Mida aeg edasi, seda väiksem on mu kirg raamatuid omada. Olen tasapisi taipama hakanud, et raamat on materiaalne asi, mis võtab ruumi, ning et õigupoolest on mõtet kodus riiulis hoida ainult neid raamatuid, mida elu jooksul mitu korda loetakse. Nõnda olen end viimasel ajal tabanud ostmas eelkõige neid teoseid, mida olen juba lugenud või mille kohta tean, et loen neid elu jooksul rohkem kui korra.

Ent samal ajal on toimima hakanud teine, õieti vastupidine suundumus: raamatu ja minu meelelise suhte süvenemine. Mulle on alati meeldinud raamatuid nuusutada. Ma jumaldan raamatute lõhna. Kui erinevalt võivad nad lõhnata! Uue raamatu lõhn oleneb suuresti trükivärvi ja paberi omadustest. Mõni lõhnab tugevamini, teine vähem. Vanade raamatute hõng on hoopis eriline, trükivärvi lõhn on tavaliselt juba haihtunud, küll aga saab teost nuusutades aimu sellest, kus ja kuidas on trükist hoitud. „Nina raamatus“ ei ole mingi metafoor, ma loengi ninaga.

Kuigi e-raamatud on reisile mugavad kaasa võtta, eelistan paberraamatuid. Paberraamatu käeshoidmine teeb mind õnnelikuks, ja kui tegemist on näiteks romaaniga, siis tunnen rõõmu sellest, kui ta on hästi paks: jätkub kauemaks! Raamat on nagu magustoit, mis peab hea rasvane olema, teda peab ikka rohkem olema kui ainult üks amps, millest jagub üheks õhtuks.

Olen veendunud, et raamatutele meeldib, kui neid loetakse, selle pärast laenan neid hea meelega sõpradele välja. Vahel juhtub, et mõni teos koju tagasi ei tulegi. Siis on korraks kurb, aga lohutan end mõttega, et ehk leiab ta sedaviisi rohkem lugejaid kui minu riiulis järgmist lugemiskorda oodates.