Veebruari keskel toimus „Eesti laulu“ finaalkontsert. Pärast seda läks ühismeedias käima korralik kiskumine, kas kunagine hittansambel Vanilla Ninja ikka pidanuks võitma. Piinlik tõdeda, et andsin sellele ka ise hagu, olles mõnevõrra ärritunud võiduloo autori, Sven Lõhmuse nimelise plastikuvabriku jätkuvast domineerimisest ideaalis uuele Eesti muusikale platvormi pakkuva ettevõtmise üle.
Osa silmatud kriitikast ninjade aadressil muutus aga sedavõrd inetuks ja mürgiseks, et muusikamaitse erinevuste tagant hakkasid paistma seksismi ja ageismi (40+ naine on ju sisuliselt pensionär, eks) sarved. Isegi Isamaa üks käilakujusid Riina Solman leidis hetkeks endas üles feministi ja kirjutas Postimehesse artikli kiusust, vihkamisest ja varjatud šovinismist. Kogu olukorra tegi halenaljakaks, et tegemist oli eelvooruga Eurovisionile – ettevõtmisele, mida mitte keegi justkui päris tõsiselt ei võta, ent mida seejuures kõik ikkagi hirmus tõsiselt võtavad. Justkui väike asi – jumal temaga, kes võitis või ei võitnud –, aga pahandust oi kui palju, et kaasmaalasi taas lolliks või kurjaks pidada.
Ninjakisma oli sümptomaatiline praeguse aja närvilisusele, kus on igapäevaselt võimalik leida vähemalt 16 256 (Liimetsa Suvalise Statistika Instituut 2026) asja, mille pärast tülli minna. Seda omakorda kütab klassikalise avaliku ruumi – kõik need mitmekesisusega täidetud kohad, kus me kohtume, lävime, aga laiendatud tähenduses ka ühistegevusi korraldame – kiire asendumine virtuaalse „avaliku ruumiga“.
Avaliku ruumiga jutumärkides, sest see ruum ühismeedias on küll kõigile ligipääsetav, aga tasuta vaid näiliselt, olles kontrollitud väga suure kasumisihiga korporatiivsetest erahuvidest. Avalikus ruumis käitumist suunavate, kujunemiseks sadu või suisa tuhandeid aastaid vajanud tavade ja normide asemel juhivad seda mänguvälja nende ettevõtete peakontorites treitud algoritmid. Tulemuseks on ühisruum, mis väga sageli teatavasti radikaliseerib ja polariseerib, lähtub erinevustest, mitte ühisosast, keerab inimesed üksteise vastu, vangistab kõlakodadesse.
Sveta Grigorjeva „Cosmodolphins“ on justkui vastukäik ja -mürk virtuaalruumis võimendatud pelgusele, võõritusele ja künismile. Katse rääkida teistsugust lugu, ja nagu lavastuse kirjelduski ütleb, näidata, et „inimene – sa ei ole nii halb kui sa arvad!“.
Selle tarbeks suunatakse Südalinna teatri ringlaval kaamerad publikule ning lavastuse avaosa koosnebki külaliste seas ringi uitamisest Ameerika spordiüritustel populaarse musikaamera stiilis. Kutsutakse üles erilaadseteks tegevusteks, ilmete tegemiseks, aga visatakse ekraanile kuvatud tekstidega ka lihtsalt heasoovlikku nalja. Seda kõike piisavalt maitsekalt ja pealetükkimatult, et ka ujedamad teatrihuvilised ei peaks pelgama.
Tõsi, publiku kaasamise mõttes on see alles algus. Esimese vaatuse lõpus kutsutakse kohalolijad juba lavale ühisele tantsule. See on justkui osa kogu lavastuse usaldusharjutusest. Inimene, kas sa oled valmis käe vastu ulatama? Nii mõnelegi võib selline osalus olla esialgu üsna ebamugav, aga ebamugavuse ületamiseks ongi abiks usaldus ja turvatunne. Selle usalduse ja turvatunde loomisega on laval üksjagu vaeva nähtud, selle (taas)loomisega kogu „Cosmodolphins“ õigupoolest tegelebki.
Usaldust tekitab see mõnevõrra ka Südalinna teatri enda vastu, kuna varem Vene teatri nime kandnud asutuse elujõulisus on olnud sügava kahtluse all juba aastaid. Justkui kibeda näitena, kui keeruline on muutusi läbi viia, järgnes mullustele kärbetele ja muutustele teatri koosseisus – lihtsamalt öeldes koondamistele – mitmelt poolt valuline reaktsioon. Anekdootliku vastunäitena: kui Kinoteatri „Lühkarite“ seeria ühes osas tuntud näitlejat intervjueeriti ja ühe küsimusena päriti, millise Eesti teatri võiks sulgeda, kõlas esimesena just Südalinna teatri nimi.
Eesti teatrirahastus ongi kinni eelkõige majade küljes ja kipun kahtlema, kas Südalinna teatrit on lihtsalt veel üht repertuaariteatrit koondava majana vaja. Küll aga võiks Eesti teatrite eeskujulik infrastruktuur olla viljakas pinnas põnevatele autoritele, nagu Grigorjeva, kes saavad oma ideid erisugustes ruumides ja erisugust publikut sihtides ellu viia. Näiteks „Cosmodolphins“ on esitatud kakskeelsena, tuues nii loodetavasti kokku eesti ja vene emakeelega publiku.
Grigorjeva tugevamateks töödeks ongi olnud ühise ruumi teemasid käsitlevad, publikut osalema kutsuvad lavastused. Patjadel vedelemise võimalust pakkunud „Tantsud, mille saatel uinuda, unistada, puhata ja vastupanu osutada“ (2023) Sõltumatu Tantsu Laval kuulub viimaste aastate teatriparemikku. Vahepealsed ühemõttelisemalt raevukamad tööd, „Sütitajad“ (2024) Kanuti gildi saalis ja „Gargantua“ (2025) VAT-teatris, on jäänud märksa üheplaanilisemaks. „Cosmodolphins“ on just „Tantsude …“ mõtteline järglane ja kahest eelkäijast ka paeluvam.
Eks ole see kõnekas igasuguse ühistoimimise puhul – kuigi mõned katsumused vajavadki raevukust ja võitlusvaimu, toimib sageli paremini ikkagi leebus ja eeskuju tõmme. Ka Grigorjeva töödes on kaks poolust: vihane ja ründav ning soe ja leebe. Kuna Grigorjeva ei pea oma kirjutistes paljuks isiklikke rünnakuid ega vaenlasekujude otsimist, kriitikute ähvardamist ega isiklike vestluste moondatud kujul avaldamist (Sirp 30. I 2026), on seda eeskuju kohati pisut raske lõpuni usaldada, aga suunanäitajana on „Cosmodolphins“ tähelepanuväärne.
Paistab, et vajadust teistsuguse suuna järele jagavad paljud. Vaid päev pärast Grigorjeva uuslavastust esietendus Tartu Uues teatris Andreas Aadeli „Tuhandenäoline kangelane“, kus kasutatakse küll teisi vahendeid ja rõhutakse teistele meeltele, ent suunatakse vaatama nii sisse- kui ka väljapoole inimsõbralikuma pilguga. Nädal aega hiljem jõudis aga Von Krahli teatris lavale Mart Kangro „Meedium“, milles käsitletakse virtuaalruumist pärinevate kildude mõju enesetajule.
Üks kaassaatejuht tõdes hiljuti raadioeetris teekonnafilmist rääkides, et üksteise vastu lahkem olemiseks tuleb igaühel ette võtta oma isiklik teekond. Arvan, et see teekond viib suuresti enda sisse ning sellega aitab pigem teraapia kui teater. „Cosmodolphins“ on aga hea näide, kuidas teatergi saab edasi aidata ja pakkuda virtuaalsete võõristavate kokkupuudete asemele hella ühiskogemust ning hoidvat jagatud ruumi.
Südalinna teatris lõpeb teekond põrandal lesides ja Smilersit kuulates – seda menubändi on nii mõneski seltskonnas sageli toodud justkui näitena halvast maitsest, lihtlabasest muusikast, millestki, mis pole päris kunsti ja kultuuri vääriline. Kiskuma keegi tol õhtul ei lähe. „Tee mis sa tahad, ükskõik mida,“ kõlab vabastavalt kõlaritest. „Cosmodolphinsi“ lõpp ongi justkui ootamatu riim viimaste sõnadega kunagise „Ühtse Eesti suurkogu“ lavalt: inimene – sa oled vaba.
