$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal

Kui eelarvamustest lahti lasta, pole uus Indiana Jonesi sarja film nii tolmune midagi. „Saatuse seier“ on lõbus ja igati eeskujulik suvine kassahitt.

„Viimane vahipost“ on näide sellest, et pretensioonitu meelelahutus ei pea alati tähendama oma kunstilistest teesidest ja põhimõtetest loobumist.


„Puuraiduri lugu“ on nagu destillaat kogu Põhjamaade filmikunstist: karged teemad valatakse üle napaka huumoriga ning seda kõike hoiab käimas väga täpne arusaam oma identiteedist.
„Lõplik lõige“ on kultusliku zombifilmi häbenematu uusversioon, aga õhku jääb küsimus, milleks seda siiski tarvis oli.

Vendade Dufferite ulme- ja õudussari on maha murdnud kõik müürid, kogunud sadu miljoneid vaatajaid ja saanud tänavust suve määratlevaks meelelahutuseks.

Filmid „Must telefon“ ja „Mõnele meeldib toorelt“ mõjuvad suveõhtul kui sahmakas jäävett näkku. Meel saab lahutatud ja jahutatud ning näpuotsaga jagub ka hirmu.

„Kiik, kirves ja igavese armastuse puu“ on kahe täiesti tundmatu tegija käe all sündinud uskumatult terviklik ja tugev debüüt, mis on oma madala eelarve viimse sendini vääriliselt realiseerinud.
Neli suurt Ameerika õudusfilmi pakuvad fännidele täpselt seda, mida nad soovivad, ehk ei midagi uut.

Sellest, kas ja kellele on vaja filmide füüsilisi vaatamiskoopiaid, räägivad levitajad, produtsendid, kriitikud, müüjad ja ostjad.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.