Muinsuskaitseala – kelle asi see on?

Keskse vastutuse süsteem muinsuskaitsealade kaitsekorra eest on omavalitsustele küll mugav, kuid ka hukutav.

JIŘÍ TINTĚRA, Valga linnaarhitekt

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Eestis on 12 muinsuskaitseala, neist 11 südalinnas. Kaks suuremat linna välja arvatud, mõjutab kõiki neid linnu rahvaarvu kahanemine, s.t et tüüpiline muinsuskaitseala asub väikses kahanevas linnas. Elanikkonna kahanemine mõjutab linnaruumi: osa hoonetest seisab tühjalt või alakasutatuna, taristu ei vasta linna suurusele ja on alainvesteeritud, erainvesteeringud hoonetesse on minimaalsed, maksudest saadav raha väheneb. Tagajärjeks on väheatraktiivne elukeskkond, mis kahjustab kohalike elanike sidet oma kodukohaga ja vähendab nende valmisolekut panustada kodulinna arengusse. Kesklinnal on kohaidentiteedi hoidja ja tugevdajana kõige suurem osa. See on koht, kus saavad kokku äri-, elu-, kultuuri- ja haldusfunktsioonid. Kesklinn on iga linna visiitkaart. Kuid selle avaliku ruumi kvaliteet on ennekõike tähtis kohalikele. Võimalus jalutada oma külaliste või äripartneritega atraktiivses linnasüdames, istuda kohvikus, külastada galeriid on vajalik, ja mitte ainult mujalt tulnutele, esmajärjekorras ikka kohalikele. See suurendab uhkust oma linna üle ning sisendab usku linna tulevikku.

Väikeste kahanevate linnade puhul on oma kesklinna arengusse panustamine tõhus viis võitluses kahanemise tagajärgedega. Kuid selle kõrval on vanemates linnades linnasüdamel teinegi funktsioon meie ajaloomälu hoidjana. Mõnd üksikjuhtu kõrvale jättes, nt Rakvere, asub kesklinn seal, kust linn kunagi kasvama hakkas. Sealsed vanimad hooned on väärtuslikem ehituspärand. Ühiskonnale on vaja pärandit hoida. Kuid väärtuslikud ei ole ainult üksikud hooned, vaid ka keskkond, kus need asuvad. Just tahe kaitsta mälestisi oma ajaloolises keskkonnas viis eelmise sajandi seitsekümnendatel enamiku olemasolevate muinsuskaitsealade väljakuulutamiseni.

Eesti ajaloolistes väikelinnades saavad kokku kaks vajadust: oma ehituspärandi kaitse ja kesklinna kohandamine kahanevale linnarahvale. Kuid siit johtub palju küsimusi, mida püüan ka lahata.

Ehituspärandi kaitse eest vastutab Eestis muinsuskaitseamet, kohaliku arengu eest omavalitsused. Kes vastutab muinsuskaitsealade arengu eest?

Kas Kuressaare keskväljak muutuks vaid ärihuvide tallermaaks, kui selle kaitset ei juhita enam Tallinnast?

Sander Ilvest / Postimees / Scanpix Baltics

Selle teksti kirjutamise ajendiks on muinsuskaitseameti ning Norra kultuuripärandiameti (Riksantikvaren) 30 kuud kestnud ja varsti lõppev koostööprojekt „Ajalooliste linnasüdamete elavdamine ja kohalik areng kultuuripärandi kaudu“. Projekti rahastatakse Euroopa Majanduspiirkonna ja Norra toetuste programmist „Kohalik areng ja vaesuse vähendamine“ (2014–2021). Koostööprojekti eesmärk on kindlustada muinsuskaitsealade asendit kohaliku identiteedi osana ning otsida viise, kuidas muinsuskaitsealade hoidmise ja arendamisega panustada linnade kultuurilisse ja majanduslikku arengusse. Projekt hõlmab muinsuskaitseala ja selle elanikke üheksas väikelinnas: Paides, Rakveres, Võrus, Valgas, Lihulas, Pärnus, Kuressaares, Haapsalus ja Viljandis. Projekti käigus korraldati muinsuskaitsealaseid koolitusi, töötube, vestlusringe, konverentse ning iga projektis osalenud linna kohta avaldati trükis ja jalutuskaart. Lisaks toimus tänavu aprillis õpireis Norrasse ja augustis suvekool „Elavad vanalinnad: energiatõhususest uus­kasutuseni“. Projekti teise osana eraldati peaaegu kolm miljonit eurot restaureerimistoetust seitsmele muinsuskaitsealadel tühjana seisvale ajaloolisele hoonele.

Koostööprojekt on olnud jätk Euroopa eelmise eelarveperioodi mõisakoolide programmile, mille toel õnnestus restaureerida nelja kaitse all oleva mõisakooli hooned ja pöörata tähelepanu ka teistele endistele mõisatele. Eesti riik on otsustatud Euroopa tõukefonde mitte kasutada otseselt ehituspärandi restaureerimiseks. Seda saab vaid teha mõnel muul eesmärgil, nt koolivõrgu optimeerimiseks. Norra fondid on seepärast meeldiv erand, kuigi vahendite mahult üpris piiratud. Mõisakoolide programmi lõpetades hindas Riksantikvaren koostööd muinsuskaitseametiga edukaks ja soovis jätkata. Tähelepanu otsustati pöörata väikelinnadele. Ettevalmistusse kaasas muinsuskaitseamet ka muinsuskaitsealaga linnade omavalitsuse. Esimesed arutelud uue programmi reeglite koostamiseks toimusid juba 2017. aastal. Niimoodi leiti programmile õige fookus ja see on tänuväärt tegu.

Lõppeva koostööprojektiga „Ajalooliste linnasüdamete elavdamine ja kohalik areng kultuuripärandi kaudu“ suunati pärandikaitse valdkonna ekspertide tähelepanu kahanevate linnade muinsuskaitsealade olukorrale ja probleemidele ning hakati mõtlema nende alade planeerimisele ja arendamisele. Muinsuskaitsealade planeerimine nõuab strateegilist käsitlust, mis eeldab põhjalikku kohalike keskkonna-, sotsiaalsete ja majanduslike aspektide tundmist.1 Linna kestliku arengu ja elanikkonna järjepidevuse tagamiseks on iga ala puhul vaja sõnastada suuremad strateegilised eesmärgid.2 Kuid kes peab need sõnastama?

Alates viimase muinsuskaitseseaduse vastuvõtmisest (2019) koostatakse Eestis igale muinsuskaitsealale kaitsekord. Uus kaitsekord lubab olla võrreldes varem kehtinud põhimäärusega sisulisem ning arvestada rohkem koha vajadustega. Muinsuskaitsealal asuvad hooned jagatakse väärtusklassidesse, igale klassile antakse täpsemad juhised ehituspärandi restaureerimiseks. Loodetavasti hoonete omanike teadlikkus kehtivatest restaureerimisnõuetest suureneb ning protsess läheb käima. Kaitsekorra väljatöötamiseks moodustatakse komisjon, kuhu on kaastatud ka omavalitsuste esindajad. Kaitsekorra koostamise ajal korraldatakse elanikele kaasamisüritusi, kus uuritakse kohalike ootusi ja vajadusi.

Võrreldes varasemaga on kaitsekordade koostamine õige samm. Kuid kas sellest piisab?

Kolm ja pool aastat seaduse rakendamist võimaldab välja tuua kitsaskohad. Kuigi kaasatud on omavalitsused ja kohalikud elanikud, on koostaja siiski muinsuskaitseamet. Korra väljatöötamisel käivad kõige suuremad vaidlused konkreetse hoone väärtusklassi määramise üle: tüüpiline omanik tahab võimalikult madalat ja amet võimalikult kõrget klassi. Kogu ala arendamise strateegilised eesmärgid jäävad paraku tagaplaanile. Krooniline alarahastus on muinsuskaitseameti töötajaskonda piiranud ja kaitsekordade koostamine venib. Seda olukorras, kus kaitsekordade väljatöötamiseks on muinsuskaitseseadusega antud aega neli aastat ja tähtaeg on mais 2023. Eesti muinsuskaitsesüsteem on hoolimata viimaste aastate arengust ikkagi üksikjuhtumikeskne ja riiklikult juhitud.3

Kuid kujutame ette, et riik suunab ehituspärandi kaitsesse rohkem raha ja muinsuskaitseametil on rohkem kaitsekordade koostajaid. Kas siis võib eeldada, et ameti spetsialistid tunnevad hästi iga paiga keskkonna-, sotsiaalseid ja majanduslikke aspekte? Kas siis seatakse selged kohaspetsiifilised ja strateegilised eesmärgid? Kahtlen selles.

Artikli autor Valgas linna üürikorteriteks renoveeritud Kuperjanovi 12 asuva kaitsealuse hoone taustal.

Arvo Meeks / Lõuna-Eesti PM / Scanpix Baltics

Koostööprojekti suvekoolis sai selgeks, kui erinevad on Eesti muinsuskaitsealad. Suvekool kestis neli päeva, külastati Valgat, Kuressaaret ja Rakveret. Eriti teine päev, kui hommikul arutati Valga raudteejaama tulevikku ja õhtul jalutati Kuressaare uuendatud väljakul, ei saanuks kontrastirohkem olla. Hoolimata sellest, et linnad on ühesuurused ja kummagi elanikkond ei kasva, on struktuursetes probleemides vaevleva tööstuslinna ja väärika kuurortlinna olukord nagu öö ja päev. Kui Valgas oodatakse kinnisvara madala väärtuse oludes erasektori iga investeeringut ehituspärandisse pikisilmi, siis Kuressaares püütakse vahelduva eduga seista turismisektorist tuleva arengusurve vastu. Nende kahe linna linnasüdame arengut ei saa ega ole mõistlik juhtida tsentraalselt Tallinnast.

Seda, et saab ka teisiti, näitas õppereis Norrasse. Mulle näib, et Norra ühiskond liigub Eesti-sarnasel arengutrajektooril, ainult mõni aasta meist ees. Seepärast on iga reis sinna põnev, sest näitab, kuhu Eesti väga tõenäoliselt areneb. Ehituspärandi kaitses on Norras hiljuti toimunud mõndagi huvitavat. Pärast mitut reformi on Norra omavalitsused saanud suurema vastutuse kultuuripärandi eest hoolitsemisel ja on nüüdseks muinsuskaitsealade planeerimises peamised otsustajad.4 See tähendab, et meie mõistes muinsuskaitseala kaitsekorra on koostanud kohalik omavalitsus ja siis läheb see Riksantikvarenile kooskõlastamiseks. Sellise lahendusega planeeritakse kultuuripärandit strateegiliselt linnade atraktiivsuse ja elamisväärsuse suurendamiseks.5 Vastutus linna, sealhulgas muinsuskaitseala, arendamise eest jääb kohalikule omavalitsusele, kuid riigiamet säilitab oma kontrolli­funktsiooni. Kohaliku omavalitsuse otsene vastutus kaitsereeglite väljatöötamisel on elanike silmis otsesem ja selgem, arutelud mida ja kuidas kaitsta palju sisulisemad ja tulisemad.

Eestis on peamine argument sel viisil vastutuse ümberjagamise vastu omavalitsuste puudulik pärandikaitsealane pädevus. Kuid miks peaksid omavalitsused palkama valdkonna eksperte, kui nad ei saa midagi iseseisvalt otsustada? Vastupidi, praegune süsteem on omavalitsustele väga mugav. Vastutust muinsuskaitsealade kasutuseta ja räämas seisvate väärtuslike hoonete ja ebaatraktiivse linnaruumi eest on lihtne veeretada endast kaugemale. Tallinnast ei lubata ju midagi teha … Teise argumendina tuuakse välja omavalitsuste võimetus seista arengusurve vastu. See on tõsisem mure, sest kohalikud ettevõtjad suudavad valla- või linnaametnikke kindlasti rohkem mõjutada kui keskset ametit. Kuid selle vastu aitaks muinsuskaitseameti kontrolli säilitamine. Otsus tehakse omavalitsuses ja kontrollitakse Tallinnas.

Kirjeldatud probleemi lahendamiseks on mõnikord pakutud võimalust kaotada muinsuskaitsealad väikestes linnades sootuks, asendades need miljööväärtuslike aladega. Kuid sel juhul kaob täiesti võimalus toetuda kohapeal muinsuskaitseameti autoriteedile. Samuti tähendab riigi kaitse ühiskonna huvi antud ala vastu ja lisab prestiiži. Elanikud on üldjuhul uhked, et riik on midagi kohalikku väärtustanud.

Valga valla kahanemisega kohanemise strateegias on ehituspärand ja muinsuskaitseala tähtsal kohal. Vald püüab järjekindlalt omandada kõige väärtuslikumaid mälestisi, sest erasektori käes need üldjuhul lagunevad. Omandatud hoonetele otsime koos rahastusega avalikke funktsioone. Viimastel aastatel on kaks ajaloolist hoonet restaureeritud linna üürikortermajadeks, kaks muud hoonet liitsime ja ehitasime ümber varem äärelinnas asunud koolipere uueks koduks ja ühte kavandame munitsipaal-rendiäripinnad (alguses mainitud Norra fondide toetusmeetme abil). Kui kohe ei õnnestu hoonele uut funktsiooni leida, siis konserveerime. Euroopa fondide abiga on kesklinn järjest ligitõmbavam – Valga on saanud uue keskväljaku ja Valga-Valka linnaruum taas ühendatud.

Meie kogemus näitab, et kohalikud omavalitsused üldjuhul mõistavad, et ehituspärand on linna arengus kesksel kohal. Tiksuva linnasüdameta, väärtuslike mälestisteta on kohaidentiteedi hoidmine ja tugevdamine võimatu. Eeldus, et elanikud teadlikult soovivad oma keskkonda kahjustada, on minu hinnangul väär. Vastupidi, ehituspärand on siis paremini kaitstud, kui elanikkond selle eest seisab. Kuid selleks peame selgemalt jagama vastutust muinsuskaitsealade arengu eest. Seda loomulikult koos vajaliku rahastusega.

1 Vignir Freyr Helgason, Norra strateegilised pärandipraktikad, Maja (109–110), sügis 2022.

2 Kaija-Luisa Kurik, Mis on pärandipõhine areng ja miks me sellest räägime, Maja (109–110), sügis 2022.

3 Kaija-Luisa Kurik, Mis on pärandipõhine areng ja miks me sellest räägime, Maja (109–110), sügis 2022.

4 Vignir Freyr Helgason, Norra strateegilised pärandipraktikad, Maja (109–110), sügis 2022.

5 Sama.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht