Järgmise aasta Veneetsia biennaalil esindab Eestit oma näitusega Merike Estna. Kuigi ettevalmistus on täies hoos, korraldajad projekti kohta üksikasju veel jagada ei saa.
Kuidas areneb Eesti paviljoni ettevalmistamine 2026. aasta Veneetsia biennaaliks?
Arengud on positiivsed ja muutuvad üha kiiremaks. Kuigi näitus avatakse alles 2026. aasta mais, peavad riikide paviljonid olema järgmise aasta alguseks oma plaanidega suuremas osas valmis – ruumid ja ideed peavad olema kristalliseerunud. Praeguseks oleme kinnitanud näituse toimumispaiga, seekord Giardini pargi läheduses, ning loonud tingimused, et Merike Estna saaks oma näituse võimalikult hästi ja loominguliselt teostada.
Näituse struktuur on loodud ja tiim suuremas osas paigas. Nüüd tuleb hakata kõike seda näituse formaadis konkreetse ruumi tarbeks viimistlema. Põhimõtteliselt on ajas edasi liikudes näituse ettevalmistusse kaasatud üha rohkem inimesi, kes kõik töötavad kunstniku ideede ja plaanide mitmekülgse teostumise nimel.
Milline on selle paviljoni kontseptsioon?
Praeguses etapis ei saa veel rääkida lõplikust kontseptsioonist, sest töö selle kallal alles kestab. Merike Estna ja kuraator (anname peagi tema nime avalikult teada) arendavad koostöös KKEKga näituse kontseptsiooni: käimas on ülimalt huvitav ja intrigeeriv faas, kus erinevatest loomingulistest ideedest ja eesmärkidest hakkab tasapisi vormuma midagi, mida saab 2026. aastal Veneetsias kogeda.
Ma arvan, et paviljoni näitusel tõusevad esile sellised teemad nagu emadus ja kunstniku töö, aga vaatluse all on ka mineviku naiskunstnikke. Samuti liigutakse edasi protsessidega, mida Estna on oma loomingus juba üle kümne aasta uurinud: maali meediumispetsiifilisuse küsimuse alla seadmine ja maalikunst, mis ei lõpe lõuendil viimistletuna, vaid areneb, kestab, moondub ja suhestub kontekstiga, millesse see asetatakse. On väga huvitav näha, kuhu sellega Veneetsias välja jõutakse.
Kui palju sarnaneb lõpuks Veneetsias näha olev praegu Tartu Kunstimajas välja pandud näitusega?
Ma arvan, et niisama palju kui Tartu Kunstimaja näitus sarnaneb tema 2022. aastal Kai kunstikeskuses eksponeeritud isikunäitusega. Või sama palju, kui palju see Kai näitus omakorda sarnanes 2019. aastal Malmö Moderna Museeti isikunäitusega. Ja nii edasi.
Erialainimesena on mul raske sellele paremat vastust anda, sest mingis mõttes on mis tahes kunstniku looming vaadeldav ühe pideva arenguna, mille käigus võib märgata muutusi, teisenemisi, aga ka ootamatuid tagasipöördumisi, viiteid varasematele näitustele ning kultuuri ja elu mõjutusi. Kindlasti ka teatavat enesekindluse kasvu.
Tartu näitusel „Ookean“ on tõusnud esile teemad, mida on Merike Estna loomingus näha olnud ka varem. Olen kindel, et tema loomingut tundev inimene leiab ka Veneetsia näituselt midagi tuttavat, mida saab siduda kunstniku varasema loominguga. Samal ajal tekitab Veneetsia selle kõige juurde hulgaliselt muutujaid ja nähtusi, mida publik varem kogenud pole, olgu need siis kultuurilised või ajaloolised või geograafilised eripärad, mis Estna kunsti mõjutavad. Ennekõike on tal aga Veneetsias võimalus korraldada näitus, mis on avatud biennaalil koguni seitse kuud.
