Erkki mängis natuke aega, aga siis kadus koos oma raamatute ja saiadega tuppa. Nii kirjeldas mind üks mu sõber. Tegevus toimus umbes 45 aastat tagasi meie Muhu suvemajas. Ja kas teate mis: ka praegu kaon ma raamatutega mõneks ajaks tuppa. Saiade asemel on nüüd küll kehakaalu pärast enamasti õunad, aga raamatud on jäänud.
Kuid küsimus on, milliseid raamatuid lugeda. Siin lähevad asjalood keeruliseks. Varem võis arvata, et iga „õige eestlane“ peab olema lugenud Lutsu, Tammsaaret, Underit, Alverit, Läti Henriku Liivimaa ja Balthasar Russowi kroonikat, „Eesti rahva kannatuste aastat“ jne. Eks ikka selleks, et olla vaimselt eesti ühiskonna täieõiguslik liige.
Aga praegu? Raamatu valimine lugemisvaraks on juba sellevõrra keerulisem, et peaaegu pole raamatut, mida loeks valdav osa inimestest. Seetõttu ei juhtu midagi hirmsat, kui seltskonnas tõdeda, et polegi lugenud Indrek Hargla või Valdur Mikita viimast teost. Suure tõenäosusega pole ka paljud teised neid lugenud.
Säärane olukord tekitab kahetise tunde: ühelt poolt võib lugeda raamatuid, mida keegi teine – või vähesed – on lugenud. Teiselt poolt aga teiseneb avalikkus, mis on olnud demokraatia seisukohast oluline element. Teisenemise all pean silmas seda, et valgustusajal tekkinud avalikkus ja koos sellega ka avalik arvamus ei põhine enam raamatutel. On ju raamatute tiraaž jäänud väikeseks ja raamatud ei suuda võistelda ilmumiskiiruses ega mõjukuses ühismeediaga.
Selles valguses tulebki vaadata Eestit ja naaberriikegi väisanud juutuuber IShowSpeedi, kes tekitas Eesti avalikkuses tormi. Tiit Hennoste ennustas IShowSpeedi põhjal eelmises Sirbi numbris „väga koledat tulevikku“ (Sirp 25. VII 2025). IShowSpeed võib meeldida või mitte, aga tema visiit ja eriti reaktsioon sellele näitabki avalikkuse teisenemist. Kas keegi mäletab, millal mõni raamat Eestis säärase reaktsiooni esile kutsus?
Osa valulisest reaktsioonist on seotud mõistagi valitsuserakondade kehva reitinguga. Kelle tahes ka peaminister Kristen Michal oleks kutsunud Eestit reklaamima, oleks ta saanud võtta igal juhul. See on osa poliitilisest olukorrast, mille tekitamisel on Reformierakond ämmaemanda rollis.
Kuid kui lahutada võrrandist poliitika ning tulla tagasi Eesti reklaamimise ja avalikkuse teema juurde, siis pole juutuuber IShowSpeedis midagi traagilist või imelikku. Kas Eestit reklaaminuks paremini mingi arvamuslugu näiteks New York Timesis või Frankfurter Allgemeine Zeitungis? Või rändrahn?
Ei maksa nüüd arvata, et raamat täiesti ära kaob. Digiraamatute väike osakaal raamatute müügiedetabelites näitab, et paberraamat on jätkuvalt eelistatud seisundis. Ent asi on selles, et raamat ei kujunda enam avalikku arvamust. Avalik debatt on kandunud ühismeediasse, mille tõttu kannatab ka traditsiooniline ajakirjandus.
Pigem saab raamatust luksuskaup, nii nagu see oli Johannes Gutenbergi ajal XV sajandi keskpaiku. Raamatud olid haruldased ja nende üle vaidlesid omavahel kirjavahetuses Euroopa haritlased, kuid raamatute tähtsus tõusis avalikkuse tekkega valgustusajal. Siis oli raamatuid lihtsam ka trükkida ja levitada. Koos avalikkusega arenes ka demokraatia – haritud rahvas langetas otsuse kirjasõna põhjal.
See kõik on saanud ajalooks ja praegu teeb rahvas otsuse ühismeedia najal (meenutagem Jüri Ratta kampaaniat Euroopa Parlamendi valimistel). Lööklaused, meemid ja ärapanemine ühismeedias kujutavad endast valimiskampaania lahutamatut osa. Küsimus on nüüd pigem selles, kuidas sellesse kõigesse suhtuda. Kas nutta stefanzweigilikult taga „eilset maailma“ või katsuda olukorraga kuidagi toime tulla? Raamatu osatähtsuse vähenemisest on muidugi kahju, kuid samamoodi võib tunda end halvasti Eesti halva ilma või Euroopa kuumalaine tõttu. Neid nähtusi saab väga vähe mõjutada.
Avalikkuse teisenemine ja killustumine on osa sellest uuest reaalsusest. Ent jääb alles ka inimesi, kes loevad raamatuid ja langetavad oma elus otsused nende põhjal. Ning siis on enamus, kes raamatuid ei loe ja kellele on ühismeedia (mõnikord ka koos tehisaruga) uus universum. See aga tähendab, et väheneb abstraktse mõtlemise oskus, sest raamatuid lugevaid inimesi on järjest vähem. Suurearvuliste ühiskondade puhul pole see võib-olla nii suur probleem, sest raamatuid lugevate inimeste hulk ei lange alla kriitilist massi, aga Eesti-suguses ühiskonnas, kus iga inimene on arvel, paneb see muidugi muretsema. See kõik on lähiaastate küsimus, sest noori – ehkki on ka meeldivaid erandeid – ei saa väevõimuga panna raamatuid lugema. Nemad vaatavadki juutuubereid ja tiktokkereid ning ajaratast tagasi keerata ei saa.
Aeg-ajalt tekib mul ühismeediat sirvides tunne, et raamatuid lugevad inimesed elavad Eestis justkui mingis sisepaguluses. Enamik neist ei soovi tegeleda poliitikaga, ja on suhteliselt vähe ka poliitikuid, kes loevad raamatuid. See on ka arusaadav, arvestades tegevpoliitikute päevaplaani ning igasuguseid aruandeid ja seaduseelnõusid, mida nad on kohustatud lugema, kuid hea raamat annab siiski kokkuvõtte ja tervikpildi asjadest, mis meid ümbritsevad. Või kui rääkida heast ilukirjandusest, pakub võimsa emotsiooni.
Seniks aga, kui see on võimalik, kaduge teiegi raamatutega oma tuppa, lülitage end välja ühismeediast ja asuge lugema. Mida, see on juba teie – ja ainult teie – valida.
