-
Pöfil näidati tänavu Mali filmi „Faro – vete jumalanna”, kus keskmes ühe Lääne-Aafrika küla kombed. Juba filmi alguses ilmub ekraanile kortsulise näoga vanamemm, kes vaatab tõsise ja läbitungimatu pilguga jõele. Jõega seotud ootused ja hirmud käivitavad sündmuste rea ja toovad päevavalgele hulga kogukondlikke probleeme. Vanamemme käes on haralise otsaga kepp. See osutub hiljem teatavaks võimusümboliks.
-
Aeg-ajalt langeb taevast maa peale üleüldine õnnistus. Otsekui kosutav vihm kastab ta metsad ja põllud, ujutab üle teed ja rajad, peseb puhtaks lojused ja sunnib veest tilkuvad inimesed kogunema kodukollete ümber. Puutumata ei jää mitte keegi, mitte keegi ei jää looduse suurest lahkusest ilma. Rõõmustab linnuke oksal, rõõmustab ussike mullas. Igaühel on hea meel, ja ainult külmad kalad suures meres ujuvad ükskõikselt edasi, toimuvast midagi taipamata.
-
Utoopia mõiste omandas möödunud sajandiga kaksipidise maine. Ühest küljest on utoopia hädavajalik, et hoida käigus pideva arengu ideed: kui poleks kujutelma, et senine ajalookäik võib lõpuks viia täiuslikuma elukorralduseni, oleks väga raske õigustada „progressi” nimel tehtud eksitusi, kuritegusid ja hullusi. Teisest küljest sunnib just see õigustusfunktsioon üksteise järel kõrvale heitma äratarvitatud utoopiaid, mis muidu uutele jalgu jääksid.
-
Jüri Üdil on proosaluuletus „Kõned sisemaal”, kus ta nimetab kogu oma elutegevust „lõputuks eelmänguks”: see olevat „elusuuruse pildi eluaegne joonistamine eluaegses vangistuses”. Sellele vangistusele vastandub vabadus, mille paraku saavad vaid need, kes on sisemaal lõpuni kuulanud tema kõned, „ühekordsed kõned vabadusest”. „Neile,” kuulutab Üdi, „annan ma siis oma vabaduse, mis minust läbi lendas.”
Selline mõttekäik võtab esialgu nõutuks. Kuidas saab keegi, kes on just tulnud „eluaegsest vangistusest”, niimoodi ära anda kogu…
-
Suvel ei viitsi ma eriti raamatut lugeda. See ei tähenda, et mind ei huvitaks ükski raamat – vastupidi, ma kuulan hea meelega lugusid ühest või teisest teosest, mis kellelegi kätte on juhtunud. Isegi mõne raamatu juhuslik nimetamine võib köita tähelepanu, kui sellele lisanduvad isiklikud seosed, meenutused, ristuvad muljed ja põimuvad fantaasiad. Siis on raamat nagu unenägu, mis omandab pärast ümberjutustamist müütilise mõõtme.
-
Modernse inimese enesepilt on põhinenud arusaamal, et elame tänapäevas, mis on enneolematu ja eriline. Seda tänapäeva saab kritiseerida ainult eeldusel, et on toimumas areng millegi veel erilisema poole, mis oleks nii uudne, et me ei suuda seda isegi ette kujutada. Kui see ükskord tuleb, on seda esialgu raske ära tunda. Kuid kui see on tõesti kätte jõudnud, muutub ta niisama enesestmõistetavaks nagu XX sajandil autod ja lennukid või XXI sajandi…
-
Religioon tekitab tänapäeval ebakindlust. Kõige rängemad ühiskondlikud konfliktid on sageli seotud religiooniga; veel enam, religioonide sobimatusest tahetakse tuletada tervet tsivilisatsioonide konflikti, mis võtab sellisel juhul samuti usulise ilme. Kuigi lääne demokraatia peaks oma eelduste kohaselt olema ilmalik ja ususalliv, armastab ta näiteks „sõnavabaduse” nimel provotseerida tülisid, millel näib olevat varjatud religioosne taust. Mis siis veel rääkida islamist, kus pühaduse kaitse ja sõjapidamine lähevad ikka veel väga hõlpsasti segi. Mõistlikkus ja…
-
Mis seos on Eestil ja Tiibetil? Eesti on väikese pindalaga, mereäärne ja suhteliselt lameda reljeefiga põhjamaa, Tiibet suur mägismaa, kust mere äärde niisama lihtsalt ei pääse. Eesti on asustatud väga ammu, ligikaudu kümme tuhat aastat tagasi, Tiibet aga kõigest paari tuhande aasta eest. Eesti kultuur ja usund on kuni hilise ajani põhinenud peamiselt suulisel pärimusel, Tiibetis on aga VIII sajandist innukalt tegeldud budistlike pühakirjade tõlgendamisega. Lõpuks, Eesti on viimase saja…
-
Saaremaal on 1920. aastal üles kirjutatud Mustjala pulma kirjeldus, mis hämmastab üksikasjade rohkuse ja kavakindlusega. Kuigi pulmi peeti sügisel mardipäeva aegu, algas peamiste osatäitjate valimine juba kevadel; pulmakülalised kutsuti aga suvel. Etenduse põhiosa kestis kolm päeva ja oli täis igasuguseid tavasid ja nippe, mida pulmalised pidid teadma. Toimunu teatraalsusest annab hästi aimu teise päeva tegevus, kus peiupulmalised sõitsid pruudikoju:
-
