Täna algab Rakveres LGBTQ+ filmifestival „Festheart“. Tartu Elektriteatris oli selle programmist võimalik osa saada juba eelmisel nädalal. Tänavu on festivali kavas üheksa filmi, mis kõik peegeldavad mingil kujul seksuaalvähemuste või soolise identiteedi küsimusi, sealhulgas ka film tippfestivalide kavast.

Teil on tänavu juba üheksas festival. Millise tee on „Festheart“ selle ajaga läbi käinud ja mis on muutunud?

Filmifestivali mõttes oleme suuremaks kasvanud. Üheksa aastat tagasi olime levitajate jaoks mingid täiesti suvalised tüübid, kes on hakanud kusagil täiesti suvalises kohas mingit festivali korraldama. Toona oli meie programmijuhi Tiina Terase nimi ainus, mis Euroopa levitajatele tuttav. Kogu korraldus ehk festival ise oli neile ei tea mis. Praegu laekub meile filmide pakkumisi aasta ringi, oleme niisiis LGBT+ nišis levitajate seas siinses piirkonnas kaardil. Täpselt sama lugu on publikuga. Mäletan, et tund enne esimese „Festheart’i“ algust seisin Rakvere Teatrikinos ja mõtlesin, et ei tea, kas peale minu, Teedu ja Tiina üldse keegi kinno tuleb. Tuli. Tänaseks on umbes 1/3 Rakvere saalist juba ette passidena välja müüdud. Paljud teevad pühapäeval hotellist lahkudes juba järgmise aasta broneeringu ära.

Ühiskondlikus mõttes oli esimene festival paras skandaal. Eks mõnes külapoliitikus tekitavad LGBT+-sündmused väikelinnas endiselt ärevust, aga üldiselt on varem üles puhutud hirmud kadunud.

„Festheart’il“ tuli ette võtta ka diskrimineerimist puudutavad kohtuvaidlused Rakvere linnavolikoguga, kui otsustati kultuurikomisjoni hinnangule vaatamata festivali mitte toetada. Millised on teie suhted nüüdseks ja kas volikogu on jõudnud mõistvamale positsioonile?

Kohaliku poliitikaga on alati nii, et suuresti sõltub see konkreetsetest isikutest. Hetkel on suhe vist pigem selline asjalik: mingit erilist tuge ei ole, aga otseselt keegi avalikult kaikaid kodarasse ka ei loobi. Juba mõnda aega on tunda, et sõltume siinsetest poliitikutest järjest vähem. „Festheart“ on kasvanud suuremaks, kui seda on Rakvere kohalik poliitika.

Festivali teisel päeval on lõunaajal programmis ka eriüritus, lühifilmi „Дело: paranoia“ käsikirja avalik ettelugemine ja arutelu. Räägi sellest lähemalt.

Kunagine Rakvere linna kultuurinõunik Tanel Jan Palgi sai valmis ühe käsikirja ja tegi ettepaneku see avalikult ette lugeda, et saada publiku tagasisidet juba sedavõrd varases faasis. Film keerleb peamiselt Nõukogude Liidus kehtinud § 121 ümber, mis kriminaliseeris homoseksuaalsed suhted. Seega on „Festheart“ teemast lähtuvalt parim koht, kus selline avalik lugemine korraldada. Ja veelgi enam: kuna on lootus, et ühel päeval saab käsikirjast film, siis on publikul võimalus olla kaasas nii-öelda algusest peale ning loodetavasti näeb lugemisel osalev publik mõne aasta pärast ka lõpptulemust festivali ekraanil.

Kui peaksid oma programmist ülesande raskusele vaatamata valima siiski ühe filmi, mida soovitada, siis mis see oleks ja miks?

Mind kõnetas selleaastasest pro­grammist kõige enam Argentina film „Kutsu, kutsu“¹. Marco Berger on meie festivalil juba neljandat korda ning alati on tema filmid olnud kunstiliselt äärmiselt huvitavad. „Kutsu, kutsu“ on seda tüüpi film, et saalist lahkudes on vahest küsimusi ja auke rohkem kui vastuseid. Ja siis tasapisi mõtled selle peale mitu päeva ja nädalatki. Aga peale selle on muidugi veel kaheksa väga puudutavat ja unikaalset lugu – ilmselgelt sõltub eelistus vaataja isiklikust maitsest ja kogemusest. Näiteks on meil sel aastal esimest korda kavas ka täispikk animatsioon „Kosmose lesbiprintsess“². Tartu publik hääletas parimaks filmi „Armasta mind õrnalt“³. Ja kindlasti ootan ma laupäevast kohtumist filmi „Öine lava“⁴ režissööride Marcio Reoloni ja Filipe Matzemba­cheriga. Lisaks mängib festivalidel alati olulist osa programmitervik: maksimaalse elamuse saamiseks tuleks ära vaadata kogu programm, et tajuda, kuidas eraldiseisvad kunstiteosed ka üksteist kõnetavad.