Möödunud nädalal, taasiseseisvumispäeval oli mul taas kätte jõudnud aeg oma kuulipilduja moonakastidest ehitatud raamaturiiul ümber organiseerida. Sellistel puhkudel, eriti siis, kui on tarvis uude elamisse kolida, tekib paratamatult küsimus, kas on ikka hea mõte oma kodus pidada või palehigis ringi hiivata vaata et terve tonni kaaluvat mateeriahulka, millest on korraga võimalik kasutada vaevu kilogrammi jagu ja mille ülejäänud osa seina ääres passiivsena tolmu kogub.  

Viimastel aastatel olengi konkreetse lugemissoovi tekkides aina parema meelega raamatukogust läbi astunud. Raamatute laenamisega seondub muidugi omaette problemaatika. Näiteks mäletan ehk liigagi väiklase täpsusega, kuidas üks mu juhuslik tuttav ei viitsinud mulle tagasi anda Ted Hughesi luulekogu, mille olin talle laenanud, tuues põhjenduseks, et seda on kastihunnikust, kuhu see Tartusse kolimise käigus sattunud oli, liiga vaevaline üles otsida (enamasti jätan hea meelega oma raamatuid sõpradele, ausõna).  

Laenutamisega seondub veel üks kallima hinnalipikuga raamat minu riiulil: kulunud halli vakstukaanega nõukaaegne Günter Grassi „Plekktrumm“, mis jäi kahetsusväärsel kombel ülikooli ajal raamatukogust nii kauaks minu juurde, et vanaema pidi mul aitama seda inkasso käest 800 krooni eest välja osta. Just selliste tähenduslike artefaktide kogumiseks kodune raamaturiiul näibki olevat, olgu need Stevensoni „Aarete saar“, mille sain lapsena tänaval viieka eest ühelt õlle järgi janunevalt mehelt, või käsikirjalised kladed minu vaarisa ülikehvade amatöörluuletustega, milles figureerib näiteks „kelm Libido“. Riiul on nagu noot või sõel, mida vead enda järel läbi elu ja kuhu jääb igast perioodist eri põhjustel midagi kinni. Ja kuigi saagi hulka satub ka juhuslikku, on enamasti siiski raske leida raamatuid, mida selle kogumi küljest kerge südamega lahti kangutaks ja kodust minema viiks.