„Ma nägin küll Karist pärast fuajees, rääkis kellegagi.“

„Tuli rahva sekka ka.“

„Niinimetatud rahva.“

Üks dialoogikatke õukonnast, aasta glamuurseimalt peolt, kui tsiteerida Õhtulehte. Ordenite, kettide ja lintidega inimesed õõtsuvad Estonia kontserdi­saali parketil „Suveöö“ ja „Viljandi paadi­mehe“ järgi. Rahvalik muss, aga kas see on rahvas, kes tantsib?

Muidugi, see on vastastikune žestide tegemine: me ju seisame Eesti eest, ja kui riik teeb žesti, tuleb teha vastužest. Kui mind esimest korda 24. veebruari vastuvõtule kutsuti, olin 13 aastat noorem ja oma arust üpris anti-establishment, suurte tseremooniate ja ühisafektide suhtes ah kui sapine. Ja ikkagi lasksin moekunstnikul õmmelda kleidi, mille ma küll suuresti ise valmis joonistasin. Fotole, kus mu tollane kaaslane kandis laia punasetäpilist lipsu, saime kommentaariks: „Nemad olid üks peo maitsetumaid paare.“ Siidvööga kleit oli villasest riidest, läks lõpuks koitama.

Aga omaenese käitumine pani mu mõtlema: ma vist polegi nii non­šalantne antiinstitutsionalist, kui tahaks arvata. Tõesti, ammugi on tõdetud, et möödas on ajad, mil insti­tutsiooni tunnustusest keeldumine võiks prestiiži kasvatada. Nonkonformistlik keelduja jääks lihtsalt tähelepanuta, see on kõik. Ja kas see pole siin siis meie väike Eesti: äraütlemine oleks nagu pereliikme sünnipäeva ignoreerimine. Noored ja keskealised loojad, kes mõtlevad endast kui rebelist, tulevad ikka ballile, kui kutsutakse, postitavad endast selfisid, lappavad fotogaleriisid. Mis puutub ühendavasse paatosesse ja jagatud suurte afektide jõusse, siis olen ise hakanud neid teisiti hindama. Esmalt pärast Venemaa täiemahulise sõja algust ja viimastel aastatel ka organisatsiooni juhina. Nii see on: vastutustundlikult suunatud ühis­afekt aitab kaasa ka kõige küünilisema üksikisiku heaolule!

Ja siiski – eliit tantsib, eliit naeratab ekraanil, kabjad jalas, ja teised vaatavad.

Aastapäeva kõnes rõhutas president, et võrdsed õigused ja võimalused oma elu korraldamisel peavad olema kõigil Eesti elanikel. Ja teatas siis, et „tõsiasi on, et Eesti elanike kuuluvustunne on uuringute järgi viimastel aastatel langenud. Meist iga neljas tunneb, et ta ei kuulu Eesti ühiskonda. Muust rahvusest inimeste seas ulatub see protsent suisa neljakümneni.“ See on võimas protsent, ma ei oleks osanud nii kõrget pakkudagi.

Ühes oma novellis, mille Vikerkaar tellis aastal 2018 „EV 100“ tähistamise puhul, kirjeldasin olukorda, kus populistlik, rahvalemmikust president kutsub vabariigi aastapäeva vastuvõtule inimesed juhuvaliku põhimõttel: masin valib rahvastikuregistrist välja suvalised Eesti elanikud. Õigupoolest oli novellis „Tseremoonia“ loteriiga kutsutuid balli­külaliste seas kolmandik; diplomaatiline korpus, valitsus ja muud tähtsad tegelased olid peol ikkagi kohal. Aga loteriiga valituile pakkus riik moe­konsultandi teenust, allahindlust kostüümi laenutamisel ja muid soodustusi. Novellis lõppes aastapäeva ball halvasti – mitte külaliste, vaid marutõppe haigestunud presidendi käitumise tõttu.

Lugu oli küll toonilt irooniline, aga mõte juhuslikust külaliste valimist mitte. Mõtlen siiani, et see oleks üks võimalus, kuidas ühiskonda sidusamaks muuta – lasta võimalikult paljudel osa saada riiklikust glamuurist, vaadata lähedalt neid, keda muidu näeb telekast. Olgu juhuslikke külalisi siis kas või kümnendik. Lõpuks, glamuur kuulubki rahvale, alludes dialektikale nagu muudki nähtused.

Kahtlemata tooks külaliste loterii­põhine kutsumine kaasa probleeme. Mõni tunneks end ehk ise kehvasti: ma ei tea siin kedagi, ei oska õigel kombel eputada, kõik saavad niikuinii aru, et mina olengi juhuslik kutsutu! Suureneksid turvariskid. Estonia teatri fuajees pole – igati kiiduväärselt – mingit turvakontrolli, tunnustatud inimeste käitumine on prognoositav, neil on kapital, mida juurde võita või kaotada. Aga kes teab, kelle fortuuna välja valib? Võib-olla veel mõne berserkeri, vägivaldse incel’i, „vene maailma“ igatseja. Pidurõivaste alla saaks relvi peita mõnuga.

Ikkagi arvan ma, et juhuvalimi peole kutsumise võiks järele proovida. Kirjanike liit ei oota oma ridadesse inimesi, kes kirjutada ei oska. Aga Eesti Vabariik on kõigi kodanike oma. Lubagem nad ballile.