18 aastat koos Louis Kahniga – paarsada lehekülge ehituspõnevikku

August Komendant oskab ehitiste valmimist kirjeldada nii haaravalt, et lugeja hoiab hinge kinni ja elab kaasa lugudele, kuidas mõni ehitis sai valmis vaid üle noatera ja mõnd teist ei ehitatudki.

MARIS MÄNDEL

Ausalt, juba ammu oli aeg!

Eestlasest ehitusinsenerilt August Komendandilt, kelle karjääri tähtsaimad hetked jäävad USAs elatud aega, ilmus koostööd arhitekt Louis Kahniga meenutav raamat 1975. aastal. Nüüd viimaks on Komendandi nõtke sulega kirja pandut võimalik nautida ka eesti keelde tõlgituna. Tõlkeraamatu, iseäranis originaalis nii ammu aega tagasi ilmunu puhul tekib paratamatult küsimus, mida selle ülevaates kajastada, kui autoriteediaustus vanameistrit ennast justkui arvustada ei luba ja tõlkenüanssidesse süvenemine näib siinkohal ka täiesti ülearune. Seega tahaksin eeskätt jagada rõõmu ja vaimustust, et ehitusajaloo maailmaklassikasse kuuluv teos on Komendandi emakeeles lõpuks kättesaadav ning välja tuua ka põhjused, miks tasub see raamat tänapäevalgi kätte võtta.

Aus portree

Komendant avaldas oma raamatu aasta pärast Kahni surma ning pakkus olukorras, kus Kahn oli postuumselt vaat et ebajumala seisusse tõstetud, värskendava vaatenurga, kujutades suurt arhitekti eeskätt inimesena, kel olid omad tugevad ja nõrgad küljed. Komendandi kirjeldatu ei ole jumaldav alt üles pilguheit ega ajakirjanduslik klantspilt, vaid sõbralik ja aus portree, millise saab anda üksnes isik, kes tunneb end portreteeritavaga võrdväärselt. Sellisena olid ja on Komendandi meenutused hindamatu allikas Kahni ja tema loomingu uurijatele.

Sama palju kui Kahnist, räägib raamat ka Komendandist. Ennast ei häbene Komendant parimast küljest näidata – joonistub pilt tõelisest vana kooli Insenerist, täpsest ja teravast, kes nagu Sherlock Holmes mõnusalt piipu popsutades, justkui möödaminnes mängleva kerguse ja elegantsiga keerulisi probleeme lahendab. Ehkki raamatu peategelane peaks olema Kahn, kipub Komendandi enda särav isiksus Arhitekti tahtmatult varjugi jätma. Sirgjoonelise Inseneri ja boheemliku Arhitekti kui eri inimtüüpide põrkumised ongi raamatu läbiv teema ja suhted arenevad maailma arhitektuuriklassikasse kuuluvate ehitiste loomisprotsessi taustal. Illustreerimaks Kahni mõttemaailma toob Komendant ära (eeldatavalt mälu järgi kirja pandud) omavahelised vestlused ja filosoofilised mõtisklused. Komendant ei ole kaugeltki kõigi Kahni seisukohtadega nõus: mehed vaidlesid tublisti oma koostöö ajal ning raamatus vaidleb Komendant Kahniga mõttes edasi. Komendant ja Kahn on justkui magnetid, kes ühtaegu nii tõmbuvad kui tõukuvad. Tegemist on kahe suure loovisiksuse ja kahe suure egoga, mistõttu omavahelisi solvumisi ja hõõrumisi tuleb raamatus kirjeldatud perioodi jooksul ette enam kui korra. Kirgi ja draamat jagub, igav ei hakka. Arhitekti ja Inseneri mõttemaailm ja töökultuur on liialt erinevad, selleks et teineteist lõpuni mõista, ent mõlemad tunnustavad teineteist väärilise partnerina, kelleta Arhitektuur, mis on lõppeks nende ühine eesmärk, oleks teostamatu.

Kahn ja Komendant on mõlemad legendid, selge see. Ent raamatu peamine väärtus ei seisne minu silmis sugugi selle autori ega portreteeritava tuntuses, see on vaid vürtsi lisav asjaolu. Eeskätt on see meisterlikult kirja pandud sissevaade ehitus- ja projekteerimismaailma argiellu, küll 1960ndate Ameerika Ühendriikides, kuid paljugi raamatus kirjeldatust on universaalne ja mõjub hämmastavalt aktuaalselt tänapäevalgi. Tellijale oma idee mahamüümine, võimumängud ehitusplatsil või kohanemine projektis ettetulevate muudatustega on endiselt päevakorras. Komendandi kirjapandut võib määratleda kui autobiograafilist mälestusteraamatut, ent selle teose kohta kõlaks see ehk liig kopitunult, žanrimääratlusena mõjuks näiteks märksa löövamalt – ehituspõnevik. Ehitamine ja projekteerimine ei paista esmapilgul kuigi adrenaliinirohked tegevusalad, lähemal vaatlusel leiab muidugi siitki nii närvikõdi kui ka lõbusaid hetki. Komendant oskab ehitiste valmimist kirjeldada nii haaravalt, et sunnib lugejat tahes-tahtmata hinge kinni pidades kaasa elama lugudele, kuidas mõni ehitis sai valmis üle noatera ja mõnd teist suurepärast ideed ei realiseeritudki.

Inimkeelne inseneriteadus

Olgugi tippinseneri kirja pandud, ei pea humanitaar pelgama raamatut kätte võtta, kuna keeruline inseneriteadus on siin üldarusaadavalt kirja saanud. Teisalt ei tule ka inseneridel pettuda, raamatus on Kahni-Komendandi ühistööna valminud suurehitiste tarindussüsteeme küllalt täpselt kirjeldatud, mistõttu sobib teos suurepäraselt öökapilektüüriks nii asjatundjale kui keskmisele inimesele.

Originaaliga võrreldes on illustratsioonide koosseisu pisut muudetud. Esmaväljaandest tuttavad ehitusaegsed fotod ning Komendandi tütre ja väimehe tehtud kaunid graafilised joonised leiab ka tõlkeraamatust, asendatud on mõned hoonete üldvaated ning arhitektuurihuviliste rõõmuks on lisatud hulk projekteerimisaegseid visandeid Louis Kahni isikufondist. Eriti äge on näha osa ingliskeelses väljaandes mustvalgena trükitud fotosid nüüd värvilisena – tõepoolest, kui fotoallkirjas mainitakse betooni kaunist lavendlikarva tooni, siis annab värvifoto seda infot märksa paremini edasi.

Et raamat räägib Komendandist sama palju kui Kahnist, on Eesti parim Komendandi asjatundja Carl-Dag Lige kahtlema hea valik toimetajaks. Carl-Dagi asjatundlikud joonealused märkused annavad lugejale väärtuslikku tausta­infot. Kui juba joonealuste märkuste teed on mindud, oleks võinud joone all ära tuua ka jalgades antud mõõtude teisendused – palju ikka neid lugejaid on, kes kohe peast suudavad jalad meetriteks mõelda. Iseenesest oleks ju mõnus, kui ei peaks raamatut lugedes telefonis ühikuid teisendama. Komendandi elulugu, loomingulisi saavutusi ja koostööd Louis Kahniga kirjeldav järelsõna on hästi kirjutatud, aidates raamatus kirjeldatud sündmusi paremini mõista ning on seeläbi originaaltekstile väärt lisandus. Paraku lükkab see raamatu tasakaalust välja, tunnetuslikult veelgi enam Komendandi poole kaldu, Kahn jääb taustal kõrvaltegelaseks. Lugejale mõeldes oleks Komendandi tutvustuse kõrval sama asjakohane olnud täiendav Louis Kahni elu ja loomingu tutvustus.

Eesti betooniühingule ja seda koondavatele ettevõtetele tuleb ka tänulik olla, et pärast kohaliku betooniajaloo väljaandmist ei ole peatuma jäädud, vaid pandud õlg alla järjekordse ehitusajaloo raamatu ilmumisele. Betoonimeeste pilk ei ole ainult tulevikku suunatud, hinnatakse minevikupäranditki. Eks eestvedaja ole siin projektijuht Toomas Kään, kes on tuntud ehitus- ja tööstusajaloo alaste raamatute kirjastajana.

Kui jõulukingid veel varumata, siis Komendandi raamat kui soliidne ja sisukas trükis rõõmustab kindlasti iga ehitusajaloohuvilist.

August Komendant, 1981.

Oscar Tenreiro / Eesti Arhitektuurimuuseum

Kadrioru staadioni tribüün Tallinnas, arhitekt Elmar Lohk, konstruktor August Komendant, 1936–1938.

Martin Siplane / Eesti Arhitektuurimuuseum

Kimbelli kunstimuuseum, Fort Worth, Texas, USA. Arhitekt Louis Kahn, insener-konsultant August Komendant, 1966–1972.

Marshall D. Meyers / Pennsylvania ülikooli arhitektuuriarhiiv

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht