-
Tegelikult võiks meie uues iseseisvuses panna järele mõtlema iga asi, sest meie keskel ja ümber ei ole midagi nii väga iseenesestmõistetav. Ilmselt tuleb koguni seletada, missugused asjad peaksid olema enesestmõistetavad ja mis see üldse on.
-
-
Kas me oleme valmis teise inimese siiraks tunnustamiseks? Labaseks minnes võiks vastata kohe, et ega ei ole küll, kuid katsugem, kas või vastu voolu, olla labaseks madaldumata.
-
Oleks väga veider, kui Saaremaal leiduks oma Tartu maantee. Maailma ainukene Keeleuuenduse maantee võiks olla seal vabalt, sest piki Kuivastu – Kuressaare vana postmaanteed liikusid palju kordi nii Johannes Aavik kui Villem Ridalagi. Tartu maanteed pole ka näiteks Mõisakülas, kust otseteed Tartusse ei tule.
-
Keskerakondlaste hirmu taga on süvenev ebakindlus nende ees, kes muutuvad demokraatia suhtes nõudlikumaks.
-
Varsti kümmekond aastat tagasi pöördus minu poole ühe välisriigi suursaadik palvega, et hakkaksin mediaatoriks. Sõites mööda Narva maanteed kesklinna poolt Piritale ei kõnelnud me temaga Maneeži ja Pronksi tänava vahel kummagi emakeeles. Siiski ei pidanud saadik seda sõna ka tõlkima. Muidugi ei mõelnud ta füsioloogiale ega pidanud mediaatori all silmas “muhvi” (eriti selles sõna rõvedas tähenduses!). Ta mõtles tasakaalustajale, mille rollist ma keeldusin, sest see oleks eeldanud kokkumängu mulle võõrastega.
-
Ühel lõunasel tunnil astus meie korterisse vana noor tudeng. Ennemalt oli tavaline, et ülikooli astuti kohe pärast keskkooli lõpetamist. Praegu see enam nii ei ole, ülikooli võidakse minna ka siis, kui keskharidus hakkab juba ununema. Tänavuse suve hakul lõpetas Tartus tudeng, kes oleks võinud lõpetada juba poolteist aastakümmet tagasi. Pere-elu tuli peale, aga nüüd oli tal kraadi vaja, sest muidu ei liigu ta töökohal edasi. Justnimelt kraadi, mitte teaduslikku tööd…
-
Minu isiklikku arengukava Internetis ei ole. Arvutilaual asub hiirepadja kõrval sõjaeelsest ajast pärit kartoteegikaart, ühel pool jooksva päeva ülesanded, teisel pool kohustused nädalaks. Kui neist mõni saab täidetud, tõmmatakse ta maha või tähistatakse linnukesega. On kaart nii täis kirjutatud, et sinna enam uut juurde ei mahu, visatakse see paberikorvi ja ma võtan järgmise kaardi.
-
Praegu veel keskealine lehelugeja mäletab küllap, kuidas aastal 1989, kui hakkas ilmuma ajaleht Eesti Ekspress, tuli värske eksemplar Tallinnas müüki reedesel päeval ajaliselt õhtulehena. Tartusse jõudis ta siis teisipäeva keskhommikuks. Seda kogenud, nimetasin ma selle lehe isekeskis otsekohe Eesti Tilisangaks. Hakata sellisest aeglusest – Pravda jõudis Tartusse vähemalt kaks korda kiiremini – eraldi kirjutama tundus siiski norimisena, sest oli selge: kui lehe väljaandja majanduslikult kosub ja tehnoloogia täiustub, hakkab ka…
-
Betti Alveril, kelle kõige kauasem kodu jäi meie praegusest kodust sada meetrit lõunasse, käis päris palju külalisi. Mõnda neist ta ootas, mõni oli tüütu. Sama tunnistas aastakümnete eest akadeemik Paul Ariste. Olen minagi läinud nooremana vahel külla nii, et pole aimanud, et pere või inimene tahab olla üksi. Vähemasti omaette. Paaril korral olen jäänud ka kauemaks kui õige.
Inimene vajab edasielamiseks selgust eneses ehk nagu ütles kord Kalju Lepik – sa…
