Kusagil Põhja-Tallinnas on avatud uus baar, nimega Amsterdam. See ei ole koht, kuhu satutakse juhuslikult hilistel öötundidel, kui ülejäänud kõrtsid on ukse külastajatele juba sulgenud. See on Krulli kvartali kõrgustesse peidetud ajutine speakeasy bar, etenduspaik, kuhu jõudmiseks tuleb läbida ükssarvikutest pakatav uusarendusrajoon ning sisenemisel leida end samast ruumist käsitööõlut ja gurmee hot dog’e pakkuva restoraniga.

See pole harilik baar, kuhu sisse astudes tellid joogi ja lahkud pärast janu kustutamist. Enne tuleb lunastada Fientast 33 euro eest pilet, et siseneda „Baar Amsterdami“, mille on lavastanud Jarmo Reha, tema on ka peaosatäitja, muusika­instrumentidel musitseerib Kaspar Uljas ja baarileti taga seisab Aili Nael. Koos luuakse õdus õhkkond, kus esitada legendaarse belgia-prantsuse šansoonilaulja Jacques Breli laule.

Kontseptsioon on lihtne: Krulli majas on eraldatud Ekspeditsiooni stuudiole mahukas ruum, mille ühte nurka on sündinud salong. Kontsert-lavastust „Baar Amsterdam“ selles salongis etendataksegi, lastes Breli prantsuskeelsete laulude eestikeelsetel tõlgetel kõlada Reha ja Uljase ettekandes. Õhtu avab kaver loost „Port d’Amsterdam“, mis on kohandatud sobivasse konteksti. Sadamast on saanud baar, ent meeleolu säilitatud: uues õlitatud kuues iha, joobumus, häbi ja uhkus esinevad kultuurilise ümberpaigutusena, milles tekst on muunud, aga afekt alles.

Lauad ja toolid on laotatud üle L-tähe kujulise tasapinnalise ruumi. Hilinejal või täpselt saabunul läheb üht-teist kaotsi: tagumistes nurkades avaneb vaade peamiselt etendaja peanupule, instrumentalist jääb sootuks nähtamatuks. See pole tingimata puudus, vaid osa atmosfäärist, kus vaataja peab oma valvsat hinnangulisust nurkadest siluma ja kanaldama leplikkust. Nii vormilt kui ka sisult pole tegemist konservatiivse seisame-kõik-ühes-sirges-reas lavastusega. Etenduse ajal julgustatakse kasutama tualetti, käima baaris, liikuma – tegema, mida hing ihaldab. Pigem võib Reha lavastust käsitleda kogunemisena, kus kehade ja kunstliku butafooria asemel toimivad hääled, tekst ja atmosfäär. Sellises baaris istuks isegi igal teisel õhtul, kuulaks head muusikat ja šarmantset „õhtujuhti“, kes saadab koos sinuga õhtu hommikusse.

Aga pileti soetanuna võib paraku tõdeda, et selline kultuurifenomen on praeguseks peaaegu välja surnud ning seetõttu annabki seda sellisel kujul kenasti müüa. Walter Benjamini tähenduses võib seda vaadelda kui aurataolist kohalolu, mis ei ürita otseselt reprodutseerida kunagist elamust, sest see oleks igas mõttes täiesti võimatu. Kogu asi ongi teadlikult konstrueeritud paistma läbi tänapäeva prisma: alates Reha mustast T-särgist ja lõpetades värskelt valminud ruumi keemilise lõhnaga.

Kuidas üldse kirjeldada eelmise sajandi teises pooles tegutsenud Breli? Eelkõige oli tema esituslaad läbinisti lihalik, sülge pritsiv, hüsteeriline, kohati omaenese kehas maaliliselt piinlev. Brel ei laulnud publikule, vaid publiku kaudu. Tema spastiline, agressiivne ja lagunev kehakeel töötas suuresti vastu tolleaegsele romantilisele mehelikkuse ideaalile, keeldudes kordumast ja muutumast iseenda monumendiks.

Lavastuse avalugu mõjub sel taustal mõneti vastuolulisena. Kuigi tegu on Breli ühe kuulsama lauluga, on sellest säilinud vaid üks salvestus, albumilt „Olympia 1964“. Üks väidetav põhjus on Breli põlgus selle loo vastu. Ometi on seda korduvalt kaverdatud, üheks tuntumaks David Bowie 1971. aasta versioon. Bowie imetles Breli ja soovis temaga Pariisis olles ka kohtuda. Brel keeldus ja nimetas Bowiet halvustavalt „homoseksuaaliks“, paljastades nii enda kui ajastu kehastuse: kunstniku, kes suutis küll väljendada haavatavust, ent ei pääsenud omaenda normatiivse mehelikkuse piiridest. Ka „Baar Amsterdamis“ on Breli lüürika ja olemuse immanentne pingestatus tõlkes kohal. Silmas pidades Breli metafooridest laetud elutööd, tuleb tekitatud tunde eest kiita laulusõnade tõlkijat Indrek Koffi, kes on arvestanud kõikvõimalike lausevaheliste kultuuriliste ja isikuliste mõõtmetega. Kui liita see Reha terava huumori ja karismaga, tulebki kokku eneseteadlik ood möödunud ajale.

Kindel see, et Breli looming ja sellest paiskuv energia on piisav emotsiooni ülesehitamiseks. Küsitavam on lavastuse kontseptuaalne täide. Lavale astub „kirvenäoga mees“, nagu Reha end hellitavalt nimetab, ning kutsub üles magusa tossu austajaid ruumis e-sigarette tõmbama. Päris suitsu teha ei tohi, seega mängib too pisike performatiivne žest eeldusele, et kogu ruum täitub tossuga, mis ei jäta riietele rõvedat haisu. Mugandatud rustikaalsus!

Reha on oma rollis vaieldamatult nauditav ja teadlikult ülevoolav, ent kogu õhtu loogika on üllatavalt sirgjooneline. 33 euro eest ostetakse pilet salongi, kus veini hind langeb etenduse käigus peaaegu olematuks, et inimesed ikka ohjeldamatult jooksid – mõneti see isegi toimib. Peale veini pakutakse baaris vaid vett ja pähkleid, rõhutatult tasuta.

Veinil on aga lavastuse tervikus arvukalt allegoorilisi tähendusi. Ühelt poolt toidavad kultuuri alkohoolikud ja hasartmängurid – seega, iga veini soetanu annab kopika kultuurile tagasi. Teiselt poolt pole veinijoomine pelk tarbimisakt, vaid sotsiaalne liim ja esteetiline tööriist, mis loob kollektiivse häälestuse. Pierre Bourdieu eristuse loogika järgi saab veinist kultuuriline marker, mis määrab teatud klassi, n-ö kultuurse inimese staatuse. Karsklasele mööndusi ei tehta ja kuigi mind see võte eriti ei häirinud – isegi vastupidi, ninanipsus karskust idealiseerivale ajastule on mingit värskendavat ausust –, võib pidev publiku ärgitamine mõjuda alkoholipropagandana maailmas, kus püütakse sõltuvustest vabaneda.

Vahest häirivaimaks võõrkehaks kujunes etenduse lõpus aset leidev hinna­kirja ettelugemine: kui palju ruumis miski maksab ja millises summas kulka lavastust on toetanud. Rahastuse pedagoogiline rõhutamine on pigem iganenud võte, mitte tänuväärt läbipaistvus. Kõik maksab. Kas edaspidi peaks filmi lõputiitrites ka iga asjaosalise palga ja osakonna kulud kokku lööma? Või pärast muusikafestivali arvutama, kui palju kellelgi lapsepõlves solfedžotunnid maksma läksid? Kunstiline ruum ei peaks end õigustama kalkulatsiooni kaudu. Enamasti vingutakse, et raha on vähe, ja teatakse, et raha on vähe. Seega pole oluline, kas olla lava ees, taga või peal, kõigil on sama mure ning praegusel juhul tõmbab see muidu mõnusa rütmiga etenduse energiat maha.

Lavastuses saavutatakse edukalt teatav hauntoloogiline* efekt: kohalviibija igatseb midagi, mida ta pole kunagi kogenud. Kui mõelda juurde törts maagiat ja eemalduda „Baar Amsterdamist“ kui teatrist, unustada asukoht ja lasta olustikul end juhtida, siis tekitas tervik huvi sellise formaadi populariseerimise vastu. Et nõnda normaalseks saanud varieeruvuse asemel pannakse selge valiku ette, kas vesi või vein, ning sellega asi piirdubki. Kui haruldaselt vabastav on sellises piibellikus binaarsuses vastata! Seesugune vabanemine laieneb kogu lavastuse olemusele, mis ei soosi kramplikku ja rammestunud vaatajat. Kui jätta kõrvale vähesed küünilised ja poosetavad hetked, siis on Reha lavastatud kogunemine üdini nauditav ja tänuväärt ettevõtmine, mida julgen soovitada igaühele, kes hindab muusikat ja õdusat olustikku ühekoos.

* Jacques Derrida järgi on „hauntoloogia“ ideede kogum, mis viitab sotsiaalse või kultuurilise mineviku elementide tagasitulekule või püsimisele, need justkui kummitavad olevikus.