Kommentaar – Kuidas avardada avalikku debatti riigi tuleviku suunamisel?

ELLIOTT P. MONTGOMERY, CHRIS WOEBKEN

Tuleviku-uuringud toetuvad toimunud sündmustele, minevik annab meile aimu, mis tulevikus juhtub. Korraldame töötubasid, kus laiem avalikkus kaasatakse stsenaariumide koostamisse, kujutatakse ette seda, mis on tõenäoline, ent millele me veel ehk mõelnud ei ole. Töötubades ja stsenaariume koostades eeldame, et tulevik ei ole üks ja ainus. Seetõttu kasutame ka sõna „tulevik“ alati mitmuses (eesti keeles on tulevik ainsuses – toim).

Disaineritena oleme eelkõige huvitatud sellest, kuidas tulevikustsenaariumide loomisse kaasata võimalikult rohkem inimesi ning kuidas stsenaariumi koostamise protsess oleks avalikkuse silma all.

Tööd tehes eeldame alati, et me ei saa täie kindlusega ennustada, mida tulevik toob. Tuleviku-uuringute visioonid on enamasti oletuslikud. Samuti usume, et ilma arengustsenaariume visualiseerimata on peaaegu võimatu teha plaane, ühe või teise tulevikuvõimaluse heaks töötada, luua konsensust, tuleviku üle arutleda ja küsimusi esitada.

Oleme oma stuudios The Extrapolation Factory korraldanud sadu tulevikuteemalisi töötubasid. Oleme tähele pannud, et osalejatel on kergem mõelda korraga mitmele tuleviku­stsenaariumile. Selline vaate­nurk toetab ja innustab arutelu, ergutab mõttevahetust. Tavaliselt mõjub see osalejatele võimestavalt. Lahkutakse teadmisega, et võimalikud tuleviku­stsenaariumid pakuvad meile rohkelt võimalusi ning et meetodid ja põhimõtted, millega töötoas eksperimenteeritakse, on ka igapäeva­elus kasulikud.

2006. aastal panid Anthony Dunne ja Fiona Raby aluse Londoni kuningliku kunstikolledži magistriõppeprogrammile, mille lähtekohaks on arusaam, et disaini ei saa suunata kitsalt probleemide lahendamisele või tarbimisele. Selle asemel tuleb disaini abil esitada kriitilisi küsimusi meid ümbritsevate süsteemide kohta. Esialgu nimetati sellist käsitlust kriitiliseks disainiks.

Eesti kunstiakadeemia töötoas andsime üliõpilastele ülesande mõelda, kuidas analüüsitakse ühiskonna pikaajalist arengut ning koostatakse arengustsenaariume. Tavaliselt koostavad neid stsenaariume mõttekojad, kes peaksid olema sõltumatud, kuid viimastel kümnenditel on mõningad mõttekojad hakanud teenima väga mõjukate huvirühmade eesmärke.

Kunstiakadeemias korraldatud töötuba oli eksperiment, mis seadis küsimuse alla ainult ekspertidest koosneva mõttekoja tegevuse. Kuigi ekspertidel on põhjalikud teadmised, ei esinda nad tingimata avalikkuse huve. Tahtsime teada, kuidas olemuslikult kaasav mõttekoda saaks poliitikakujundust mõjutavaid arengustsenaariume üldsusele tutvustada. Palusime üliõpilastel moodustada n-ö oma mõttekojad, mille töö põhineb arenguseire keskuse hiljuti avaldatud uuringul „Tööturg 2035“.

Seejärel tutvustasime üliõpilastele oma tööturu tulevikusuundi käsitlevaid meetodeid ja töövõtteid. Palusime neil koostada alternatiivseid 2035. aasta tööturu stsenaariume.

Tõlkinud Anna-Liisa Laarits

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht