Ameerika avalikkus pole siiani veel ära õppinud, kuidas mõtestada autoritaarse riigijuhi tegevust. Reporterite ja kommentaatorite maailmas on otsustajate sõnade ja tegude vahel seos, empiiriline reaalsus loeb ja poliitikat kaitstakse argumentidega vaba mõtte turuplatsil. Kuid liberaalse demokraatia ajakirjanduse põhimõtted on autoritaarse võimu all osutunud lootusetult naiivseks.
Näiteks on New York Times avaldanud rea artikleid pealkirjadega „Kuidas said ülikoolide mõttevabadust kaitsnud vabariiklastest selle ründajad“ ja „Trump ütles: mitte ühtegi põgenikku, välja arvatud valged lõuna-aafriklased“. Kui Trump kuulutas, et dokumentideta immigrantide Ameerikas sündinud lapsed enam automaatselt USA kodakondsust ei saa, kulutas ajakirjandus liitrite jagu tinti arutlemaks 14. põhiseadusparanduse kehtivuse üle.
Needsamad vabariiklased, kes pahandasid, kui mõned tudengid avaldasid meelt „transsoolisuse väljajuurimist“ nõudva raadiohääle esinemise vastu, võtavad praegu ülikoolidelt teadusrahastuse ära, kui uuritakse Trumpi valitsuse agendaga sobimatuid küsimusi. Seda on raske nimetada sõnavabaduseks. Valged lõuna-aafriklased, kellele kuulub riigis eraomanduses põllumaast rohkem kui 70% ja kes valitsesid riiki pool sajandit raudse rassistliku rusikaga, ei ole mingil moel ohustatud ohvrid, võrreldes riigivägivalla eest põgenevate keskameeriklaste, haiitilaste ja teistega.
Ent otsida selletaolistest otsustest loogilist järjepidevust on valest otsast pihtahakkamine. Autoritaarse režiimi esimene ülesanne on kehtestada oma võim mitte ainult tegude, vaid ka mõtlemise üle: sõda on rahu, vihkamine on armastus, tsensuur on sõnavabadus ja süüdlased on ohvrid. Trump ja tema kaaskondlased ei tee argumenteerimisvigu. Nende eesmärk on luua maailm, kus sõnade tähenduse määrab võim, mitte argumentatsioon. Kui Trump ütleb, et valged lõuna-aafriklased on genotsiidi ohvrid, siis neid ka niimoodi koheldakse – ja kui tema propagandakanalid piisavalt kaua seda kordavad, siis hakkavad ka muidu arukad ja tähelepanelikud inimesed esitama küsimusi. Kas me ikkagi teame, et neid seal LAVis ei ahistata? Miks peaks uskuma seda, mida ajakirjandus ja teadlased meile räägivad?
Autoritaarse võimuga argumentide tasandil võitlemine on alati ette kaotatud lahing, sest suvalist jura ajada on lihtsam kui nüansirohket reaalsust seletada. Lisaks ei ole see jura süütu, vaid inimestele tõsiste tagajärgedega. Üks mu õppejõust kolleeg, holokausti üle elanud juutide järeltulija, kirjeldas, et rääkis loengus antisemiitlikest stereotüüpidest George Sorosi näitel ning üks tudeng küsis talt selle peale süütu näoga: „Kas ta mitte nats ei olnud?“ Vapustatud kolleeg pidi siis pikalt seletama, miks väide tõele ei saa vastata. Sõna on autoritaarse võimu relv inimeste paikapanemiseks, näitamiseks, et ei ole olemas reaalsust, mida ei saa vastupidiseks pöörata. Arutlemisega ei jõua selles olukorras kuigi kaugele.
Mida Trumpi režiim sõnadega teeb, aitab mõista Peter Pomerantsevi raamat „Miski pole tõsi ja kõik on võimalik“, kus ta käsitleb televisiooni rolli Venemaal ja seda, kuidas Vladimir Putin teadlikult toidab usaldamatust ja üleüldist künismi Vene avalikkuses. Kõike on võimalik kahtluse alla seada, ühtegi allikat pole võimalik usaldada. Iga analüüsi kohta ütleb mõni telekommentaator, et see on kallutatud, lääne finantseeritud, Venemaad õõnestav, ebamoraalne või sabotaaž. Telesaated räägivad poliitikast, aga see poliitika on täielikult välja mõeldud ja suunatud vaatajate hirmutamisele. Valitsus on korrumpeerunud, aga see pole oluline, sest keskmine venelane näeb telesaadetest, et kogu poliitika on korrumpeerunud, midagi ausat ei olegi võimalik teha. Enam ei küsita „mis päriselt juhtus?“, vaid „mis sel üldse vahet on?“. Sellest olukorrast võidab vaid juht, kes suudab kehtestada oma narratiivi – mitte argumentidega, vaid võimuga.
Trump on selles maailmas kodus. Just samade põhimõtete alusel töötab ju tõsielusarjade žanr, kust sai alguse ka Trumpi enda täheretk. Ja meenutagem, millega lõppes Ukraina presidendi külaskäik Valgesse Majja, kus Trump taas üritas näidata ohvrit süüdlasena ja oma riiki kaitsvat Zelenskõid sõjardina. Trumpi viimane lause enne Zelenskõi kojusaatmist oli „This is going to be great television“.
