Minu kodus on üsna palju raamatuid. Füüsikaseadused mu tillukesse korterisse sellist hulka ei lubaks. Et füüsika ära petta, ei ole kõik raamatud tingimata riiulites, vaid igal pool üle kogu korteri. Ja tõtt-öelda mulle nii meeldib, sest sel viisil moodustavad raamatud omamoodi vereringe. Selle tähtsaimaks osaks on maast laeni, kogu seina endale nõutav raamaturiiul, pulbitsev, elav ja hingav sadadest raamatutest koosnev organ, süda, mis saadab värvilised, elumahlu täis aadrid üle kogu korteri laiali. Riiuli juurest liiguvad sooned esmalt põrandale ja järile voodi kõrval, kus ootavad, mõni kannatlikult, teine niheledes, kolmas juba lootuse kaotanult, pooleliolevad raamatud. Põrandalt roomavad sooned väiksema, kunagisse ukseavasse ehitatud raamaturiiuli juurde. Sealt viivad sooned edasi kummuti peale, kus ootab ports raamatuid hooletus virnas, et neile riiulites koht leitaks. Ma pole neile öelnud, et seda ei pruugigi juhtuda. Kummuti juurest hargnevad aadrid kirjutuslauale ja toolile selle kõrval, mõlemal erialakirjandus. Laual on see kenasti käeulatusse reastatud, toolil kannatavad äsja kasutuses olnud isendid perenaise halva kombe all asju mitte tagasi panna. Edasi looklevad veresooned esikusse, kus konutab lektüür, mille olen ruumipuudusel otsustanud taaskasutusse viia – kunagi. Teekonnale jääb üksikud tuksatusi – postkastist ära toodud, aga esikukapile unustatud Loomingu Raamatukogu eksemplar, trammisõiduraamat uksenupu külge riputatud õlakotis. Siis saab ring(e) täis ning suubub tagasi südamesse, suurde vooluallikasse.  

Nii tsirkuleerivad katkematult emotsioonid, informatsioon, värvid, lõhnad, mälestused, unistused ja igatsused. Kõik need pealtnäha kitsukestena kaante vahele surutud sajad ja sajad otsatud omailmad, kus olen varju ja tuge leidnud. Maailmad, kuhu saan vajadusel alati tagasi pöörduda, maapakku minna ilma igasuguse bürokraatiata. Niisugune vereringe annab elamispinnale, korterile elu – sellest saab kodu.