Robert Wilsoni (1941–2025) rikkaliku pärandi mõistmiseks on tähtis näha kaugemale laval toimuvast, vaadata lava taha, ette ja kõrvale. Arvukate teatri­lavastuste kõrval annab selleks väärt võimaluse tähelepanu pööramine tema asutatud Watermilli keskusele, etenduskunstide laboratooriumile, mida kunstnik pidas oma tõeliseks koduks ning kus ta ka nädala eest, 31. juulil, siit ilmast lahkus.

Robert Wilsonist – või Bobist, nagu teda kutsuti – ja tema loomingust saaks kirjutada väga paljudest vaatepunktidest. Sündinud USAs Texases, omandanud arhitektihariduse New Yorgis ning tegutsenud koreograafi, etendaja, maalikunstniku, skulptori, video-, heli- ja valguskunstnikuna, kujunes temast laiema avalikkuse silmis eeskätt Euroopa eksperimentaalteatri tuntumaid lavastajaid. Wilsonit võib julgelt pidada avangardteatri keskseks tegijaks, kelle kunstikeelt pole võimalik segi ajada mitte kellegi teise omaga. Seda iseloomustab näitlejate ülima täpsuseni lihvitud ja sihilikult aeglustatud tempos kulgev liikumine, valguskujundus, mis on ruumi loomise, aga ka selle transformeerimise põhilisi tööriistu, ning viimse detailini läbi mõeldud stsenograafia, mis pole kunagi pelgalt dekoratsioon, vaid alati millegagi suhestatud, olgu selleks etendaja, heli või valgus.¹

Ka Eesti publikul on olnud harukordne võimalus Wilsoni loomingust osa saada. Kümne aasta eest esietendus Eesti Kontserdi kaasproduktsiooni raames Tallinnas Noblessneri valukojas Robert Wilsoni ja Arvo Pärdi koostöös suurteos „Aadama passioon“ (2015). Kahe suurkuju looming leidis taas tee teineteiseni selle aasta Milano disainimessi raames Sforza lossis. Eesti Kontserdi initsieeritud koostööst sündis kunstiteos „Ema“ („Mother“): Michelangelo skulptuuri „Rondanini pietà“ ümber saavutasid ühise hingamise Robert Wilsoni lavastajameisterlikkus (peamise tööriistana kasutas ta talle omast valguskujundust) ning Arvo Pärdi nõudlik heliteos „Stabat Mater“, mille esitas ansambel Vox Clamantis.

Minu teekond Wilsoni mõjusfääris algas tegelikult juba 2012. aastal, kui asusin õppima stsenograafiat Norra teatriakadeemias Wilsoni pikaaegse stsenograafi ja arhitekti Serge von Arxi käe all. Õpingud kulmineerusid Arxi ja Wilsoni assisteerimisega „Aadama passiooni“ lavastuse raames, mille järel oli mul võimalus kahel suvel, 2015. ja 2016. aastal, osaleda Watermilli keskuse rahvusvahelises suveprogrammis. Just Watermilli keskuses avanenud maailma kaudu Bobi isiksuse ja loomingu tundmaõppimist pean ehk olulisemakski kui tema lavastuste kogemist Euroopa eri paigus.

Töötanud aastaid edukalt Euroopa teatrites, valdas Wilsonit eksistentsiaalne igatsus pöörduda tagasi USAsse, et rajada seal oma loominguliseks tööks vajalik koht. 1980. aastate lõpul see tal lõpuks õnnestuski. Keerukate otsingute tulemusena langes tema valik algselt Western Unioni ehitatud ja 1965. aastal hüljatud hoone kasuks New Yorgis Long Islandil. Hoone tööstuslik arhitektuur meenutas talle tema kunagist lofti Sohos Spring Streetil. Rohkem kui kolme kümnendi jooksul viidi hoones ja seda ümbritseval maa-alal läbi mitmeid mahukaid ehitusprojekte, et paik vastaks Wilsoni visioonile kunstitegemisele pühendatud laboratooriumist. Ühes oma kirjutises on ta keskust võrrelnud puuga: „Puujuurte eest on kelder, kus hoiustatakse kunstikollektsiooni, arhiive, katalooge ja raamatukogu. Peahoone meenutab puutüve, seal saab elada, proove teha, loenguid pidada, viia läbi seminare, eksponeerida näitusi, installatsioone, süüa teha ja einestada. Kõige peal on katus, mis on kui puuoksad: need kannavad lehti, vilju ja õisi. Algusest peale olen planeerinud hoone juurde ka aia, mille puhul on tegu spirituaalse ruumiga.“²

Wilson on kirjeldanud, et Watermilli keskuse põhiprintsiibiks on ruumi pidev (ümber)organiseerimine, kusjuures ta lubab teistel sellega dialoogi astuda, seda muuta vastavalt oma loomingule, mille esteetika võib Wilsoni omast täielikult erineda. „Sel viisil õpin ja kasvan oma loomingulises töös.“³

Iga päev Watermilli keskuse suveprogrammis algas ühise hommikuse kogunemisega, kus arutati päevakorrateemasid – kuid kõige olulisema punktina istuti Bobi rütmis kollektiivses meditatiivses vaikuses. Sellest vaikusest algas tegevus siseõue paigutatud telkides, kus töötati meeskondadena järgmistel aastatel valmivate lavastuste tarvis. Töö käis mitmel tasandil: nii visuaalsete kujundite ja sümbolite leidmiseks sobiliku pildimaterjali otsimise ja arutamise kui ka liikumisskeemide väljatöötamise kaudu. Aeg-ajalt külastas töögruppe Bob ise, andes juhiseid, millega ja kuidas edasi töötada. Paralleelselt lavastustele keskendatud töötubadega tegeleti igasuvise tuluõhtu ettevalmistamisega. See aitab Watermilli keskust finantsiliselt käigus hoida, tuues kokku sadu külalisi, sh maailmakuulsaid kunstnikke, muusikuid, mõtlejaid. Soovi­takse osa saada suveprogrammis osalenute mastaapsetest, kohaspetsiifilistest performance’itest ja installatsioonidest.

Kuigi Watermilli keskuse religiooniks võib pidada kunstile keskendumist, on selle peaaegu kuu aega väldanud kogemuse tuumaks suhtumine igasse elu aspekti ja toimingusse samasuguse pühendumusega nagu kunstitegemisse. Selle tulemusel pöörati aias töötamisele, koristamisele või toidu valmistamisele sama suurt tähelepanu – täpselt nii, nagu Wilsoni lavastustes on võrdväärsel kohal liikumine, valgus ja heli. Nii saabki tõelisuseks Wilsoni öeldu: „Ma ei näe erilist vahet kunstitegemisel ja elul.“⁴ Loominguliste projektide ja igapäevaeluks vajaliku tegevuse vahele mahtus Bobi taktikepi järgi arvukate objektide ümberkorraldamine nii sise- kui ka väliruumis. Meenuvad Marlene Dietrichi kingad, Paul Theki installatsioonid ja maalid, Indoneesiast pärit eelajaloolised rituaalsed monoliidid, Gröönimaa põliselaniku kalapüügipink, Gerrit Rietveldi tool jne.

Watermilli keskus ja seal alates 1992. aastast korraldatud suveprogrammid, mis tõid igal aastal kokku sadakond loovisikut üle kogu maailma, annavad tunnistust sellest, et Robert Wilsoni pärand elab – vaatamata sellele, et nüüdseks on kunstnik lahkunud. Pärand ei kandu edasi üksnes arhiivikaadrite või teatrilavastuste taasesituste kujul, vaid lihast ja luust kogukonna kaudu, kelle kehamälus on oma eriline koht Wilsoni tõekspidamistel, esteetikal ning elu ja kunsti piire ähmastaval olemis- ja tajumisviisil. See väärtuslik kultuurilooline pagas avaldub vähemal või rohkemal määral keskuses elanud ja töötanud liikmete loomingus. Nii võibki öelda, et iga kord, kui kohtan mõnd suveprogrammis osalenut, seisan silmitsi killukesega sellest jagatud ajast ja ruumist, mille hingusele pani aluse Robert Wilsoni mõjus ja unustamatu isiksus.