Selle väikese raamatuaastaga seotud loo kirjutamine toimus läbi seletamatute raskuste. Vähe sellest, et elekter läks ära, oli ka ilm väljakannatamatult lämbe ja raamatud kukkusid isetahtsi riiulist. Pealegi alustasid noored pääsukesed harjutuslende ja isegi musträstas ütles midagi, ehkki ta tavaliselt seda juuli lõpus enam ei tee.

Asi selles, et loo peategelane ei tahtnud, et temast kunagi midagi räägitaks või kirjutataks. Minu meelest tegutses ta selle soovi täitumiseks viimased paar-kolmkümmend aastat sihikindlalt ja süvenedes – ei jaganud aadressi, ei vastanud telefonile ja e-kirjadele, väidetavalt vihkas ühismeediat ja ei osalenud üldse mitte kuskil.

„Kui saaks nii, et pärast üldse mitte midagi ei kirjutataks,“ ütles ta ühe harva pingevabama jutuajamise ajal, ise kohe oma ütlusest naeruga taganedes ja soovi mitte kuidagi selgitades. Aga kummitama tulla lubas küll.

Vaid veidi enne raamatuaasta algust sain kingituse, mida võiks ka päranduseks nimetada – minu koju jõudis isa raamatukogu. Seda oli endine omanik juba kõblanud ja harvendanud – pahn välja praagitud, aga paarkümmend kasti jäi alles ja see pidi ometi midagi tähendama.

Raamatute saabumine polnud sedasorti mure nagu tänapäeval kipub olema – mida nendega peale hakata, keegi ju ei taha suures tiraažis ilmunud eesti kirjanikke lugeda, ruumi on olulisemate asjade jaoks vaja jne. Juba kastide avamisel selgus, et see on palju enam kui raamatukogu. Näiteks saabus koos raamatutega ka arhiiv, mis aitab vaikivast mehest aru saada. Aga mitte liiga palju. Ärge arvake, et ta päevikut pidas, aga mingit jälge tahtis ta endast ikka jätta, kui isegi 1955. aastal välja antud Stalini ja Lenini pildiga kiituskirja alles oli hoidnud.

Arvan, et sõjajärgsete literaatidest lastevanemate põlvkond ei olnud üldse väga rõõmus ega lihtne. Lapsena tundus, et keegi neist ei tea, kuidas lapsevanem olla. Minu isa oli ka vahel nagu Siberist läbitõmmatud Melker Melkerson, kes aeg-ajalt rõõmsalt üllatub, et peab peale iseenda veel kellegi eest vastutama, aga enamasti tõmbus ta endasse ja tundis ilmselt lausa füüsilist valu, kui pidi natukenegi suhtlema või midagi endast andma.

Ilmselt selle tulemusena olen aru saanud, et vanemad ja lapsed ei pea üksteisest ilmtingimata huvitatud olema, aga kastid sundisid mind endasse­tõmbunud inimesega rohkem tuttavaks saama. Näiteks oli mul korraga kodus kaks kukeaabitsat: Toomas Kuke „Eesti taimede kukeaabits“, sest mul on see muidugi ka endal riiulis, ja 1948. aastal Tartus välja antud „Taimede välimääraja“, millel endiselt eelmisel sajandil korjatud villpea (Eriophorum) järjehoidjaks. 1954. aasta raamatust „Pesitsusvõimaluste loomine kasulikkudele lindudele“ saab vaadata, milliseid linde tollal kasulikuks peeti. Ei kujutagi ette, milline oleks olnud Eesti kirjandus 1960.–1980. aastatel, kui poleks olnud pagulaseestlasi ja Põhjamaade kirjanikke ning tõlkijaid, kes tassisid siinsetele literaatidele riiulite kaupa enda ja oma kaasaegsete raamatuid. See, kuidas võisid kulgeda kokkusaamised Allen Ginsbergi ja Arthur Milleriga, kelle autogrammiga raamatud läbisid harvendamise ja riiulisse alles jäid, jääbki teada saamata, aga kujutlusvõime hakkab tööle. Kui palju vabam oli see maailm, kust lubati kirjanikke NSV Liitu oma­sugustega kohtuma?

Nimedest oli raamatukogus kõige rohkem esindatud Vladimir Nabokov – nii terviklikult, et see osa kogust rändas koos arhiiviga kirjandusmuuseumi. Ma ei tea, kas isa jättis alles need raamatud, mis talle meeldisid; kirjutatud nende poolt, kes talle meeldisid; kes olid eeskujuks või oleksid võinud olla, aga juhuslikke raamatuid siin kindlasti ei olnud. Pealegi oli enamik meeskirjanikud ja usun, et edasisel uurimisel selguvad mingisugused ühisjooned. Meelevaldset järeldust rikub näiteks see, et kastidest tuli välja 1979. aastal soome keelde tõlgitud „The Hite Report“ – feministlik 500leheküljeline teos, mida oleks olnud toona võimatu tsiteerida. Või miks on alles jäetud Ivan Bunini originaal­keeles teos, kus seisab pühendus: „Ajakirja „Noorus“ endisele vastutavale sekretärile, vastikule esteedile ja kapitulandile, kuid siiski lootustandvale noorele kirjanikule, sünnipäevaks. 22. sept. 1971. Teie J. Klõšeiko, ajakirja „Noorus“ kunstiline toimetaja“. Tahaksin öelda: thanks, Klõš, sinu käest ei saa ka enam küsida, mida selle „kapitulandiga“ mõtlesid, ja miks Bunin? Alles on jäänud ka Piretile kuulu­nud 1965. aastal ilmunud Eesti loodusteadlaste reisikirjeldusi, mille omakirjutatud loo algusesse on isa tindiga kirjutanud: „Siin mul oli ilus punane habe.“ Mis tundega kümme aastat varem Siberist pääsenud noor mees Kaug-Itta ja Burjaatiasse ekspeditsioonidele läks, seda ma ei tea. Lugedes jääb mulje, et tal oli seal päris lõbus ja heast keele­oskusest oli palju kasu. Läbielatu raskus jõudis justkui hiljem kohale ja andis ainest.

Kui inimene midagi harva või enamasti läbi hammaste ütleb, siis tuleb sisu ja tähendust otsida kuskilt mujalt. Miks ta siis ikkagi ei rääkinud ega kirjutanud, ja veel nii kaua? Hoiatan, et kui midagi on üldse kontekstist välja rebitud, siis järgmine katke, mille leidsin enne muuseumi saatmist üsna suvaliselt ülespildistatud arhiivist. Ma ei tea, kas see masinakirjatekst oli osa mõnest ilmumata artiklist, aga siin ta on: „Noor inimene Linnar Priimägi kirjutab nüüd õilsusest (Keel ja Kirjandus, 10, 1972) väites, et „üha ilmsemaks on saanud, et elada ainult siirusest pole võimalik“. Jajah!? Ehk siirus polegi enam mingi voorus, sest olulisim on ikka tõe nimel edasi luisata ja hoopis hull lugu oleks siis kui mõnd kivistunud valet kaitstes alatasa lausa ainutõde esindada.“

Võib-olla leidsin kogemata leitud lausest vastuse, aga võib-olla ka mitte. Olen üsna kindel, et just selliste järelduste pärast ta endast rääkida ja kirjutada ei tahtnudki. Igatahes on kõik saabunud raamatud riiulisse koha leidnud, aga lugemata ja sestap enamik pühendusi ja üllatusi veel avastamata. See kõik seisab veel ees ja ma ei usu, et üldse oleks võimalik paremat kingitust saada. Raamatutega koos saabus ka peegel, millel on kleeps tekstiga: „We are fighting for the right to be different“ – me võitleme õiguse eest erineda.

Ma ei julge sellise teksti silma all hoidmisele mingit sügavamat tähendust juurde mõelda, sest siis lendab ilmselt majal katus pealt ja musträstad lähevad päris lolliks. Aga hea tekst ju, panen seinale koos peegliga.

Rein Saluri – kirjanik, kes elas ja luges raamatuid aastatel 1939–2023.