
Kai Olivia Arrak: „Meil on sisemine sund kirjutada sõjamälestusi, metsavendadest-sugulastest, lugusid sõpradest ja töökaaslastest, matkaseiklustest, elust Siberis või kauges riigis, kuhu vabatahtlikuna satutud.“

Valve-Liivi Kingisepa hinnangul on eesti kirjakeeles 500 aasta jooksul suurima muutuse läbi teinud ortograafia ja sõnavara.

Gregor Kulla: „Püüdsin „Peenraga“ luua terviku, mille kõik osad toetavad üksteist, mitte ei ole juhuslikud. Raamat on kõigest üks osa visioonist.“

Kultuur ei ole kulu, vaid tark investeering tulevikku, on veendunud Marja Unt, kelle abiga on Tartu sõnajälgi tipitud täis kogu maailm.

„Sihtkapitalid on žüriisid kokku pannes alati püüdnud jälgida, et nende koosseis oleks mitmekesine ja tasakaalus,“ kinnitab Piret Viires. „Otsused on aga nende enda teha.“

Tauno Vahter: „Igatsen rohkem rõõmsat ja sundimatut arutelu raamatute üle – arutelu, mis tekitaks tunde, et lugemine on normaalne ajaveetmise viis ning võib teatud juhtudel olla ka hariv.“

Maarja Kangro seisab Eesti Kirjanike Liidu juhina hea literaatide rõõmsa meele ja raamatute kättesaadavuse eest.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.