
Triin Ojari: „Meie linnade mitmekihilisus ja ajalooline südamik päästavad väga palju. Kõlab banaalselt, aga mitmekesisus on rikkus.“

Veljo Kaasik: „Mina tegin enamiku töid üksi ega jaganud kellegagi autorsust. Nüüd on arhitektide meeskond nii suur, et ei mahu vanasse Läti bussigi.“

Raoul Kurvitz: „Arhitektuur on niisugune valdkond,” et kui oled ree pealt maas, ega siis enam sinna tagasi ei sikuta, aga ma pole ühtegi oma eluvalikut kahetsenud.

Arhitektide ja ehitusinseneride liidu juhid on võtnud erialakeele käsile ja nüüdseks on paika saadud umbes 60 ehitus- ja arhitektuuriterminit – tagasihoidlik algus.

Jaak Huimerind: „Esmamulje hoonest on kõige olulisem: kui see on hea või väga hea, siis on asi korras.“

Raul Vaiksoo tuttavad on pärast filmi vaatamist tunnistanud: „Täitsa meie Raul! Selline ta just ongi!“ Äratundmisrõõmu ei maksa alahinnata. Mida ütleb aga film neile, kes teda ei tunne?


Arhitektide liit on kasvanud ja muutunud koos ühiskonnaga, aga eesmärk on saja aasta vältel olnud ikka üks: luua ehitatud keskkond, mille üle saab uhke olla.
Portreedokumentaalfilm arhitekt Alvar Aaltost pakub ebatavaliselt isiklikku plaani, sümbioosi arhitektuuri- ja armastusfilmist.
Koos maanteedega on ehitatud hulgaliselt viadukte ja sildu, müratõkkeid, mõnel pool ka peatumispaiku, kuid disainerid ja arhitektid on neist targu eemale hoitud.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.