Kui ma „Viimase liivlase“ esietenduse järel millestki puudust tundsin, siis rahvalaulust, kus peig sõidab oma kallimale kosja. Kõigile tuttav liivi rahvalaul „Puhu tuul ja tõuka paati“ oleks lavastusele ilmselt andnud hoopis teise varjundi, ambivalentsuse tagaplaanile surunud. Ma ei mäleta lavastuse muusikat, küll aga lainete koha ja elektroonilist mürinat, ähvardust markeerivat heli.
Kui teatris kõneldakse minevikust, siis jutt käib tegelikult tänapäevast. Jutustades liivlastest muretsetakse meie tuleviku pärast. Kui lugesin pealkirja, siis esimene reaktsioon oli, et jutt käib viimasest eestlasest.
Paavo Piigi kirjutatud ja Marta Aliide Jakovski lavastatud „Viimane liivlane“ on üks neist viiest lavastusest, millega Tallinna Linnateater avas oma uue maja. Ja üks kahest algupärasest tekstist nende viie hulgas, teine on Uku Uusbergi kirjutatud „Avamine“ Egon Nuterile ja talle endale. „Viimane liivlane“ on surutud teatrikompleksi kõige väiksemasse saali, aga ambitsioonilt on viiest lavastusest küllap suurim – olla noor ja moodne Tallinna Linnateatri range ilmega repertuaaris.
Paavo Piigi tekstis on salvestatud üks hetk eesti keeles ja Eesti poliitikas. Noored räägivad inglise keelt valimatult läbisegi eesti keelega, või võiks seda nimetada estoinglišiks. Poliitikas annab tooni pronatalistlik joon, esikohale on seatud sündimuse suurendamise nii naiste heaolu kui ka kõige muu arvelt. Samal ajal kogub Venemaa piiri taga jõudu ning uus sissetung näib olevat ainult aja küsimus. Lavastus püüab hirmu ja ebakindluse õhkkonna täpselt kinni.
Piigi valikud autorina püsivad alahoidlikult turvalisena. Kuigi ta võiks meenutada Eesti ühegi püssilasuta ära andnud Konstantin Pätsi, eelistab ta selle asemel tema kaasaegset, Läti riigipead Kārlis Ulmanist. Tõsi, Isamaa rahastaja Parvel Pruunsild ja tema ustav kaasvõitleja Lea Danilson-Järg saavad pihta, nii et tolmab, aga kokkuvõttes mõjub Isamaa rappimine pigem madalalt rippuva puuvilja noppimisena. Nagu ka üks naeratava grimassiga poliitik, pöial püsti, puudu oli veel vaid oranžikas grimm. Donald Trump oli paigutatud äraandja konteksti. Esmalt mõjus selline tõlgendus üllatavalt, aga kui järele mõelda, siis Eesti julgeolek on üles ehitatud ettekujutusele, et keegi kolmas tuleb meid päästma.
„Viimane liivlane“ püsib põhiliselt kadunud rahva loo jutustamisel. Niivõrd, kui seda postdramaatilises teatris juhtuda lubatakse. Sõnade nappus või isegi ülearusus iseloomustab füüsilisele eneseväljendusele, helide ja valguspiltide meeleoludele üles ehitatud lavastust. Kujutan üpris elavalt ette näitlejate kimbatust, kui nad lugesid esimest korda teksti, sest pole seal rollide nimesid ega tegelaste iseloomustamiseks vähimatki, millest kinni hakata.
Tallinna Linnateatri kõige väiksema saali lõikab lava pikuti pooleks. Näitlejad püsivad lähedal ja samas ka kaugel, sest publik istub ka saali otstes. Tõsi, video, valguse ja helitehnika ülikallis täiuslikkus korvab vagunikujulise ruumi kitsikuse. Lavastuse ühe säravama hetke, Evelin Võigemasti loitsiva nõia sammudele jätkub ruumi mitme meetri jagu, nagu ka Külli Teetamme heitunud tegelasele, kes ühtaegu peab hakkama saama nii esimese kui ka viimase liivlase kujutamisega. Tõnn Lambi hääl seostub veel pikaks ajaks liivlastega. Epp Eespäev ja Andres Raag neile lisaks, kõik emandad ja isandad, enamasti näitemängu nimetud osatäitmised.
Üks mõte ei lase lahti: mõtlen näitlejate paljastele varvastele. Kontsad oleks lavakatte lõhkunud, aga paljasjalgsus rõhutas ehedust ja kohalolu, vahetut kontakti, mida näitleja tahab vaatajatega saavutada, seistes iseendana laval. Ühtlasi on see kui millegi endast loovutamine, isiklikkuse allakriipsutamine. Näitlejad tajuvad uudset teatrit ilmselt tänamatuna, sest neil pole rolle, millesse kehastuda, kostüüme ega rekvisiite, on vaid nende enda keha ja hääl. Selline lavastus nõuab rohket eneseusku, fantaasiat ja usaldust.
„Viimane liivlane“ mõjus ühtaegu ängistava ja lootusrikkana. Kuldne lava oli kui sillerdav liiv või päikesepaiste, nii ühest kui ka teisest pole liivlaste kodurandadel puudust (kunstnik Arthur Arula ja valguskunstnik Rommi Rutas).
Liivi keelt võis kuulda, jumalatest aimu saada, ka sellest, et üks rahvas ei hääbu kergesti. Nägin lavastuses liivlasi ja eestlasi ning keda kõike veel, aga ometi jäi kahtlus, et midagi on justkui puudu. Võimalik, et see pole lavastuse kujutluspiltidest veel selginenud.
Näitlejate rollid tegid veelgi raskemaks lavastaja ja teksti autori erisuunalised püüdlused. Kui Paavo Piigi tekst on otseütlev, kasutab ühes stseenis ka dokumentaalset dialoogi, siis Marta Aliide Jakovski jätaks ilmselgelt mõistmise ja mõtestamise vaataja hoolde ega tahaks liiga palju ette öelda. Nii segunebki kõrtsiõhtule iseloomulik poeetiliste kujunditega stand-up’ilikkus. Üks ei välista teist, ent teksti stiilihüpped olid kui Ameerika mäed. Juba viidatud madalal rippuvad viljad lõhkusid teatrile omast mitmeplaanilisust.
Ometi on lavastaja eesmärk jutustada lugu piltide, helide ja näitlejate füüsise vahendusel eriline ja eristuv. Tallinna Linnateater võib küll olla sõnateater, aga sõna on vaid üks väljendusvahend, mida edukalt kasutada. Kui väljenduda pidulikult, siis „Viimane liivlane“ on kui kummardus hääbuvale kultuurile. Või kas siiski on, sest „Puhu tuul ja tõuka paati“ püsib ühena lätlaste pühadest lauludest lõunanaabrite meelel. Omariikluseta rahva kultuur on murdnud suuremasse konteksti ja kinnistanud enese seal hoopis uut moodi.
