-
Kunagi lapsena matkasin isa-emaga Hiiumaal. Oli suvi ja me olime suurest teest eemal. Taevas oli pilvine ja ma ei mäletagi, millal kuskilt õhust hakkas kostma imelikku hala ja huilgamist. Üleval tiirutas päris palju kajakaid, aga nende kiljumise mattis üks teine heli, mida ma varem polnud kuulnud – nagu oleks üks suur loom olnud õudses surmahädas. Veidi aja pärast nägin enda ümber hulka väikesi puure. Puurid olid täis rebaseid, kes lõugasid,…
-
Meie vanade laulude seas on üks, kus laulik kutsub teisi endaga kaasa, et koos minna luudadega merd pühkima. Mõned sellised laulud on pikemad, mõned lühemad. Kõige napim võib koosneda paarist lausest:
-
Meie vanade laulude seas on üks, kus laulik kutsub teisi endaga kaasa, et koos minna luudadega merd pühkima. Mõned sellised laulud on pikemad, mõned lühemad. Kõige napim võib koosneda paarist lausest:
-
Kanada antropoloog Richard Borshay Lee kirjeldab oma tuntuimas raamatus “The Dobe Ju/’hoansi”, kuidas ta Loode-Botswanas bušmanite juures elades püüdis kord kindlaks teha, kes on õieti hõimu pealik. Kuna bušmanite ühiskondlik korraldus on üsna keerukas, tuli tal läbi käia hulk väikesi kimpkondi (nn bands), enne kui talle näidati meest, kes paljude meelest vääris pealiku nime. Kui Lee aga mehega juttu tegi, reageeris see niisugusele tiitlile “üllatuse, jahmatuse, umbusu ja naeruga”. Pärast…
-
Kas tõesti nii olema peab?
-
Michel Houellebecq on oma “Elementaarosakestes” muu hulgas arutlenud rasestumisvastaste vahendite legaliseerimise üle, mida Prantsusmaal tehti aastal 1967 ja mis olevat vallandanud seksuaalse vabanemise. “Kibe on aga märkida, et kuigi seda seksuaalset vabanemist on mõnikord kujutatud kogukondliku unelmana, oli see tegelikult järjekordne aste individualismi ajaloolisel tõusuteel. . . . Õigupoolest olid perekond ja abielupaar viimane primitiivse kommunismi saareke keset liberaalset ühiskonda. Seksuaalne vabanemine hävitas viimased kogukonnavormid, mis indiviidi veel eraldasid turust.” (“Les particules élémentaires”,…
-
“Päike kaob juba silmapiiri taha, kui tulen kerjamast; kodutee on pikk, mu kott aga almustest raske.” Nõnda kirjutas umbes kakssada aastat tagasi Ryōkan, jaapani luuletaja, kes pärast kloostrist lahkumist elas ülejäänud elu eraku ja kerjusmungana. Tsiteeritud tanka on muidugi paradoksaalne: ühest küljest on kodutee pikk ja kandam raske, teisest küljest jagati ande heldelt ja erakut ootab mõnus õhtueine. Tänapäeva inimeselt nõuab selle kõige kujutlemine omajagu pingutust. Tavaliselt nähakse askeesis ainult…
-
Usu ja ebausu vahekord on delikaatne teema. Tavaliselt peetakse ebausuks põhjendamatut usku mingi asja, nähtuse või kokkusattumuse endelisse tähendusse: ebausu juurde kuulub uskuja enese ebalus, sest et ta midagi uskudes samal ajal ka usub, et tema uskumus on petlik ja väheväärtuslik. Kui ebalust ei ole, võivad usku ebausuks pidada ainult teised inimesed. Uskumus, mille suhtes keegi ei ebale, ei kanna ka ebausu märki, kuigi võib tegelikult olla niisama põhjendamatu ja…
-
Meie tsivilisatsiooni üks silmapaistvamaid erijooni on teatavasti prahi ja jäätmete tohutu hulk. Rämpsu toodetakse nii palju, et kui seda kõike mingis kujuteldavas tulevikus uuriksid muinasteadlased, oleks nende ülesanne ebamugavam kui tänastel arheoloogidel. Materjali nappuse asemel rõhuks neid selle üleküllus, paljude esemete silmanähtav tarbetus. Väljakaevamised oleksid arvatavasti ka ohtlikud, lõikehaavu ja mürgitusi esineks sagedasti.
-
Kui kevad viimaks on käes, hakkavad puud ja põõsad, linnud ja loomad, kahejalgsed, neljajalgsed, kuuejalgsed, kaheksajalgsed ja kes-teab-kui-paljujalgsed teistmoodi elama. Hääled kajavad teisiti, valgus langeb teisiti, tuul puhub teisiti, tiu tiu ja teisiti – kõik on natuke teisiti. Inimesed tunnevad ja mõtlevad teisiti, kõnelevad teisiti. Küllap kõnelevad teisiti ka linnud ja loomad, puud ja põõsad, koguni lilled ja rohi, aga meie ei saa sellest hästi aru.
