ÕSi ilmumist on alati suure huviga oodatud. Ühed on rõõmuga leidnud uusi põnevaid sõnu ja eluõiguse saanud rööpvõimalusi, teised on nördinud, kui mõned varem vaevaga omandatud reeglid „on vabaks lastud“. ÕSi roll on pikalt olnud kahetine: juhis, kuidas keelt kasutada, aga ka kirjeldus, kuidas kasutame keelt, „mida me praegu räägime ja kirjutame“. Nõnda on ÕSi saatesõnas kirjas juba veerandsada aastat.

Kirjakeele normi alus. Maailmas on haruldane – kui mitte ainukordne –, et seadusega antakse sõnaraamatule õigusliku normi jõud. Sellist õigusliku keelenormi võimu ei ole sajandite vältel olnud isegi kõige tuntumal keelelist puhtust ja korrektsust nõudnud, XVII sajandil algatatud Prantsuse Akadeemia sõnaraamatul. Eestis on see ÕSi puhul ometi nii.

Meie keeleseaduse § 4 näeb ette, et ametlik keelekasutus peab vastama kirja­keele normile.¹ Piirav norm on siiski kohustuslik vaid ühes allkeeles, mitte keeles tervikuna: norm hõlmab riiki ja avalikku asjaajamist (sh teenused, dokumendid, teadaanded). 1995. aastal täiendati keeleseadust määrusega, mille järgi kirjakeele normi määrab õigekeelsussõnaraamat, 2006. aastal täpsustati, et Eesti Keele Instituudi uusim õigekeelsussõnaraamat. Peale selle määravad normi Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsused, samuti muud keeletoimkonnas heaks kiidetud õigekeele allikad.² Kirjakeele normi aluse kinnitus on silmahakkavalt trükitud kõigi ÕSide kaanele alates ÕS 2006st. Aasta lõpus ilmuv „Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2025“ on kirjakeele normi alus alates 1. jaanuarist 2026.

Normitud on õigekiri ja sõnamuutmine. Määruse sõnastuses on kirjakeele norm õigekirjutuslike, grammatiliste ja sõnavaraliste normingute ja soovituste süsteem. Keeleteaduses on teada, et keeles saab normida väga vähe: õigekirja ja sõnamuutmist, pisut ka väldet, kui see mõjutab sõnamuutmist.³ Keeletoimkonna eelkäijas, vabariiklikus õigekeelsuskomisjonis, leiti juba 1980. aastal, et üldkeele sagedate sõnade tähendusi ei normita. Tõsi, toimkonnas on sõnatähenduste üle arutatud veel kolm korda: aastatel 2009 (peale ja pärast), 2012 (kompetents ja tolerants) ja 2016 (läbi viima). Siiski on ka hiljutine toimkonna vanem Maire Raadik kinnitanud, et „Sõnatähendusi on toimkond .. käsitlenud valdkonnana, kus on mõttekam iga detaili ettekirjutamisest hoiduda“⁴.

Küll saab sõnaraamat mitmel viisil aidata kasutajal teha teadliku sõnavaliku vastavalt suhtlusolukorrale, tähistades sõnu erinevate registrimärgenditega, lisades soovitusi ja selgitusi ning pakkudes erinevaid sõnastusvõimalusi.

ÕS ja tegelik keelekasutus. Peagi ligi 100 aastat, alates 1930ndatest, on toonitatud vajadust hoida sidet ühiskeelega, tegeliku pruugiga, tänapäeva keelega, igapäevakeelega – kes kuidas parasjagu asja nimetanud on.

ÕS ja tegelik pruuk „veavad juusnoota“, kirjutas 2005. aastal Uno Liivaku, mõtiskledes taas kord sõnade üle, millega mured kuidagi vaibuda ei tahtnud: läbi, kaasaegne, vabandama, asine, plastik, pasta, peale–pärast, ajahetk.⁵ Nende sõnade puhul on olnud tegemist soovitusega, mida aga valdav osa kasutajaid on tõlgendanud (õigusliku) normina. Liivaku küsimine on asjakohane igal ajal: millised keelepruugi muutused normiks tunnistada?

Asi vajab uurimist. „Keelekorraldust ei saa muuta ühe või teise ettepaneku tagasi­lükkamise või vastuvõtmisega. Asi vajab uurimist. Ei maksa alahinnata teoreetilise ettevalmistuse tähtsust.“ Nii on 1978. aasta Sirbis nentinud Henno Rajandi.

Tänapäeva keeleteaduses on peamine tunnustatud suund kasutuspõhine lähenemine, mille puhul keelt analüüsitakse suurte korpuste keeleandmete põhjal. Kesksel kohal on keelekasutajad ja nende keelekujud ehk tava keelt kasutada eri suhtlussituatsioonides. (Võrdluseks: varasem generatiivne grammatika ja strukturaalne keeleteadus käsitles keelt pigem kui staatilist või sünkroonset süsteemi, lahus keelekasutuse kontekstist.) Keeleuurijad püüavad tabada reegleid ja mustreid, mida keele kõnelejad pruugivad. Ollakse üksmeelel, et reeglipäraselt genereeritavat keelelist ideaalsüsteemi ei ole olemas. Keel sünnib keelekasutuses, seda nii sõnatasandil kui ka grammatika puhul.⁶

ÕS 2018 ja ÕS 2025 vahel on üle pika aja kaitstud kaks keelekorraldusega haakuvat doktoriväitekirja, mis samuti on lähtunud kasutuspõhisest teooriast, mis oponendi Pirkko Nuolijärvi hinnangul on „keeleteaduse praeguste uuringute valguses lausa ainuvõimalik“⁷. Võõrainese mugandamist on aidanud ajakohastada Tiina Paeti uurimus⁸. Lydia Risbergi uurimusest koorus tõdemus, et keeles üldkehtivaid soovitusi pole sõnaraamatus võimalik anda, valik tuleb teha kontekstipõhiselt.⁹ „Lingvistilisi lähtepunkte“ on keelekorraldusele pakkunud ka 2023. aastal ilmunud koguteos „Eesti grammatika“.

Keeleteadlane Helle Metslang tõdes 2020. aasta Wiedemanni auhinna laureaadina peetud kõnes, et iga keeledetaili pole jõutud luubi alla võtta ja põhjendada ning „nii on kujunenud ka norminguid ja soovitusi, mis kasutuses juurduda ei taha“. Õnneks väheneb uuringutega põhjendamata soovituste hulk tasapisi.

Sisse või välja, sobib või ei sobi. Kõige keerulisem on otsustada ÕSi sõnavaliku üle. Varem oleme nentinud, et pole olemas spetsiifilist ÕSi sõna.¹⁰ Nüüd oleme lähtunud ühtlasemast, kesksemast, stiililt neutraalsemast sõnaloendist.

ÕS 2018 valikust oleme välja jätnud hulga kõnekeelseid (ahvinägu, karsoss, aplaager, hooramaja, nasvärk, prostoi, sitavanka), harvaesinevaid ja murdes (hoopsalt, eetsi, hudi, itsi, jugar, nurama, laberik, irask, kaavitama, taatsi) ning vulgaarseid sõnu ja väljendeid (munn, mölakas, pasapüks, keri perse, teevad keppi, tahapanemine). Nende võrra on järgmine ÕS küll vähem värviline, ent nendega saab huviline tutvuda EKI ühendsõnastikus.

Miks registrimärgendiga sõna peaks üldse ÕSis olema? Eeskätt et näidata stiilierinevusi. Kui uhiuus, tuliuus ja tuttuus on neutraalsed sünonüümid, siis tutikas on kõnekeelne; neutraalse juhtkangi kõrval on kõnekeelsed lenkstang ja leistang; neutraalne on välismaalase pass, üldkeeles esineb hall pass küll sageli, ent asjaajamiskeelde see ei sobi. ÕSil on omapärane eristaatus ses osas, et seal kõnekeelseks märgitud muutevorme riigieksamil veaks ei loeta (nt lainte, käseb, millegile, rõivis, kottu).¹¹

Tugevasti oleme ajakohastanud ÕSi kasutusnäiteid. Järgmisest ÕSist ei leia enam haruldasi lauseid nagu Hobune hinkus kurjalt, Vaskisil liuul, Lapsed kõplavad üksteise uhal ega tänaste vaadetega mittesobivaid lauseid Mine sa tea, kes Marile selle vääksu tegi, Tüdruk läks sohki, Laps väärib vitsa, Poiss sai rihmaga pookida, Prõmmib lastega jpt.

Uusi sõnu on olnud samavõrra keeruline valida kui muid ÕSi sõnu. Sisse on saanud kaugtõendama, vegeburger, digimajandus, ennastjuhtiv, temporühm jpt. Välja, s.t EKI ühendsõnastikku on jäänud põrguti, rohelepe, tiiser, desoma, jõu­linnak, kapselhotell, humanitaarpaus, lobeerima jpt.

Oskuskeel on Sõnaveebis. ÕSide puhul on varem välja toodud, et need sisaldavad silmatorkavalt palju oskussõnu.¹² ÕS 2025 puhul saab jätta terminiotsused oma eriala ekspertide teha. Sõnaveebi on koondunud väga mahukas terminikogu: üle 150 terminibaasi, kokku 325 000 terminit.

Nõnda on üldkeeles võrdväärsed autorsus ja autorlus, kontsertklaver ja kontserdiklaver, plast ja plastik, samas kui erialakeeltes lepitakse sageli mõiste­piirides täpselt kokku.

ÕSi veebiversioon ja Sõnaveeb. Paberväljaandega rööpselt valmib sõna­raamatu veebiversioon, mis ilmub omaette veebilehel. ÕSist Sõnaveebi ja tagasi pääseb võimalikult hõlpsalt. Kirjakeele normiga on kooskõlas ka EKI ühendsõnastik, kus edaspidi kajastuvad ka need Emakeele Seltsi keeletoimkonna otsused, mis tehakse pärast uue ÕSi ilmumist.

Oleme juba osutanud, kuidas tasapisi, aga vääramatult on ühiskonnas tekkinud usk, et ainuüksi ÕSis on õige keel.¹³ Seda on tagant tõuganud ÕSi nimetuses sõna „õigekeelsus“. Emakeele Seltsi keeletoimkond tuletas 2011. aasta märgukirjas ÕSi kasutajatele meelde mitut asja: a) normingute kõrval on soovitused, b) sõnatähendusi ei normita ja c) peale ÕSi tuleks tugineda ka muudele sõnaraamatutele.¹⁴ Meiegi soovime, et eesti keele kõnelejad ei piiraks end „dogmaatilise normikummardamise“ (Joel Sang, Sirp 1978), „vabatahtliku enesepiirangu“ (Mari Tarand, Sirp 2004) või „priitahtliku orjusega“ (Paul-Eerik Rummo, erakiri 2025), vaid tahaks ning julgeks loovalt kasutada oma keelt.