$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal

Näitusele „Kosmos“ on koondatud 14 kunstniku teosed. Nende looming on nõnda kihiline, et tekkinud on haaratavuse piiril asetsev ruum, mille horisondid pidevalt käeulatusest välja ähvardavad nihkuda.

Graham Swifti romaani „Emadepüha“ keskne motiiv on aeg. Müsteerium ei seisne ainult aeglustunud või seiskunud aja hetkedes, vaid ka nende hilisemas jätkuvuses.

Maurice Maeterlinck: „Elu muutmine pole pooltki nii tähtis kui elu nägemine, elu muutub iseenesest, kui seda vaadatakse.“

Võib-olla püüab Jon Fosse ilukirjanduse vahenditega juhtida meid korrakski eemale kategoorilisest mõtteviisist ja lahterdavatest lahendustest.

Näitus „Täht, rist ja tammetõru“ oli vähemalt osaliselt kantud universaalsest seostamise impulsist, vajadusest anda tähendusele kehast kestvam elu.

„Protseduur“ kehtestab naisekeha kui autonoomse pinna, kui maastiku, millel (ja mille all) hakkavad toimuma põhiasjad ja vormuma pealisülesanded.

Kui pidada mõtlemist tööks, siis on selge, et seda on keeruline lõpetada. Isegi kui väga tahaks, ei saa paberit lauale lüüa ja ajule öelda, et mulle aitab.

Mõned mustrid tihenevad, mõned hargnevad või lausa hajuvad. Minas pole midagi jäävalt kindlat.

Ingmar Bergman kaldub sagedasti keskenduma läheduse kaduvusele, Madis Kalmet aga annab justkui mõista, et lohutus on alati käepärast, ikka ja jälle käeulatuses.

See on katse ühendada arhitektuuripreemiate auhindade üleandmise õhkkond ning spontaanne poeetika, milles põimuvad ruumilised ja sõnalised impulsid.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.