Kontsert „Arnold Schönberg 150“ 20. XI Estonia kontserdisaalis. Ansambel Ludens: Kärt Ruubel (klaver, kava koostaja), Karolina Aavik (klaver), Kaija Lukas (viiul), Rebekka Siimer (viiul), Sandra Klimaitė (vioola), Theodor Sink (tšello), Tamar Nugis (bariton, lugeja), dirigent Kaspar Mänd. Kavas Arnold Schönbergi kaks laulu baritonile ja klaverile op. 1 (1898), kolm pala klaverile op. 11 (1909), fantaasia viiulile ja klaverile op. 47 (1949), kuus klaveripala neljale käele (1896) ning „Ood Napoleonile“ keelpillikvartetile, klaverile ja lugejale op. 41 (1942).

Arnold Schönberg (1874–1951) sobib XX sajandi alguskümnendite tormilist perioodi isikustama paremini kui nii mõnigi teine. Ilmunud areenile sajandi­vahetuse eel, jõudis Schönberg järele proovida Wagneri-järgse väljenduslaadi dekadentsi, laulda armusegast kiitust loodusmüstikale ja päikesele massiivses kantaadis „Gurre-laulud“ ning kümmelda sümbolistliku kirjanduse tumedates voogudes. Kui umbes pärast 1905. aastat vallandus Kesk-Euroopas laialdane ja kiiresti levinud muusikalise radikaliseerumise laine, siis oli Schönbergil soodne lähtekoht otse nende sündmuste epitsentris. Nii mõnestki allikast saab lugeda, et Schönbergi kolm klaveripala op. 11 aastast 1909 märgivad esmakordset jäägitut eemaldumist sellest, mida mõistetakse tonaalsuse all. Tunnistades küll selles väites sisalduvat omajagu hoogsate pintslitõmmetega üldistust, võib nõustuda, et Schönbergile on Esimese maailmasõja eelõhtul raske leida modernistliku järjekindluse poolest võrdset. Peaaegu iga oopusega, olgu selleks viis orkestripala op. 16 või modernistliku muusika ürgulg „Kuu-Pierrot“ op. 21, lõi Schönberg uuendusmeelsuse pretsedendi.

Ansambli Ludens (Ludensemble) pianist Kärt Ruubel oli Schönbergi-kava kokku pannud kavalalt. „Kaunis õhtu Arnold Schönbergi muusikaga“ – võiks selle kohta lausa öelda, trotsides seejuures Schönbergi loomingu visalt püsivat reputatsiooni. Schönbergi puhul on nimelt kasulik esmalt meeles pidada, et Schönberg ei võrdu dodekafooniaga, ja isegi kui võrdub, siis dodekafooniaks nimetatud rangevõitu kompositsioonitehnika pole tingimata mõeldud olema ilust loobumise esteetika teenistuses. Dodekafoonia tähendab, et teatud muusikaline tunnus (helikõrgus) on vaikimisi „valmis seatud“ selle nimel, et muud väljendusvahendid (tämber, helikude ehk faktuur, dünaamikanüansid alates pppp’st kuni ffff’ni) saaksid tõusta sellele kui poodiumile ja nõutada endale ärateenitud tähelepanu. Schönbergi muusika on pisiasjade kunst nii varaperioodi postwagnerlikus, vahepealses pantonaalses kui ka dodekafoonilises (ja dodekafooniajärgses) loomingus. See, mille poole Schönberg püüdles oma igas teoses eraldi, kehtib ka tema kogu loomingu kohta tervikuna: seda kannustab pidev arengu tunne, lakkamatu variatiivsus.

Just tema muusika variatiivsus tuli ansambli Ludens Schönbergi-õhtul toredasti esile. Schönbergi loomingu sümboolne alguspunkt, kaks laulu op. 1 (bariton Tamar Nugis ja Karolina Aavik klaveril), on XIX sajandi lõpu Lied selle parimal kujul: selle küllastumuses võib häguselt aimata tema tulevast loomingulist maksimalismi. Kuus klaveripala neljale käele (1896) kõlbaks hästi viktoriini­küsimuseks: ei, see ei ole Schubert, vaid stiilimängust kütkestatud varane Schönberg. Fantaasia op. 47 „viiulile klaveri saatel“ aastast 1949 (Kaija Lukas viiulil ja Kärt Ruubel klaveril) on kompaktne ja efektse kirjaviisiga kontsertpala, mille edasipüüdlikud viiulisolistid võtaksid oma repertuaari ehk sagedamini, kui vaid hammas sellele peale hakkaks.

XX sajandi alguskümnendite muusikas on paljugi niisugust, mis näib ületavat kõik varasematel sajanditel täheldatud avangardsed puhangud, kromatismid ja manerismid. Kui püüda haarata tollaseid helikeelearenguid muusikateoreetiliselt, siis vastandus teljel tonaalne-mittetonaalne (atonaalne, posttonaalne, polütonaalne, pantonaalne jne) ei ole just ammendav. Muusikaline mõtteviis, mida hiljem on hakatud nimetama tonaalseks või veel täpsemini funktsionaalharmooniliselt tonaalseks, kujunes igas mõttes pöördelise XVII sajandi barokses rüpes. XX sajandi alguses sattus aga peale tonaalsuse küsimärgi alla üks veelgi vanem ja fundamentaalsem tunnus, mille põhiteesid olid püsinud XV ja XVI sajandist peale: nimelt häältejuhtimine ehk kontrapunkt. Kui senimaani võis olla veendunud vähemalt selles, et ühed intervallid on konsoneerivad ja teised dissoneerivad ning dissoneerivad intervallid peavad lahenema reeglipäraselt, siis XX sajandi alguse kompositsiooni­praktikas näis vana kontrapunktiõpetuse parim-enne-tähtaeg ühtäkki kätte jõudvat.

Teisalt, kui jätta kõrvale kompositsioonitehnilised üksikasjad ja tonaalsuse-mittetonaalsuse probleem, siis oli XX sajandi algus pigem jätku- kui murranguperiood. Õilmitsesid ju edasi paljuski žanrid ja kontserdipraktika, mis oli kujunenud XVIII sajandi teisel poolel ja XIX sajandil. Žanrilooliselt huvitav näide on Schönbergi Teise maailmasõja aegne „Ood Napoleonile“ op. 41, mis on kirjutatud keelpillikvartetile, klaverile ja lugejale – seega on tegemist melodraamaga, žanriga, mille tunnus on muusika ja kõneteksti põimimine. Melodraamade juured on 1770. aastates, kui ainestikuna oli soositud antiikmütoloogia.

XIX sajandil sai melodraamades tavaliseks heroiline teema, milles ei puudunud vahel ka päevakohased poliitilised motiivid. Eriti Kesk-Euroopas oli melodraama žanril XIX sajandi lõpus ja XX sajandi alguses tuliseid eestkõnelejaid, nagu näiteks helilooja Engelbert Humperdinck, kes nägi melodeklamatsiooni muusika ja poeesia põimimisel suisa ajalooliselt ettemääratud arengu­teena. Oluliste melodraama-autorite hulka kuulub muide ka Rudolf Tobias, kes valas sellesse žanri Kalevipoja eepilis-heroilise huku (melodraamad „Kalevi­poja unenägu“ ja „Kalevipoja epiloog“). Ehkki melodraamades võib lugeja tekst olla märgitud ka vabamalt, on Schönbergi „Oodis“ tegemist retsitatsiooniga, mille rütm ja ligikaudne intonatsioon on määratletud. Kuidas peaks niisugust kõnehäälitsust esitama, sellele ei oska vist õieti keegi vastata. Kas Schönberg seda isegi teadis?

Tänavu jaanuaris tegevust alustanud ansambli Ludens ümber koondunud teotahtest tulvil muusikud on näidanud, et soovivad rinda pista just niisuguse repertuaariga, mille ees mõni teine tagasi kohkub. „Schönberg 150“ on kindlasti parim aeg, kus üks kollektiiv saab muusikaellu siseneda, ja ansambli Ludens liikmed on võtnud sellest võimalusest viimase.