemalt – toimetulekult keskkonnakriisiga – nihkub eemale.

Üks intensiivsemat meedikajastust pälvinud keskkonnakonflikt viimase kümnendi jooksul oli Haabersti hõberemmelga juhtum. Vastuseis remmelga juures vastas uudisväärtusele suurepäraselt: lühiajaline konflikt, konkreetsed osapooled, kohapeal käiv tegevus, peatsete valimiste ootuses sõna võtvad poliitikud ja meediale atraktiivsed „puukaitsjad“, kelle portreteerimine võimaldas meediatarbijas äratada moraalse üleoleku tunnet. Remmelga juhtum illustreerib afektiivse kommunikatsiooni varjukülgi keskkonnateemade seisukohast. Haabersti tee ehituse projekt nägi ette 795 puu langetamist, ehitusega muudeti piirkonna veerežiimi ja kohalike elukeskkonda, rääkimata tublist panusest autostumisse ning linnakeskkonna bioloogilise mitmekesisuse vähenemisse. Need teemad jäid remmelga ümber puhkenud meediaspektaaklis tõstatamata.

Ajakirjanduseetika ja keskkonnakriis

Eetiline meediakajastus eeldab eri vaatepunktide arvestamist ja osalistele sõna andmist, ehkki nende vahendatud info hindamiseks ei ole auditooriumil (ja ajakirjanikel) alati pädevust. Selliste teemade puhul, mida aitab selgitada teadus, võimaldab ajakirjandus aktiviseerida ja alal hoida niinimetatud teadusliku ebakindluse raami. Peale keskkonnateemade on see aktuaalne näiteks tervishoiuteemade kajastamisel, mõelgem näiteks COVID-19 meetmetele ja vaktsiinidele. Kui teaduses on pidev andmete tõlgendamine ja teooriate kontrollimine uurimistöö osa, siis meedias võidakse nende diskussioonide pinnalt luua vääri ja lihtsustatud vastandusi, näiteks nagu jaguneks teadlaskond inimtekkeliste kliimamuutuste pooldajateks ja vastasteks, koroonameetmete pooldajateks ja vastasteks jne. Nii viib ajakirjanduslikult tasakaalustatud käsitluse poole püüdlemine hoopis kallutatud käsitluseni.19

Teadusliku ebakindluse idee ongi kliimamuutuste kajastamises väga levinud ja väga püsiv. Hoolimata veenvatest teaduslikest kinnitustest käsitletakse inimtekkelist kliimamuutust kui tõestamata küsimust. Muu hulgas kasutavad teadusliku ebakindluse ideed ära äärmusrühmitused, vandenõuteoreetikud ja populistid. Teaduslik ebakindlus on mugav – ootame, vaatame veel, ja vaidleme enne konkreetseid samme. Õpikunäite teadusliku ebakindluse raamistuse kasutamisest pakkus eelmine keskkonnaminister Rain Epler, kui kommenteeris ERRile: „Kliimamuutused on nähtavad ja need on kahtlemata olemas. Inimtekkelisuse osas – nii palju kui mina seda olen lugenud – on ühte ja teist poolt vaidlused üleval.“20 Ometi on teadlaskonnas inimtekkelise kliimamuutuse osas konsensus, mis on nii komplekssete ja keerukate teemade puhul märkimisväärne: 97% teadlastest on kindel, et kiirenevate kliimamuutuste põhjuseks on inimtegevus.21

Ka meedias sõna saajate valik on alati selektiivne ja nende puhul on rõhutatud teatud rolle või omadusi. Näiteks kui „Pealtnägija“ käsitles vajalikku ja tänuväärset teemat – Ida-Virumaa põlev­kivitööstuse tulevikuväljavaateid kliimakriisis,22 anti sõna justkui eri osalistele – kohalikele elanikele, kliimaaktivistidele, energeetikaga tegelevatele teadlastele ja ekspertidele, ent esitades saates aktiviste vastanduvana ekspertidele ja teadlastele luuakse sisult väär vastasseis. Kliimatemaatika pole aktivistide agenda, selle taga on teadlaste, kodanike jt ühine mure. Seega raamistati kompleksne küsimus ühelt poolt ekspertide ning teiselt poolt noorte aktivistide võitluse vastasseisuna. Tuleb tunnistada valitud raami atraktiivsust, silmas pidades iseäranis loo fookust kaevurite tulevikuväljavaadetel, ent samal ajal kultiveeris käsitlus arusaama, nagu vaidlustaks kliimaaktivism eksperditeadmisi ja teadust ning tahtmatult aktiveeriti eelnimetatud teadusliku ebakindluse raamistus.

Ekslike vastasseisude tekitamine võib toimuda ka keskse konflikti või probleemi defineerimise kaudu. Nii on Eesti meedias sageli juhtunud näiteks metsamajandamise temaatikas, kus asetatakse vastakuti majanduslik ja ökoloogiline väärtuskomplekt, kuigi vastandus sellisel kujul ei ilmne ei ekspertide sõnavõttudes ega erialaorganisatsioonide raportites. Alusnarratiiv majanduse ja loodushoiu konfliktist on keskkonnateema puhul nii üleüldine, et seda tajutakse ekslikult loomuliku, mitte žanri- või diskursiivse erisusena. Meediakäsitlustes emotsionaalse (=loodushoidliku) ja ratsionaalse (=majandusliku) semantilise komplekti kriitilise mõtestamise vajadust rõhutas hiljuti Sirbi arvamusküljel ka Aveliina Helm,23 sest – nagu Helm kirjutab – on keskkonnakriisi tingimustes loodushoid selgelt ratsionaalne ning ökoloogiliste protsesside eiramine majanduslikult kulukas. Ent sensatsiooni ja afektsiooni otsimine motiveerib ajakirjandust alusvastanduste kasutamise kõrval konflikti tekitama ka demagoogiliste võtete kasutamisega, näiteks probleemse info levitamise või info väära kontekstualiseerimise kaudu, nagu Maalehe artikkel Eesti looduskaitseekspertide väidetavatest finantsseostest Vene gaasihiiu Gazpromiga.24

Ausama tasakaalu poole

Keskkonnateemade kajastamist ja nende üle arutlemist on mõttekas vaadelda keskkonnakommunikatsiooni kontekstis ja selles on alati vähemalt kolm osalist – ajakirjandus, auditoorium oma kirjususes ja keskkond. Ökosüsteemide toimimine ja ökoloogilised seosed, keskkonna vastused ja reageeringud inimtegevusele ei ole vahetult ligipääsetavad, ent just seetõttu on neid lihtsam ignoreerida. Afektiivne kajastus, sümbolikeskne arutelu (mida sümboliseerib loodus?), vastanduste tekitamine või rõhutamine, konfliktipõhisus, sündmusekesksus jne kipuvad kommunikatsioonist taandama kolmanda osalise – keskkonna.

Kuidas võtta arvesse keskkonnateemade eriomaseid jooni ja vältida arutelu nihkumist ökoloogilise kriisi seisukohast ebaolulisele? Esmalt peaksid keskkonnaküsimused olema uudismeedias esmatähtsad, keskkonnakriisi ei pea käsitlema ääremärkuste või konteksti tasandil. Avarad mitmekihilised teemad tuleb lokaliseerida, siduda konkreetsete maastike ja kogukondadega. Sõna tuleb anda keskkonnaga vahetult kokku puutujatele. Õige-vale vastanduste asemel teadmiste ja kogemuste esiletoomine aitab vältida polariseerumist ja selgitada keerukamaid seoseid. Teisisõnu: keskkonnateemade tasakaalustatud käsitlus peab olema eetiline, aus ja adekvaatne kõigi keskkonnakommunikatsioonis osalejate suhtes ja viima lähemale keskkonnakriisi mõistmisele.

Lona Päll on Eesti Kirjandusmuuseumi nooremteadur ja TÜ semiootika osakonna doktorant.

1 Ekspress Meedia alustab oma ökoloogilise jalajälje mõõtmist. – Delfi 15. I 2021.

2 Madis Vasser, Keskkonnakolumn: kureeritud keskkonnateadlikkus. – Müürileht 6. X 2020.

3 Anders Hansen, Environment, Media and Communication. Routledge 2019, lk 69–95.

4 Axel Burns, Gatewatching and News Curation. Journalism, Social Media, and the Public Sphere. Peter Lang, New York 2018, lk 313.

5 José van Dijck, Thomas Poell, Understanding social media logic. – Media and Communication 2013, 1(1), lk 2–14.

6 Why is YouTube Broadcasting Climate Misinformation to Millions? – Avaaz Report 5. I 2020.

7 Scott Waldman, Climate Denial Spreads on Facebook as Scientists Face Restrictions. – scientificamerican.com 6. VII 2020.

8 Oliver Milman, Facebook suspends environmental groups despite vow to fight misinformation. – Guardian 22. IX 2020.

9 Matthew C. Nisbet, Dietram A. Scheufele, What’s next for science communication? Promising directions and lingering distractions. – American Journal of Botany 2009, 96(10), lk 1767–1769.

10 George Lakoff, Why it matters how we frame the environment. – Environmental Communication 2010, 4(1), lk 70–81.

11 Metsarahvamüüdist rohkem vt Tõnno Jonuks, Atko Remmel, Metsarahva kujunemine. Retrospektiivne vaade müüdiloomele. – Keel ja Kirjandus 2020, 6, lk 459−482.

12 Linda Kaljundi, Eestlus – loodusrahvamüüt keskkonnakriisi ajastul. – Vikerkaar 2019, nr 9, lk 114−117.

13 ec.europa.eu/commfrontoffice/publicopinion/index.cfm/survey/getsurveydetail/instruments/special/surveyky/2212

14 Eesti elanike keskkonnateadlikkuse uuring. Turu-uuringute AS, tellija Keskkonnaministeerium 2020.

15 Euroahistamine. – Põhjarannik 15. VI 2013.

16 Robert Cox, Phaedra C. Pezzullo, Breaking News and Environmental Journalism. – Environmental Communication and the Public Sphere, Sage Publications Inc 2017, lk 120–122.

17 Vt nt John Hannigan, Social Construction of Environmental Problems. – Environmental Sociology: A Social Constructionist Perspective (2nd ed.), Sage Publication Inc 2006, lk 63–78.

18 Vt nt Zizi Papacharissi, Maria de Fatima Oliveira, Affective News and Networked Publics: The Rhythms of News Storytelling on #Egypt. – Journal of Communication 2012, 62 (2), lk 266–282.

19 Vt nt Maxwell T. Boykoff, Jules M. Boykoff, Balance as bias: global warming and the US prestige press. – Global Environmental Change-Human and Policy Dimensions 2004, 14(2), lk 125–136.

20 Liisu Lass, Uus keskkonnaminister ei ole kindel, et inimene on kliimamuutuste peapõhjus. – ERR 17. XI 2020.

21 John Cook, Why we need to talk about the scientific consensus on climate change. – Guardian 20. XI 2014.

22 „Pealtnägija“. Tanja Mihhailova-Saar uuris, mis saab kliimavõitluse keskele jäävatest kaevuritest. – ERR 18. XII 2019.

23 Aveliina Helm, Emotsionaalsus ja ratsionaalsus XXI sajandi keskkonnadiskussioonis. – Sirp 12. II 2020.

24 Mari Kartau, Metsakaitsjate tagant paistavad Gazpromi huvid ja raha. – Maaleht 8. X 2020.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht