Raamatuid ei loeta niisama lõbu pärast. See moodustab osa ainevahetusest. Lapsena ja noorena oli mul üsna aeglane ainevahetus, olin võrdlemisi jäme, pikaldane ja hõre (lugeja). Võib-olla õnnestus seedida paari kuu jooksul üks raamat. Selle läbi lugenud, valdas mind rammestus, ei jaksanud enam peale lugeda, tuli ennast koguda. Lõpetatud raamat tekitas puhitusi ja see tuli muu tegevusega korralikult süsteemist väljutada. Tuli kuulata muusikat, vaadata ohtralt filme. Need ei ole mul kunagi sooli sõlme keeranud, võisin vaadata päevas ühe filmi teise otsa, kirjutada kassetile lindistatud hiphoplaulude sõnu lõputult vihikusse.  

Filmid ja muusika olidki – ja on siiani – tegelikult raamatuvahetuse möödapääsmatu osa, digestiiv, mis liigutab ja lahutab, annab inspiratsiooni, lisab maitset või puhastab paletti. Audiovisuaalne soust, või peenemalt sauce, mis võimaldab kõva ja kandilise kirjanduse alla neelata, teeb ta libedamaks. Ilmselt ei oleks ma ilma räpi ja triphopita kuidagi viitsinud ette võtta päris luulet, ilma veidi nihkes ja leidliku rütmita ei ole see ju miski. Ilmselt ei oleks ma ilma Lynchita kunagi suutnud seedida Kafkat, kelle situatsiooni(tragi)koomika tuleb reljeefselt esile üksnes silme ees, või isegi Deleuze’i, kelle filosoofia keskmes on ju karje – ja kus Laura Palmer muutub mõistetegelaseks. 

Aga võib-olla ei olegi need erinevad asjad, võib-olla ei piirdu kirjandus raamatutega, vaid on ammutatav iga meelega, lugedes, kuulates, katsudes, liikudes. Tervislik dieet, nagu toitumisgurud ikka korrutavad, peab olema mitmekesine.