Mullu (taas) üles kerkinud teatrite riigi­rahastuse teema ei ole ainus murekoht, mis Eesti teatrit praegu painab. Kui teatrite rahastussüsteem asetub pigem kümneaastasele horisondile, siis küsimus, milline on Eesti teatripublik aastal 2060, hõlmab märksa avaramat perspektiivi. Selleks ajaks on küpseteks teatrivaatajateks (nendeks, kes praegu valdavalt teatrisaale täidavad) kasvanud inimesed, keda praegu kutsutakse noorteks.¹

Aga selleks, et need noored ka kolme­kümne aasta pärast tee teatrisse üles leiaksid, tuleb hoida teatriuksed neile avatuna juba praegu. Kasvava elukalliduse ning tõusvate teatripiletihindade juures muutub see järjest raskemaks. Keskmiselt on noorte/(üli)õpilaste sooduspilet 20% täishinnaga piletist odavam (nii on see Ugalas, Endlas, Vanemuises). On neid, kes pakuvad paar protsenti suuremat soodustust (VAT-teater 22%, Kanuti gildi saal 23%, Von Krahli teater 25% ja Tallinna Linnateater 25%) ning neid, kes paar protsenti vähem (Rakvere teater 15%, Eesti Noorsooteater 15-16%, Vaba Lava 13%). Eriti naeruväärsed on väiksemate projektiteatrite ja suvelavastuste soodustused, mille puhul tekib küsimus, miks üldse (Nuutrumil 11% või kohati suisa 7%). Kõige suurema protsendiga sooduspiletit pakuvad noortele aga Theatrum (27%), sõltuvalt lavastusest Eesti Draamateater oma noortepiletiga (33%) ja Tartu Uus teater (28–40%) ning Estonia, kes lubab saali lausa 50% soodustusega.²

Seejuures ei ole piletihind ainus põhjus, miks noored teatrisse ei jõua. Selleks et need põhjused välja selgitada, tulid laua ümber kokku viis noort, kellel on selle teemaga oma kana kitkuda.

Eleriin Miilman: Minu esimene seos tänapäeva noorte teatriharjumustega on muidugi see, et olen ise noor inimene, kes käib võrdlemisi palju teatris – viimasel ajal küll sihilikult vähem. Aga noortega puutun kokku oma (teadus)-töös, sest ma uurin Tartu ülikoolis eakaaslaste tekstiloomet (mida kirjutavad, miks kirjutavad, mis on rõõmud ja mured), et neid kirjutamisel toetada. Eesti Kunstiakadeemias kirjutan oma magistritööd, mille raames kutsusin kokku hulga Tallinna gümnasiste, kellega koos käisime teatris ja pärast vestlesime nähtu üle. Lähtehuvi oli kuulda, mida pildikeskses maailmas üles kasvanud noored teatrist loevad ja milliseid seoseid oma harjumuspärase visuaalkultuuriga leiavad.

Getter Marii Kalvik: Minu kokkupuude selle teemaga ulatub tagasi 2022. aastasse, kui viisin Rakvere teatris läbi publiku-uuringu ning sellest ilmnes, et selle teatri publik üha vananeb. Kuna õpin praegu Tartu ülikoolis kultuurikorralduse õppekava magistriõppes, siis otsustasingi, et uurin edasi, miks noored enam teatrisse ei tule. Võtsin aluseks ühe Rakvere teatri noortelavastuse ning valisin selle tarvis välja kolm Lääne-Virumaa koolirühma, kellega pärast nende teatrikogemusest ja -harjumustest kõnelesin.

Anni Olm: Ka mina puutun noortega pidevalt kokku, olgu eelmise aasta noore vaataja teatrifestivali „Naks“ korraldajana, Salme Reegi teatriauhinna žürii liikmena või koolis oma bakalaureuse­tööd kirjutades, mille raames uurin noore vaataja teatrikogemust postdramaatiliste lavastuste näitel. Just selle lõputöö tarvis moodustasin seitsmeliikmelise teatriklubi, mis koosneb eelkõige gümnaasiumiealistest noortest, kes teatris ei käi ja kellega koos läheme siis postdramaatilist teatrit vaatama. Lisaks teatrikogemusele uurin ka seda, kuidas erisugused formaadid (vestlus, ringkäik teatrimajas, teatriklubi formaat ise) võiksid olla neile postdramaatilise teatri mõistmisel abiks.

Oliver Reimann: Õpin EMTA lavakunstikoolis lavastajaks ning kuna olen õpingutega seoses välismaal sattunud üsna palju teatrisse, siis on jäänud silma, et seal kohtab teatris palju noori inimesi – ja ma tõesti julgen kasutada siin sõna „palju“. Kuna teatriõpe viib mind ka Eestis tihti teatrisaali, siis on ikkagi selgelt näha, et meil on olukord teine, noori on vähem. Lisaks sellele hakkasid minuvanused sõbrad-tuttavad ühtäkki rääkima, et teatripiletid on liiga kallid, nad ei saa teatris käimist endale lubada. Seega, need kogemused ja jutud lõid pirni põlema ning tekkis tahtmine midagi ära teha – algatada Eesti Draamateatris mujal maailmas levinud noortepilet.

Oliver Issak: Rohkem kui kaks aastat tagasi viisime teatriteadlaste Hedi-Liis Toome ja Anneli Saroga läbi teadus­uuringu, mis ei keskendunud tegelikult üldse noortele, vaid sellele, kuidas võiks teater siduda oma publikut rohkem endaga, kõnetada inimest väljas­pool teatrisaali. Fookuses olid inimesed, kes ei käi tihti teatris, ja juhtus nii, et moodustus kaks teatrikaugetest noortest koosnevat rühma. Seepärast saime lisaks muule infole üsna palju teada ka seda, miks need noored teatris ei käi. Mind huvitab muidugi ka teatri­institutsioonide vastutus ja küsimus, millist rolli peaksid teatrid ühiskonnas kandma, mida (lisaks lavastuste tootmisele) veel tegema.

Miks ikkagi noored teatris ei käi?

Olm: Minu teatriklubi küsimustikust tuli välja, et kõige rohkem mõjutab seda piletihind. Ning ka see, et isegi kui tahetakse minna mõnda populaarset lavastust vaatama, siis pole pileteid saada, sest kaks-kolm kuud ette pilet osta … seda juba ei juhtu. Ja ei osata ka valida, võimaluste hulk on nii suur. Kui lähed kooliga teatrisse, on asi lihtsam, õpetaja teeb sinu eest valiku.

Uurisin ka seda, kust saadakse infot lavastuste kohta. Siinkohal on teatrite tegevus ühismeedias ikkagi suur null, sest seal lihtsalt ei jõuta noorteni, ei tehta piisavalt reels’e, mis on suure levikuga. On vaid pika tekstiga postitused, mida noored ei loe.

Kalvik: Ka minu magistritöö inter­vjuudest noortega tuli välja, et ühismeedias teatrid noore inimeseni ei jõua. Me räägime siin Tiktokist ja Instagramist, Facebook on ajast ja arust. Samas tunti puudust küll sellest, et oleksid 30- kuni 60-sekundilised videod, kust saaks teada, millest lavastus räägib – see oleks neile juba suur samm edasi. Sest nad lihtsalt ei lähe teatri kodulehelt endale lavastust otsima: valik on tõesti liiga suur, ei suudeta orienteeruda. Toodi ka välja, et pole lihtsalt aega: huviringid, trennid, õppimine … kõik see paneb päevad kinni. Ning kuigi ma pole seda ise küll täheldanud, tõid paar noort veel välja, et neile küll meeldivad arvustused, aga tihti on need liiga keerulised, nad ei saa aru, mida kriitik on tahtnud öelda.

Issak: Ka meie uuringust Tartus tuli välja, et just mitmesugused treilerid või videoklipid oleksid väga abiks. Kõige lihtsam oleks muidugi see, kui need ERRi klipid, kaks-kolm minutit pikad, mis paljudest lavastustest nagunii tehakse, oleksid selgelt-nähtavalt teatri kodulehel olemas.

Reimann: Mulle paistab, et suurtes teatrimajades on küsimus ka selles, kuidas info üldse maja sees liigub ning kas kõigil on aega süveneda. Idealistlikult võttes – võiks ju olla. Eks alustava lavastajana üritan ise mõelda, kuidas infot, mis minu lavastuse kohta käib, jagada nii, et seda osataks sobivalt ja õiges kanalis kajastada. Tuleb teadlikult arvestada, et eri lood elavad eri meediumides ja kõnetavad eri kogukondi. Keskealiste lahkumineku lugu leiab oma publiku võib-olla Facebookis, noorte inimeste armuvalu Instagramis. Lakooniliselt: mõni asi sobib Müürilehte, teine Postimehesse.

Miilman: Minul on täiesti teistsugune kogemus: olen kohtunud nii oma magistritööd tehes, aga ka näiteks Vanemuise Kollase Kassi suvekoolis ennekõike privilegeeritud (elukoht, kool) Tartu ja Tallinna noortega, kes on teatri­huvilised, käivad kõike vaatamas ja ütlevad, et iga kultuurikogemus on oluline. Kui neilt küsida, kust selline huvi on tekkinud, siis keegi täpselt öelda ei oska. Endagi peale mõeldes: pole õrna aimugi. Ilmselt palju võib kirjutada selle arvele, et lõin kaasa kooliteatris ja tegelesin nädalas mitu tundi teatri mõtestamisega, see suurendas uudishimu.

Üks asi, mida teatrid ei saa reguleerida ja mis tugevalt mõjutab noorte teatriskäimist, on suusõnaline soovitus, kas peretuttava või lapsevanema oma.

Mida siis teha, et noored sagedamini teatrisse satuksid?

Olm: Katsetangi praegu seda teatriklubi formaati, kokku on tulnud seitse inimest, kes varem üksteist ei teadnud, nad on eri vanuses, eri koolidest. Ka mitmesugused vestlusringid ja muu tegevus võiksid aidata, sest ka mina tundsin nooremana, et ei saa kõigest aru, seda kõike on liiga palju – eriti postdramaatiliste lavastuste puhul.

Miilman:Ka minu uuringu etendusjärgsetes vestlustes selgus, et noored tõesti tahavad pärast etendust rääkida. Ning mitte (ainult) sellest, kas lavastus meeldis või mitte, vaid palju laiemalt peegeldada oma kogemust. Ja teha seda kellegagi koos. Mul oli ka paar sellist osalejat, kes ütlesid, et nad ei käi üksi teatris, sest nad ei taha oma kogemusega üksi jääda. Seejuures on muidugi oluline, kellega räägitakse ja kelle juuresolekul. Sest kui osalevad lavastaja või näitlejad, siis on see ikkagi teistmoodi suhtlus, siis on seal teatav pieteeditunne ja olek, et „peab ütlema õigeid asju“.

Kalvik: Kuna minu intervjuudest tuli välja, et noored ei taha väga vaadata teatris midagi klassikalist, siis küsisin, kas nad oleksid valmis ise sellel teemal sõna võtma, kas nad tahavad aidata teatrite repertuaari kujundada. Kõik need ligi 40 noort olid nõus. Seega: see on see, mille ma võtsin oma teatrisse ehk Rakverre kaasa, sest tõesti, miks ei või noori kaasata repertuaari valima.

Issak: Nagu linnavolikogude juures on noortevolikogud, asutataks teatrite juurde noorte teatrikogud. Eriti kuna see ei maksa midagi, saab enam-vähem tasuta teha.

Miilman: Jaa, see oleks väärt samm, sest tihtipeale pole häda üldse selles, kuidas mingi juba repertuaaris olev lavastus noortele atraktiivseks teha, kuidas see neile „maha müüa“, vaid tuleks just alustada sellest, milline repertuaar teatris üldse on, mis kõnetaks tänapäeva noort.

Üldse on Eestis väga puudus noorte lavastusprotsessi kaasamisest. See oleks oluline viis, kuidas noored teatrisse jõuaksid. Kummaline, et noore vaataja teater on oma sihtrühmast nii kaugel: täiskasvanud räägivad noortele ja lastele midagi, mida nad ise peavad oluliseks. Aga võiks ju võtta kontakti. See ei tähenda tingimata dokumentaal- või kogukonnateatrit, vaid dialoogi. Kõik noored ei oska muidugi sõnastada, mida nad tahavad, aga mingeid impulsse saab ikka. Meie täiskasvanutena peame lihtsalt leppima sellega, et oleme neist alati maas, meil on alati mingi ettekujutus noorusest, näppu peale panna neile ei saa, sest nad on sealt juba edasi liikunud.

Issak: Kui sügisel kohtusin Mihkel Seedriga, kes juhib praegu koos Ulrike Lessmanniga Dresdenis Saksamaa suurimat noore vaataja teatrit, kõnelesime teatrikultuuride erinevusest ning mulle jäi mulje, et kõik, mis meil siin on puudu, on seal olemas, ning millest seal puudust tuntakse, on meil tavapärane. Seeder kõneles ka näiteks avatud proovidest ning sellest, et on täiesti tavaline, kui lavastusportsessi esimese nädala jooksul tulevad proovisaali noored inimesed (nt klassiga), vaatavad, annavad tagasisidet. See on elementaarne, pole küsimustki.

Seega taandub kõik ikkagi tavadele ja kultuurile, kuidas teatrit tehakse. Küsimus on prioriteetides, eesmärkides, tahtmises midagi muuta. Raha (ja aja puudumine) on pahatihti vaid hea ettekääne, miks juba eos loobuda.

Reimann: Üks kultuurierinevus on veel see, et välismaal on täiesti tavapärane, et pärast etendust jääb teater veel avatuks – see on keskkond, kus saab edasi olla, maha istuda, teatriõhtu kokku võtta. Vestlustes tuttavatega – nii noorte kui ka vanadega – on kõlama jäänud, et kino võetakse rohkem avaliku ruumi osana kui teatrit. Arusaam teatrist on suletum. Muidugi, teatris ongi teine tõstetus kui kinos ja selles on ka omamoodi erilisust, aga ikkagi: mis koht see teater siis on?

Miilman: Eks noori ongi mitmesuguseid: minu uuringus osalenud noored lähevadki teatrisse tagasi, sest see on erakordne, seda ei püüta lähendada virtuaalreaalsusele või ekraanidele. Ja enne teatrisse minekut saab ennast valmis sättida, kohvikus istuda jne. Aga ma näen ka seda, et just teatrietikett võib mõne eemale peletada. Kui mu ainukesed puhtad püksid on teksapüksid, kas ma siis ei saagi teatrisse minna?

Aga miks see kõik on ikkagi oluline? Mis vahet seal on, kes teatrisaalis istub? Miks peavad noored teatris käima?

Olm: Kõige lihtsam vastus on, et muidu ei ole meil varsti enam teatripublikut.

Miilman: Teiste inimestega ühes ruumis olemine – selles on midagi. Kui meie maailm on väga ekraanistunud, siis teatris saab teistega kokku nii, et ei pea nendega rääkima. Elu on peopesa peal. See on küll ehk natuke romantiseeriv vaade, aga minu arvates on kõigil, ka noortel, seda vaja.

Reimann: Üritan endale aeg-ajalt ikka (kogu selles „võitluses“) meelde tuletada, et on täiesti normaalne, kui huvid on mingis eluetapis kuskil mujal. On trennid, huviringid, sõbrad, muud tegemised – kõigile ei peagi teater meeldima. Ja Eesti teatris on publikuga ju väga hästi, lavastusi on palju, teatriskäijaid samuti.

Kalvik: Olen pärit üliväikesest kohast ning käisin väga vähe teatris – muutus tuli alles siis, kui ülikooli olin jõudnud. Ning sellega koos hakkas arenema ka oskus näha kujundeid, oskus luua paralleele jne. See tuli ka minu uuringust välja, et tihtipeale ei suutnud noored läbi hammustada mingisuguseid asju, ei osanud võrrelda tänapäevaga, sest nad ei olnud harjunud niiviisi mõtlema. Seepärast on teatrisse jõudmine ikkagi väga oluline, see õpetab nägema eri vaate­nurki.

Reimann: Ja et noortele ei tehtaks mingit „noorteteatrit“, kus tingimata kõneldakse kiusamisest, suitsetamisest, nutisõltuvusest, kus kasutatakse pealesurutud slängi ja roppusi – sest selline on täiskasvanute ettekujutus noortest. Oma lähiminevikust mäletan, et see oli pigem eemaletõukav kui ligitõmbav. Olulisemad on lavastused, mis puudutavad praegust aega, ruumi ja kohta, milles elame, ning mis seeläbi puudutavad ka noort vaatajat.

Miilman: Mina olengi täiesti veendunud, et sildid „noortelavastus“ või „lastelavastus“ pannakse külge ikkagi eelkõige mõeldes õpetajatele ja lapsevanematele, et neil oleks kergem otsustada. Arvan, et küsimuse, kas noortele tehakse teatrit, võiks ümber sõnastada küsimusena, kas tehakse teatrit, mis sobib ka noorele. Ja sellist teatrit on! Näiteks minu uuringus osalenud gümnasistid on üles leidnud Von Krahli teatri, neile väga meeldib, et just noored seda teevad. Käiakse ka Eesti Draamateatris, kuigi seal ei ole repertuaaris ühtegi „noorteteatri“ sildiga lavastust. Seega, oluline on lihtsalt teater, mis kõnetab praeguses ajas, kus elavad ka need noored.

Issak: See on hea point tõesti – me ei vaja rohkem noortelavastusi, vaid noorte­pileteid, et head, sisukat, põnevat teatrit saaksid vaatama tulla ka need, kelle pangakontole ei laeku iga kuu Eesti keskmist palka. Ja kellel võiks teater aidata lahti harutada nii mõnegi keerdsõlme, mis edaspidi eluteele satub. Ühesõnaga – noorelt teatrisse!

1 Kategooria „noored“ ealine määratlemine võib olla erisugune, siinse vestlusringi puhul peavad vestlejad nooreks kuni 26aastast inimest.

2 Tuleb rõhutada, et lavastuseti (ka etenduseti, sõltuvalt asukohast või paigutusest teatrisaalis) võib soodustuse protsent ka teatrisiseselt kõikuda. Samuti pakuvad mitmed teatrid soodsamat piletihinda tund enne etenduse algust (vabade kohtade olemasolul).