Auri Jürna

„Oidipuse. Antigone“ järgi on selge, et Tanel Saarel on välja kujunenud oma lavastajakäekiri, mis on hakanud mõjutama VAT-teatri ilmet.

Sander Puki uuslavastus „Ninasarvik“ Eesti Noorsooteatris on absurdinalja ja ühiskonnakriitilisuse kontrastse paarisrakendi särav näide.

Võru keel toob Godot’ loo rohkem maa peale: ei kangastu tühi black box või kajav modernkunstimuuseum, pigem jääb natuke külameeste pohmahommiku mulje.

Hüüru mõisa „Sinihabeme“ tihe ja rikas kirjanduslik tekst, intrigeeriv lugu, uudne näitlejaduo ja leierdamata mängupaik tasuvad avastamist.

Selle veebi kolitud lavastuse õnnestumise taga on kindlasti ennekõike näitlejad, kes kaameraga sinasõbrad ning kellel ekraani tarvis olemas filigraanne ja täpne miimika.

Paide teatri ja Musta Kasti „Carmeni“ lugu, stiil, sõnum, meeleolu, tegijad, aeg, koht, publik – kõik see kokku mõjub ootamatult uudselt ja värskelt.