$menuu_nimi: Telli_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: vertical
$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal
$menuu_nimi: Ulemine_paremal $submenu_hover: $submenu_direction: horizontal

„Mai ja detsembri“ kriipiv võlu on osav ümberkäimine vastandite ja poolustega, mille segunemine ei luba vaatajal end kordagi turvaliselt tunda.

Mark Cousins: „Kerge on süüdistada tööstust, aga vastutada tuleb ka omaenda uudishimu puudumise eest. Inimesed veenavad end selles, et neil on õigus.“

Taago Tubina lavastatud „Nõusolekus“ käsitletakse mitmeid päevakajalisi teemasid, sealhulgas nii seksuaalset kui ka vaimset vägivalda.

Suurematele raputustele vaatamata paistis lõppenud filmiaasta siiski silma tugeva ning mitmekülgse toodanguga.

Trine Dyrholm: „Näitleja peaks võtma vastutuse ja esitama küsimusi. Muidu oleme vastamisi kitsaste käsitlustega, sealhulgas teemal, milline on naine.“

Eeva Mägi dokfilm „Kellele ma naeratan?“ kajastab perekonna palvel väljapääsmatuna näivat olukorda, kuhu on jõutud kohtuvaidluse ning vähidiagnoosi ristumispunktis.

„Suur vaikus“ on märkimisväärne esikfilm, lavastatud justkui kordades kogenuma tegija käega, erakordselt tundlikult ja detailitäpse tehnilise tööna.

Martin Scorsese „Lillekuu tapjad“ on ajaloo korrektsioon, mis raputab valusalt Ameerika impeeriumi alusmüüti ja kontinendi koloniseerimise valgustuslikku lähtemotiivi.

„Sinine põrnikas“ eristub kõigist teistest koomiksifilmidest üsna vähe, kuigi pakub omamoodi kommentaari rassi- ja klassivihast räsitud Ameerika tänapäevale.

Filmikriitika ja Hollywoodi suure eelarvega kassahitid ei ole parimad sõbrad, kuid „Võimatu missiooni“ seeriast on kujunenud märkimisväärne erand.
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.