Anneli Saro

Vanemuise uuslavastuse „Palavik“ tuum ja võti ei peitu niivõrd selle pealkirjas või tegelastes kui Pille Jänese lavakujunduses.

Köitev on juba mängukoht, imeilus looduslik amfiteater Vene piiri lähedal, nii-öelda maailma äärel: oru põhjas on tiik kahe saare ja tiigile ehitatud A-kujulise lavaga.

Romaani ja lavastuse tegevus toimub mingi riigi piiri ääres, maal vanaema juures, kuhu kaks poissi on suurlinnast ära saadetud, sest seal pole sõja tõttu enam midagi süüa.

Lavastuses ei imiteerita ega parodeerita Reformierakonna võtmetegelasi otse, füüsilise sarnasuse põhjal, vaid pigem on lastud selituda poliitikute avaliku kuvandi mõnel olemuslikul joonel.

Tartu Uue teatri Narva-Jõesuus korraldatud festivali kava oli väga mitmekesine: peale etenduste sai käia kontsertidel, näitustel, filmilinastustel, praktilistes töötubades, pidudel ja ekskursioonidel.

Maasikakohad ja imedemaad on ainult kunstiteostes ja unistustes.

Soome Rahvusteatri lavastuses „Pentti Linkola – kas meiesugune?“ käsitletakse kestliku arengu teemat ning „Europeanas“ Euroopa identiteeti ja ajalugu.

„Varumeeste“ kude on tihe ja põimitud oskuslikult eri tüüpi materjalidest, kuid publiku süvenemist segab pidev vajadus balansseerida eri meediumide, keelte ja meeleolude vahel.

Urmas Lennuki „Ääremaal“ on lavastusena segu olmerealismist, absurdidraamast ja sümbolistlikust teatrist.