Juulist augustini kestis meeli ja mõtteid ergutav ?Klaaspärlimäng?, mille kohta julgen öelda, et festivalil tundub olevat hind ja kvaliteet parimas võimalikus suhtes. Pärlimäng ei püüa kõiki üle trumbata kontsertide ega ka staaride arvuga ruutmeetri kohta, vaid teeb panuse järjekindlalt mõtte jõule ning sellega on publiku usaldus võidetud, mis omakorda tekitab mängumaad riskide võtmiseks.
Suurte kogemustega festivalikorraldaja Seppo Kimanen (Kuhmo kammermuusika) ütles, et publik lubab tal riskida kümme protsendi piires. Mõeldud on siin mitte majanduslikku, vaid kunstilist riski. Kui hinnata kunstilise juhi Peeter Vähi riskijulgust, siis ma pakuks protsendiks 13,3. Selgitan, kuidas ma selleni jõudsin. Heites pilgu ?Klaaspärlimängu? programmile (15 kontserti) selgub, et nii või teisiti on tegemist maailma näinud ja seal tunnustust leidnud solistide, dirigentide või kollektiividega. Kahe kontserdi puhul ei saa seda tunnistada, pigem on tegemist eespool nimetatud riskifaktorisse kuulumisega. Kahe suhe viieteistkümnesse annaks justkui protsendiks 13,33…
Projektorkester või provintsiorkester?
Selle protsendi festivalil täitis just täpselt kaks Pärnu Linnaorkestri etteastet. Nüüd tahan õiendada kõigi nendega, kes ikka veel imestavad, et ennäe: ?projektorkester?, aga vaat kui hästi mängivad. Tahaks otse ja huviga vastust oodates küsida: mis asi see projektorkester siis on? Kas sellega mitte ei vihjata hoopis riimuvale sõnale provintsiorkester. Head sõbrad ? see, et PLO koosseisus näeb mõnda tuttavat orkestranti, keda olete kohanud ka Tallinna või Tartu orkestripildil, annab samaväärse õiguse ka neid orkestreid projektinimega õnnistada.
Hoopis iseasi ja sellele neetud projektile alust andvaks osutuks fakt, kui te igal PLO kontserdil näeksite totaalselt erinevat orkestrikoosseisu. Aga tegelikult on asjad hoopis nii: Pärnu Linnaorkester tegutseb aastast 1994 professionaalse sümfooniaorkestri staatuses ja aastast 1998 kuni tänaseni on tema peadirigent Jüri Alperten. Tänaseks on orkester oma koosseisult stabiilselt peaaegu 40-liikmeline, aga vajadusel ka mõnevõrra suurem, kui finantsid lubavad ja partituur nõuab ? seega baasilt täiesti võrreldav sellise nähtusega nagu Deutsche Kammerphilharmonie Bremen.
Pärlimängu riskidest
Nüüd tagasi pärlimängu riskide juurde. Peeter Vähi on riskijulgelt asetanud Pärnu Linnaorkestri kõrvuti Baden-Badeni sümfooniaorkestri, Euroopa Liidu Kammerorkestri ja Tallinna Kammerorkestriga. Vahemärkusena: ma olen Tallinna Kammerorkestris näinud Pärnu Linnaorkestri palgal olevaid orkestrante. Kui esialgu, s.t aastaid tagasi ?Klaaspärlimäng? kasutas PLOd ehk teatavast viisakusest Pärnu linna kui festivali moraalse ja materiaalse toetaja vastu, siis õigupoolest tänaseks on viisakusest saanud huvi orkestri kunstilise sisu vastu.
Et PLO esimesest kontserdist tänavusel festivalil ja selle suurest menust on ajakirjanduses juba palju juttu olnud, siis tuletan ainult meelde, et tegemist oli ameerika muusikaga nii põhjast (Barber, Coleman) kui lõunast (Piazzolla, Ginastera) ja dirigendipuldis oli gaucho Kristjan Järvi.
See teine kontsert toimus kümme päeva hiljem pealkirjaga ?Mozart & Salieri?. Kavas Salieri avamäng ?Tatari suurkhaan Hubilai? ja variatsioonid ?La folia? teemale ning Mozarti ?Reekviem?, solistid Kaia Urb, Teele Jõks, Mati Turi ja Uku Joller ning kammerkoor Voces Musicales Jüri Alperteni dirigeerimisel. Programmi illustreerisid hästi sobivad fragmendid Milo? Formani filmist ?Amadeus?.
Salieri teosed ei ole lihtsate killast ning eriti ?La folia? variatsioonid esitavad orkestrisolistidele ja ansamblile kõrgeid, lausa rossinilikke nõudmisi. Seda meeldivam oli nautida PLO valmis- ja üleolekut teose efektsel ettekandel. Kui kellelgi tekib naiivne küsimus, kumb siis ikka on parem, kas Mozart või Salieri, siis ega nende loomingu kõrvuti esitamine nüüd Salierile kasuks ei tule ? või kellele ta üldse tuleks.
Jüri Alperteni suhe Mozartisse mahub tema ütlemisse: ?Mind on õpetatud suhtuma Mozartisse eelkõige kui laulvasse heliloojasse.? Ning paremini kui ?Reekviemi? esitamisel ei saa seda suhet vist väljendadagi. Solistid on kogu koosseisuga autori väärilised, aga kuna alati on rohkesti kiidusõnu saanud Kaia Urb ja Mati Turi, siis nad kindlasti ei pahanda, kui seekord tõstan esile Teele Jõksi ja Uku Jollerit. Koori kammerlikkus lisas nagu intiimsust sellesse laulvasse Alperten-Mozarti suhtesse ja tasakaal instrumentaaliga oli ka paigas.
Kuigi Forman on filmirõhu asetanud Confutatis?ele ja seda ka demonstreeriti, siis ? kui ma Alpertenist õigesti aru sain ? jagunes tema ?Reekviem? püramiidi külgedele, mille tipus seisab Lacrimosa. Mulle isiklikult selline mõtteviis sobib, kuna see osa puudutab hinge hästi lähedalt. Selle pika jutuga, mille teemaks on ikka Pärnu Linnaorkester ?Klaaspärlimängu? kontekstis, tahan ma lühidalt öelda seda, et Peeter Vähi võttis õigesti kaalutletud riski, andes festivalil Pärnu orkestrile sellise rolli.
Välisorkestrid
Olude sunnil pidin loobuma Leipzigi keelpillikvarteti kontserdist, kuid festivali avakontserdist Eliisabeti kirikus ei loobunud. Eliisabeti kirik mahutas vaevu 100-liikmelist Edelaraadio (Süd-West Rundfunk) Sümfooniaorkestrit Baden-Badenist, kuid nähtud vaev tasus ennast absoluutselt kõrgtasemel pianisti Piotr Andrszewski Mozarti-interpretatsiooniga ja võimalusega nautida saksa vaskpillimängijate erakordselt kõrvupaitavat kvaliteeti Janáčeki Sümfonieti esitusel.
Teinegi välisorkester Euroopa Liidu Kammerorkestri näol tõi kaasa supersolisti ehk saksa imeviiuli Christoph Konczi. Jälle Mozart ning jälle väga hea, ahhetama sundis ka lisana kõlanud soolo-Bach. Joseph Haydni Sümfooniaga D-duur I:HOB nr 42 tõestas see kooslus veel kord, et dirigendi puudumine ei ole hea esituse tekitamiseks mingi probleem.
Pärlimängu lõppmäng
Viimane kontsert 20. augustil Pärnu kontserdimajas: Tallinna Kammerorkester, solistid läti imeklaver Vestard ?imkus, eestlased Indrek Vau, Neeme Punder, Arvo Leibur ja Lasse Joamets ning puldis maestro Eri Klas. Kavas Pärt, Vähi, ?ostakovit?, Sibelius ja Schnittke. Nagu selgus, suundub Tallinna Kammerorkester sama kavaga reisile Jaapanisse.
Kava on hea kompositsiooniga, kus Pärdi ?Orient & Occident? ja Sibeliuse ?Rakastava? süit annavad kontserdipooltele sümpaatse heakõlalise, keelpillisametise baasi, et jätkata esimeses pooles Vähi ja ?ostakovit?iga ning teises Schnittkega. Sündmustest ette rutates tahaks kõigepealt kiita Tallinna Kammerorkestri kvaliteeti absoluutselt kõigis parameetrites ja esitatud teostes. Kui see orkester on võõrleegionärideta Eesti keelpillikoondis, siis neid küll sarnaselt korvpallikoondisega ?mudaliiga? ei ähvarda, pigem võib peatreener Eri Klas nad rahuliku südamega võidukale Jaapani turneele viia.
Parim kummardus idale oli mängitud kavas muidugi Peeter Vähi ?A Chant of Bamboo? Neeme Punderi kvaliteetses esituses ning kõigi rõõmuks Eri Klas löökpilluri rollis. Kui nüüd edasi arendada kavalehe mõtet, et löökpillimängijatest dirigendid on Kaug-Ida traditsioon, siis on Eesti koht kindlalt Vaikse ookeani kaldal.
Vestard ?imkus on väga hea muusik ning selge kujundi ja karakteriloojana kostab tema tase ?ostakovit?i kontserdis eredalt välja. Indrek Vau on samuti teosega sina peal, kui vaid Lento madal register tiba paremini häälestuks ning keelpillitämbrisse sulaks. Efektse teose efektne esitus kutsus esile tormilise reaktsiooni publikult, kes sai oma tahtmise lisapalade näol. Sibeliuse ?Rakastava? süit on orkestrile peene kõlakultuuri näitaja ja Tallinna Kammerorkestril on mida näidata, annan kümme punkti.
Alfred Schnittke sünnist möödus 70 aastat mullu ja juba siis tundus mulle ebaõiglane, kui kiiresti meie kontserdikavad on selle XX sajandi suurmehe pärast ta lahkumist 1998 unustanud. Võib-olla ei ole tema muusikaline keel kõigile siin nii lähedane kui mulle isiklikult, kuid kindlasti on Eri Klas parim muusik, kes Concerto grosso nr 1 (1977) esitusega kiiresti taastas minu usu Schnittke geeniusse. Selle teose kõrgkvaliteetse esitusega, esireas solistide Arvo Leiburi ja Lasse Joametsaga, pööras Tallinna Kammerorkester kindlasti ka publiku taas Schnittke-usku ja süvendas veendumust, et selle looja teosed ajas ei hägustu, vaid selginevad ja küpsevad.
Klaaspärlimäng teatavasti ei lõpe, seega jätku mängijatele.
