Ida ja lääne vahel. Ultrakonservatiivid kahvlis

ANDERS HÄRM

Olgem ausad, Putin kui karmikäeline imperialistlik füürer, kes õigeusu kirikus küünlaid paneb, kuldses saalis isalikult troonib, poliitvaenlasi jõhkralt maha notib ning iga hälbimist patriarhaalsetest pereväärtustest karmikäeliselt karistab, on Eesti ultrakonservatiivide ja teiste neti- ja neonatside (mitte liiga salajane) haige unistus. Ta on täiuslikult realiseerunud unelm „tugevast“, „traditsioonilisest“ ja „religioossest“ juhist, mis sest et armukesed ja abieluvälised lapsed siin ja seal. Tema võib.

Venemaa näib selles fantaasias riigina, kus valitseb порядок ja mis võimuna isalikult oma kodanikke patroneerib, enneolematut heaolu lubab ning kus mingid deviantsed värvilised ja sulelised niisama ringi ei sibli. Seal valitseb poliitiline harmoonia, traditsiooniline perekond, heteroseksuaalsus ja riigikapitalism, millele iga vastuhakku tõlgendatakse riigireetmisena. „Välisagente“ tuleb iga päev juurde nagu seeni pärast vihma, ohtlikumad lüüakse igaks juhuks kohe maha. Salamisi loodetakse, et Venemaa päästab (Ida-)Euroopa pehme, homofiilse ning migratsiooni leebelt suhtuva feminiseerunud, maternaalse ja vasakliberaalse lääne käest. Liberaalse küll, aga kus see vasakpoolsus on, jätkuvalt ei mõista.

Ega ilmaasjata ei unista Varro Vooglaid Eestimaa kubermangu taastamisest ega keeldu koos mõttekaaslastega usukumast Venemaa toime pandud sõjakuritegusid, sest et …? Konservatiiv ei vägista või? Usklik ei tapa naisi ja lapsi? Õilis sõdur ei varasta külmkappe? Religioossed konservatiivid oleksid silmagi pilgutamata valmis Eesti riigi „traditsioonilistele väärtustele“ ohvriks tooma, sest tõeline on ju üksnes jumalariik ja lääs koos Eestiga triivib juba aastasadu selle rüpest eemale. Vene propaganda käsitleb kogu konflikti ida ja lääne, konservatismi ja liberaalsuse, traditsiooni ja edumeelsuse binaarsuses, mis langeb sellises paraversumis kindlalt viljakale pinnasele.

Putin näib siin messiana, kes nende fantaasias jumaliku korra taastab. Teiselt poolt on oma rahvuse sakraliseerinud ja selle n-ö jumala asemele asetanud rahvuslikud konservatiivid suuremas plindris. Nood saavad aru küll, et vihatud trans- ja internatsionaalsed organisatsioonid, nagu Euroopa Liit ja NATO, mis kehastavad kahtlasi liberaalseid väärtusi ega hooli rahvuslikust Blut und Boden’i ideoloogiast ja traditsionalismi perverssustest, on nende ainus lootus, kui „Eestimaa kuberner“ päriselt kohale saabub ja korda looma hakkab. Kuigi „transnatsionalism“ kõlab nende kõrvus sama võikalt nagu „transseksuaalsus“ ning kohati näib, et nende õige Eesti loomiseks tuleb hävitada umbes 80% eestlastest „rahvuse reetureid“, peavad nad siiski NATOt ja ELi vähemalt praegu taluma ja oma õigustuseks rääkima selle oma huvides ärakasutamisest. ELi rahavoost ja NATO militaarjõust keeldumine oleks poliitiline enesetapp.

Samuti selgus viimastel valimistel, et orbánlikul Ukraina-vastasusel ei ole siin kuigi suurt turgu ja sellega saadi valusalt vastu näppe, kuigi kaotusjärgsel eneseõigustusel polnud muidugi piire. See oli ilmekas näide, et parempopulistid olid alahinnanud solidaarsust, mille põhjustas imperialistlik rünnak nõrgema vastu. Ebaõiglus, mida tajuti, ületas ühemõtteliselt tühipalja omakasu ja egoismi, kuigi kapitalismi ideoloogid neid väsimatult inimese loomuomadustena esitavad.¹ Ühiskonna survel on isegi Geert Wilders Hollandis sunnitud jätkama Ukraina sõjalist toetamist.²

Paremdemagoog Peeter Espak kirjutas hiljuti pika tiraadi selle kohta, et Trump ikka ei kavatse NATOst välja astuda ja pole seda kunagi kavatsenud.³ Trump – „America first!“ – tahab teha USAst samasuguse autonoomse suurjõu, nagu Putin Venemaast, kes otsustab koos teiste suurtega, nagu Hiina, võib-olla varsti ka India, maailmakorra ja mõjupiirkondade üle. Kui NATO talle sellel teel koormaks saab või Ukraina, aga ehk ka Eesti loovutamine Venemaale mingis teises asjas mingi diili kätte mängib, ei kõhkleks ta seda tegemast. See saab juhtuda muidugi üksnes juhul, kui temast saab president. Tuleb vaid loota, et seda ei enam ei juhtu.

1 Vt nt. Peeter Koppel: Näidake mulle kõigepealt seda uut inimest!, – Postimees 20. II 2024.

2 Välisilm: ühiskonna surve sundis Geert Wildersi Ukrainat toetama. – err.ee 4. III 2024.

3 Peeter Espak: Jutt, et USA lahkub NATO-st, kahjustab meie julgeolekut. – err.ee 6. III 2024.