-
Humanism on tänapäeva avalikus pruugis suuresti devalveerunud mõiste. Ühest küljest läheb ta paratamatult segi „humaansusega”, inimkeskse väärtushinnanguga, mille järgi inimesel peaks looduses olema eriline koht, sest ta pole nii julm ja vägivaldne kui teised loomad. Kuna tegelikkus näitab selgelt vastupidist (just inimesele on omased äärmise julmuse vormid, mida teised imetajad ei valda), jääb sõnale külge irooniline varjund ja see näib sobivat ainult lihtsameelsetele. Ka poliitilises keeletarvituses on humanism teisejärguline: sellal…
-
Elusus ja süvaökoloogia Kas elu on meie jaoks väärtus iseeneses? Esimese hooga tahaks vastata sellele küsimusele ühemõtteliselt: jaa, elu on meie jaoks väärtus iseeneses, teda ei pea õigustama ühegi teise väärtuse kaudu. Kui aga natuke järele mõelda, võime sattuda segadusse. Tõepoolest, minu elu on mulle väärtus iseeneses; ma ei suuda ette kujutada, et miski, mis on minu elust täiesti lahus, võiks sellest olulisem olla – sest kui mul ei oleks…
-
Üks kummalisemaid nägemusi universumi ehitusest on eelmise sajandi kaheksakümnendatel tekkinud holograafilise universumi mudel, mis lähtub Karl Pribrami ja David Bohmi ideedest ja mida populariseeris Michael Talboti tuntud raamat „The Holographic universe” (1991). Selle järgi on meie maailm sõna otseses mõttes tohutu hologramm, mille iga üksikosa sisaldab informatsiooni kogu terviku kohta, samuti nagu Dennis Gabori loodud holograafiline jäädvustus. Kuna selline idee võimaldab võrdlust paljude müstiliste nägemustega, on seda tublisti kasutatud Uue…
-
Ameerika antropoloog Laura Bohannan kirjeldab oma romaanis „Tagasitulek naeru juurde” (1966), kuidas ühes Nigeeria külas pärast rõuge-epideemiat kogunetakse jutustama ja kuulama lugusid. Esitus on väga teatraalne, jutustamisega käib kaasas tegelaste jäljendamine, tants ja laul; samal ajal kõlab ka lugude kriitika, vahelehüüded ja kommentaarid. „Igavaid lugusid polnudki. Kuulajad ei oleks seda sündida lasknud. Nad väljendasid valjuhäälselt niihästi kiitust kui laitust, ja kui mõni jutuvestja ei suutnud nende tähelepanu köita, karjuti temast…
-
Tõnu Õnnepalu päevik vastandub selgesti tüüpilisele intiimpäevikule, mida lauasahtlis peidetakse.
Päevik on piiripealne kirjandusžanr. Ühest küljest peaks päevik olema dokumentalistika musternäide: kõik sündmused, mõtted ja tunded pannakse kirja juba samal päeval, niipea kui mahti saab. Esitatav materjal peaks olema veel läbi seedimata, tal ei tohiks olla küljes viimistluse ega küpsuse maiku – see on ju esmamulje, esimene dokument, mille võlu on just tema rabeduses ja värskuses, mitte sujuvuses ja lõpetatuses. Mitte…
-
Millal tekib massiühiskond? Algus on alati ebamäärane, kuid üldjoontes võib öelda, et see sünnib proletaarse linnastumise ja avaliku meedia kokkupuutepunktis. Kriitilise piiri ületamiseks peab suulise kultuuri positsioon nõrgenema, ajakirjandus (hiljem televisioon) muutuma hõlpsasti kättesaadavaks ja ühiskondliku käitumise motivatsioon tegema hüppe kollektiivsusest individualismi poole.
-
Ma tahan midagi öelda, aga ma ei oska seda öelda. Ma tahan midagi öelda, aga ma ei saa seda öelda. Ma tahan midagi rääkida, aga ma ei saa sõna suust. Ma hakkan rääkima, aga ma ei tea, mis ma ütlen. Ma räägin ja räägin ega oska kuidagi lõpetada. Ma räägin seda uuesti, aga ma ei mäleta, mida ma õieti rääkisin. Ma räägin millestki muust, aga taipan äkki, et räägin jälle…
-
Martin Heidegger on oma raamatus „Kunstiteose algupära” kirjeldanud nägemust kreeka templist, sellest saab ühtlasi alguse tema arusaam kunstiteose olemisest: „Üks ehitusteos, üks kreeka tempel ei peegelda ega kujuta mitte midagi. Ta lihtsalt seisab olem’as keset lõhestatud kaljuorgu. Ehitusteos ümbritseb jumala kuju ning laseb tal selles varjamises läbi avatud sammashalli välja seista pühasse alasse. Läbi templi on jumal templis olevasti ligi. See jumala olevasti ligi-olemine on ise-endas selle ala avardumine ja…
-
Küll oleks mõnus pugeda talve tulles kohevasse pessa, tõmmata end kerra ja vajuda ebamäärasesse poolunne, nii et kõik, mis ümberringi toimub, läheb meile korda veel vaid hõredalt ja osaliselt. Kehatemperatuur langeb, hapnikuvajadus ja süsihappegaasi tootmine vähenevad. Hingamine aeglustub, aeg-ajalt tekivad hingetõmmete vahel mitmeminutilised pausid, mis lõpevad võimsa vabastava ohkega. Kaovad kõik psüühilised pinged, niinimetatud argised mured, mis enamasti keerlevad vahetusväärtuse ümber, ja isegi metafüüsilised pained, millele tänapäeva inimene tihti ei…
-
Peter Sloterdijk on oma „Sfääride” triloogia kolmandas osas uurinud üht episoodi rahvusvahelisel sürrealismi näitusel Londonis 1936. aastal. Salvador Dalí, kes „esines oma karjääri algul ülereaalsuse-riigi isehakanud suursaadikuna” (1), tahtis seal pidada kõne oma paranoilis-kriitilise meetodi põhimõtetest. Muidugi pidi publik algusest peale mõistma, et Dalí „kõneleb neile Teise nimel, radikaalse muuilma esindajana”, seepärast otsustas ta esineda tuukriülikonnas, mille kiivri peale oli kinnitatud auto ventilaator. Käes oli Dalíl piljardikii ning teda saatsid…
