Silmapiiril juba terendava uue õppeaasta alguse puhul selgitab Eesti kunstiakadeemia rektor Hilkka Hiiop, mis on ülikoolis varasemaga võrreldes muutunud.
Kuidas tänavune vastuvõtt Eesti kunstiakadeemias oli? Milliseid üldistusi annab teha?
Vastuvõtt ületas ootused: konkurents oli tänavu suurem kui eelmistel aastatel, eriti oli tõusutendentsi märgata vabades kunstides. Tõusvas joones on vastuvõtt juba neljandat aastat. Ilmselt on selle taga osaliselt ka demograafiline olukord, kuna ülikooliikka on jõudnud noored, kes sündisid ajal, mil Eesti iive oli tõusuteel. Mulle endale tundub ka, et tänased noored ei kipu pärast gümnaasiumi lõpetamist enam nii suure hurraaga välismaale, pigem eelistatakse alustada oma haridusteed Eestis ning käia õpitee jooksul välisülikoolides Erasmuse toel. Teatavasti on EKAs sellised võimalused väga avarad ning peaaegu kõik tudengid käivad lühemate või pikemate õpirännete raames laias maailmas.
Kas EKAs on tehtud vahepeal personalimuudatusi? Kes teil sügisel professoritena rivisse astuvad?
Eks meil mõningaid muudatusi ikka on, eelkõige vabade kunstide teaduskonnas, kus olid mitmed valimised. Fotograafias alustab professorina tööd soome päritolu, aga Inglismaal kunstihariduse omandanud fotokunstnik Tuukka Kaila. Tuukka on Helsingis resideeruv kunstnik, kes tegutseb fotograafia, tekstide ja iseseisva kirjastamispraktika vallas. Oma loomingus uurib ta teadmiste tootmist ja representatsiooni. Väga põnev fotoalane mõtleja!
Kaasaegse kunsti magistrantuuris alustab külalisprofessorina Eesti üks esikunstnikke ja järgmise Veneetsia biennaali autor Merike Estna. Arvan, et kaasaegse kunsti tudengitele on see põnev võimalus olla biennaali protsessiga seotud ja näha lähedalt, kuidas selline suur rahvusvaheline projekt teoks saab. Väiksemaid liikumisi on ka teistes teaduskondades, kuna EKA õppejõud kasutavad aktiivselt nn sabatisemestri võimalust. Nii saab olla loovisikuna aktiivne ning süveneda iseenda loometegevusse, et siis naasta tudengite juurde juba uue jõu ja energiaga. EKA peab sel puhul institutsioonina leidma kõigile õppejõududele asenduse, mis annab ühtlasi ka võimaluse kaasata õppesse uusi loojaid või teadlasi. Näiteks arhitektuuris on juurde tulemas Roland Reemaa, disainis naaseb teaduskonna dekaanina Kristjan Mändmaa, kunstikultuuris on plaan laiendada rahvusvahelist lektorkonda.
Miks on oluline üldse tänapäeval kunsti ja sellega seonduva õpet arendada? Mis on kunstniku ülesanne ühiskonnas praegu? (Kas tal üldse on mingi ülesanne?) Kas kool on pidanud kunstnike õpetamises ka midagi ümber vaatama?
Tahaksin tähelepanu juhtida sellele, et EKAs ei õpetata ainult kujutavat kunsti / vabasid kunste. Meil on neli teaduskonda, mille haare on väga lai, ulatudes kunstiteadusest, arhitektuurist, muinsuskaitsest erisuguste disainivaldkondadeni. Ja loomulikult on üks ja oluline osa ka vabad kunstid. Ma ise leian, et kunstidel on ühiskonnas üha kasvav roll, eriti nüüd, kui pöörase hooga on inimest asendamas tehisaru. Arvan, et just loovusel saab olema tulevikuühiskonnas positsioon, mille kaudu määratleme ennast inimesena. Ja ma ei pea silmas kitsalt kunstnik olemist, vaid laiemat loovust, mis kandub ka teistesse eluvaldkondadesse. Eks seda kajastab ka kasvav sisseastujate hulk just vabade kunstide puhul.
Haridus ei püsi kunagi paigal ja loomulikult käib igas valdkonnas pidev õppekava arendamine, ümbervaatamine, ühiskonnas toimuvaga kohandamine ning, mis kõige olulisem, ülikool peab suutma ennustada tulevikku ja n-ö kohanduma hüpoteetiliste tulevikuootustega. Eks see ole meie kõige keerukam, aga ka kõige huvitavam ülesanne.
