$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal

Margus Oti heaolufilosoofia püüab kannatust mahendada, näha selles pigem (omasüülist) hälvet ontoloogilise ürgheaduse suhtes kui sügavamat ontoloogilist probleemi.

Toomas Siitan: „Varasemates muusikalugudes on tehtud selget vahet omal ja võõral. Oleme püüdnud seda ümber defineerida: see, mis meil on oma, ei oleks saanud tekkida ilma imporditud kultuuri põhjata.“

Rüdiger Safranski: „Ma armastan filosoofias seda, mis on kirjanduslik, ja kirjanduses seda, mis on filosoofiline. Niimoodi saab kirjutada ainult väljaspool ülikooli.“


Avaridade poeetika Oskar Lutsu ja Marcel Prousti teostes

Terviku tähtsustamine looduse tunnetamisel ning looduse mõjuga seotud ilu- ja ülevustunde väärtustamine teeb Kantist tänapäeva keskkonnahoiu ja keskkonnapsühholoogia valguses huvitava mõttepartneri.

Irene Vallejo esseistlik uurimus „Lõpmatus papüürusroos“ on tänuväärt teejuht kirjasõna hämarusse kaduvate lätete juurde.

Ahto Lobjaka tõlkedebüüt on söakas ja ta on heitnud kinda kogu senisele Heideggeri tõlketraditsioonile, tõlkinud ringi peaaegu kõik Heideggeri peamõistete varasemad eestindused.

Mälu on nagu emamesilane tarus: ema hoiab taru koos, tema kaudu määratlevad ennast ülejäänud mesilased.

Tõnu Õnnepalu tekstikorpust ümbritseb lai kirjanduslik, ajalooline, kultuuriline ja teoloogilis-religioosne pilvevöö, mille väljapuhastamine ja esiletoomine on ilmselt alles tulevaste kirjandusuurijate pärusmaa.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.