Auri Jürna

„Majahoidjas“ on palju tabavaid, humoorikaid detaile alates idamaistest kingadest, liikuvast seinakontaktist ja miniatuursest noast kuni autosignaalist algava muusika ja poeetilise ehituskileni.

„Valgusingli“ põhjamaine maagiline realism on talviselt pime ja karge, tikitud tihedalt täis piibli, paganluse ja teaduse segust nalja.

Peale muusika on lavastuses „Muusikale“ kõige paeluvamad klaverimängustseenid, mis on õnneks lavastatud tunde ja keha kaudu, mitte klaverimängu füüsilise imiteerimise kujul.

„Oidipuse. Antigone“ järgi on selge, et Tanel Saarel on välja kujunenud oma lavastajakäekiri, mis on hakanud mõjutama VAT-teatri ilmet.

Sander Puki uuslavastus „Ninasarvik“ Eesti Noorsooteatris on absurdinalja ja ühiskonnakriitilisuse kontrastse paarisrakendi särav näide.

Võru keel toob Godot’ loo rohkem maa peale: ei kangastu tühi black box või kajav modernkunstimuuseum, pigem jääb natuke külameeste pohmahommiku mulje.

Hüüru mõisa „Sinihabeme“ tihe ja rikas kirjanduslik tekst, intrigeeriv lugu, uudne näitlejaduo ja leierdamata mängupaik tasuvad avastamist.

Selle veebi kolitud lavastuse õnnestumise taga on kindlasti ennekõike näitlejad, kes kaameraga sinasõbrad ning kellel ekraani tarvis olemas filigraanne ja täpne miimika.